Nõiasigidik - Margaret Atwood

Скачать книгу

kodutu – mustanahaline või ehk pärismaalane –, sealjuures kahepoolselt halvatud mees, kes tõukab end mööda lava edasi ülemõõdulisel rulal. Stephano ja Trinculo? Tal polnud neist veel selget ettekujutust, kuid mängu pidid tulema kõvakübarad ja riistakukrud. Ja žongleerimine: Trinculo pidi žongleerima asjadega, mida ta võis võlusaare rannast üles korjata, näiteks kalmaaridega.

      Miranda pidi olema hunnitu. Ta pidi olema metsik, nagu ta ilmselgelt küllap oligi – laevahuku üle elanud, seejärel kaksteist aastat mööda saart ringi jooksnud, tõenäoliselt paljajalu, sest kust oleks ta pidanud kingi leidma? Küllap olid tema jalatallad kõvad nagu saapad.

      Pärast kurnavat otsingut, mille käigus ta oli tagasi lükanud pelgalt noored ja pelgalt ilusad, oli Felix andnud Miranda osa endisele lapsvõimlejale, kes oli Põhja-Ameerika tšempionaatidel hõbedani välja jõudnud ja riiklikku teatrikooli vastu võetud: tugev nõtke näitsik, kes hakkas just õide puhkema. Tema nimi oli Anne-Marie Greenland. Ta oli nii innukas, nii tarmukas, veidi üle kuueteistkümne. Tal oli vähe teatriharidust, kuid Felix teadis, et suudab temast välja meelitada selle, mida ta tahtis. Nii värske esituse, et see poleks isegi esitus. See oleks tõelisus. Läbi Anne-Marie pidi tema Miranda ellu naasma.

      Felix ise pidi olema Prospero, Miranda armastav isa. Kaitsevalmis, vahest liiga kaitsevalmis, aga vaid seetõttu, et ta tegutses oma tütre huvides. Ja tark, targem kui Felix. Ehkki isegi tark Prospero usaldas rumalal kombel neid, kes seisid talle lähedal, ja oli liiga huvitatud oma võlurioskuste täiustamisest.

      Prospero võlurüü pidi valmistatama loomadest – mitte tõelistest ega isegi tõepärastest loomadest, vaid sisust tühjendatud ja seejärel kokku õmmeldud plüüsleludest: oravatest, jänestest, lõvidest, tiigritaolisest elukast ja mitmest karust. Need loomad pidid esile manama Prospero üleloomuliku, ent ometi loodusliku väe ürgsuse. Felix oli tellinud kunstlehti, pihustiga toonitud kuldseid lilli ja kirevaks värvitud sulgi, mis tuli karvaste loomade vahele põimida, et anda Prospero rüüle sära ja tähenduslikku sügavust. Prospero pidi pruukima saua, mille Felix oli leidnud vanakraamipoest: elegantset Edwardiaegset jalutuskeppi, mille otsas oli hõbedast rebasepea, ilmselt nefriidist silmadega. See oli võlurisaua kohta liiga lühike, kuid Felixile meeldis vastandada ekstravagantsust väiksusele. Kaheksakümneaastane rekvisiit võis otsustavatel hetkedel irooniliselt mõjuda. Näidendi lõppu oli ta Prospero epiloogi taustaks kavandanud päikeseloojaku ja sätendavad konfetid, mis langevad ülalt nagu lumi.

      Felixi „Torm” pidi olema hiilgav: parim, mida ta oli iial teinud. See, taipab Felix nüüd, oli teda haiglaselt painanud.

      See oli otsekui Taj Mahal, armsa lahkunud naise mälestuseks rajatud uhke mausoleum või kalliskividega ehitud hindamatu sark, milles on põrm. Kuid enamgi, sest võlumullis, mille Felix lõi, pidi tema Miranda taas elama.

      Seda hävitavam Felixile, kui see kõik lagunes.

      3. Anastaja

      Proovid pidid peagi algama, kui Tony oma kaardid avas. Kaksteist aastat hiljem suudab Felix selle vestluse igat viimast kui silpi meenutada.

      Jutuajamine oli alanud üsna normaalselt nende tavapärasel teisipäeva õhtupooliku kokkusaamisel. Neil kokkusaamistel esitas Felix Tonyle tegemist vajavate asjatoimetuste nimekirja ja Tony andis Felixile teada kõikidest küsimustest, mis nõudsid tema tähelepanu või allkirja. Tavaliselt ei olnud neid palju, sest Tony oli nii tubli, et oli tõeliselt tähtsate asjade eest juba hoolt kandnud.

      „Teeme lühidalt,” oli Felix alustanud, nagu tal harjumuseks oli. Ta oli vastikustundega Tony punase lipsu vahelduvat jänese- ja kilpkonnamustrit vaadanud – kahtlemata katse vaimukas olla. Tony maitse-eelistuseks – tema eelistused muutusid üha kergatslikumaks – olid kallid tühiasjad. „Minu tänane nimekiri: number üks, me peame valgustaja välja vahetama, ta ei anna mulle seda, mida ma vajan. Veel peame leidma võlurüü jaoks …”

      „Kahjuks on mul sulle halb uudis, Felix,” ütles Tony. Tal oli seljas järjekordne peen uus ülikond; tavaliselt tähendas see nõukogu koosolekut. Felixil oli kujunenud harjumus koosolekutelt jalga lasta: esimees Lonnie Gordon oli viisakas inimene, kuid halvavalt tüütu ja ülejäänud nõukoguliikmed olid kummitemplitest käpiknukud. Felix ei raisanud neile siiski palju mõttetööd, sest Tony hoidis nad kenasti joones.

      „Oi? Mis see on?” küsis Felix. Halb uudis tähendas tavaliselt lihtlabast kaebekirja pahuralt patroonilt. Kas Lear ikka pidi kõik riided seljast võtma? Kas võis probleemiks olla keemilise puhastuse arve esireas istunud teatrikülastajalt, kes osales tahtmatult interaktiivses verises stseenis: kas visati Macbethi pea liiga hoogsalt lavale või libises Gloucesteri välja urgitsetud silmamuna koukija haardest ja ilge sült jättis lillelisele siidile pleki, mida oli nii raske välja saada.

      Selliseid pahurate kaebusi lahendas Tony, ja ta lahendas need hästi – lisas asjakohastele vabandustele tiba lipitsust –, kuid talle meeldis Felixit asjadega kursis hoida, et teda lavaukse juures mõni ebameeldiv üllatus ei tabaks. Kui Felixit kritiseeriti, võis ta üle reageerida ja ohtralt vängeid sõnu pruukida, ütles Tony. Felix ütles, et tema keelekasutus on alati asjakohane, ja Tony vastas muidugi, et patrooni vaatekohast ei mõju see kunagi hästi. Samuti võisid need sõnad ajalehtedesse sattuda.

      „Kahjuks,” ütles Tony nüüd. Sugenes paus. Tony näol oli kummaline ilme. See polnud naeratus: see oli mossis suu, mille varjus oli naeratus. Felix tundis, kuidas kuklakarvad turri tõmbuvad. „Kahjuks,” ütles Tony viimaks oma kõige õrnema häälega, „otsustas nõukogu lõpetada sinu lepingu. Kunstilise juhina.”

      Nüüd oli Felixi kord pausi pidada. „Mida?” küsis ta. „See on nali, eks?” Nad ei saa seda teha, mõtles ta. Ilma minuta lendab kogu festival vastu taevast! Annetajad põgenevad, näitlejad lähevad ära, head restoranid, suveniiripoed ja hommikueinega majutuskohad suletakse ning Makeshiwegi linn langeb tagasi pimedusse, millest Felix oli selle igal suvel nii osavalt välja toonud, sest mida muud seal peale rongide sortimisjaama oli. Sortimisjaam pole teema. Sortimisjaama ümber ei saa menüüd luua.

      „Ei,” vastas Tony. „Kardetavasti ei ole see nali.” Veel üks paus. Felix vahtis Tonyt, nagu näeks teda esimest korda. „Neile tundub, tead, et su vedru hakkab maha käima.” Veel üks paus. „Ma selgitasin neile, et sa oled šokis olnud pärast seda, kui su tütar … pärast hiljutist traagilist kaotust, aga mina olen kindel, et sa tuled sellest välja.” See oli niivõrd jõhker hoop, et Felixil jäi hing kinni. Kuidas nad julgevad seda ettekäändena kasutada? „Ma proovisin kõike, mida vähegi sain,” lisas Tony.

      See oli vale. Nad mõlemad teadsid seda. Nõukogu esimees Lonnie Gordon poleks säärasest putšist iial undki näinud ja teised nõukogu liikmed olid ümmargused nullid. Valitud mehed – Tony valitud. Ja valitud naised, neid oli kaks. Tony soovitusel – viimane kui üks.

      „Mu vedru?” ütles Felix. „Mu kuradi vedru?” Kelle vedru oli iial olnud kerksem kui temal?

      „Nojah, sinu side tegelikkusega,” vastas Tony. „Nad arvavad, et sul on vaimse tervisega probleeme. Ma ütlesin neile, et see on arusaadav, arvestades sinu … Aga nemad ei saanud sellest aru. Loomanahkadest keep oli liig mis liig. Nad nägid visandeid. Nad ütlesid, et sinu pärast lendavad loomaõiguslased meile peale nagu vapsikuparv.”

      „See on naeruväärne,” ütles Felix. „Need pole päris loomad, need on laste mänguasjad!”

      „Nagu sa ilmselt taipad,” sõnas Tony armulikult ja kannatlikult, „pole asja tuum selles. Need näevad loomade moodi välja. Ja keep pole ainus vastuväide. Tegelikult ajas neil harja punaseks halvatud Caliban, nad ütlesid, et see ületab isegi halva maitse piiri. Inimesed arvavad, et sa teed invaliidsuse arvel nalja. Mõned vaatajad lahkuvad etenduselt. Või lasevad end välja sõidutada: meil on päris palju … Meie rahvastik ei koosne alla kolmekümnestest.”

      „Taevas hoidku!” hüüatas Felix. „See on üle võlli aetud poliitkorrektsus! See on tekstis olemas, ta ongi ebard! Kui üldse midagi, siis praegusel ajal on Caliban soosik, kõik karjuvad talle hurraa, ma lihtsalt …”

      „Ma saan aru, aga asi on selles,” ütles Tony, „et me peame toetuste õigustamiseks

Скачать книгу