Kadunud väike tüdruk - Брайан Макгиллоуэй

Скачать книгу

asetas käe Lucy käsivarrele, kui temast mööda läks, ja sosistas: „Õnn kaasa. Ära lase tal ust lukku keerata.“

      6. PEATÜKK

      Lucy jälgis Traversi hundisammu, kui mees mööda koridori tema poole kõndis. Traversi särgikäised olid üles keeratud ja paljastasid soonilisi käsivarsi, mida märgistasid armeepäevil tehtud tätoveeringute sinised laigud. Ka tema nägu oli kõhn ja pingul, silmad sügaval koobastes, tihedad hallinevad kulmud silmi varjamas. Lähenedes tõmbas mees käega läbi juuste ja aeglustas sammu.

      „Kuidas tüdrukul läheb?“

      „Alice’il? Talle süstiti rahusteid, söör,“ vastas Lucy püsti tõustes.

      „Tule sisse,“ ütles Travers, kabineti ust lahti lükates ja Lucy jaoks lahti hoides, nii et naine pidi sisenemiseks temast mööduma.

      „Istu,“ ütles mees Lucyst mööda minnes, et teisele poole lauda pääseda, ja puudutas seda tehes õrnalt tema õlga, juhatades toolile.

      Travers istus Lucy vastu, pani käed laual kokku ja naeratas nii, et hambad paistsid. Lucy pilk haaras mehe kuju, ta käsivarte kõhnust, pingul lihaseid. Tätoveeringud olid nüüd selgelt näha – laialivalgunud sinine ankur ja väike punane roos loetamatu nimega selle all.

      „Kohvi?“ küsis Travers, viibates väikese laua poole endast vasakul, kus seisis kandik kohvikannu, tasside ja alustassidega.

      „Ei, aitäh, söör,“ vastas Lucy.

      „See oli sinu esimene kuu,“ alustas Travers.

      „Jah, söör,“ kinnitas Lucy, kokkupandud käed süles.

      Mehe silmad uurisid Lucy suud, kui naine kõneles, siis libisesid kaelusele.

      „Julgen väita, et oled leidnud asjad siin teistmoodi olevat kui Lisburnis.“

      Lucy noogutas, oskamata arvata, kas „teistmoodi“ oli öeldud halvustavalt.

      „Sul polnud D-ringkonda ületulekul raskusi. Mitte keegi, kes tööd kardab, ei taha ennast siit leida.“

      „Mina tööd ei karda, söör,“ lausus Lucy naeratades. „Olen valmis käed külge lööma.“

      „Ja kuidas su isal läheb?“

      Teemamuutus tegi Lucy natuke rahutuks. Kas ülemus vihjas, et isa haigus mõjutas Lucy tööd?

      „Ta pole terve, söör. Tema pärast on mul tarvis rohkem kodu lähedal viibida, söör. Sellepärast ma siia üle tulla tahtsingi.“

      Travers noogutas ja naeratas mõistvalt.

      „Tal on vedanud, et tal sina oled.“

      „Tänan, söör.“

      „Täna hommikul läksid sa toetuseta metsa,“ ütles mees äkki.

      Lucy niheles istmel. „Ma tean, et poleks pidanud minema, söör. Aga ma mõtlesin, et ehk on kõige parem tüdruk võimalikult kiiresti üles leida.“

      Travers viibutas Lucy poole kondist sõrme; tema käeseljad olid kaetud hallide karvadega.

      „Jäta nüüd… sa arvasid, et see on Kate, eks ole? Võib-olla arvasid, et sulle tuleb kasuks, kui sa ta ise üles leiad. Sellest pole midagi,“ lisas ta kätt tõstes, et ära hoida Lucy vältimatut protesti. „Ma ise oleksin sama teinud. Oled ambitsioonikas. See meeldib mulle.“

      Lucy naeratas, tunnistades ülemuse märkuse täpsust.

      „Tahaksin, et kõik seersandid oleksid nii innukad muljet avaldama.“

      „Soovisin hea alguse teha, söör,“ ütles Lucy, kahtlustades, et Travers temalt seda kuulda tahab.

      Mingil põhjusel hajus ülemuse naeratus siiski ja ilme muutus kahetsust väljendades valulikuks.

      „Mis muudab su üleviimise veelgi kahetsusväärsemaks,“ ütles Travers.

      Lucy naeratus tardus näole. Kas ülemus laseb ta üle viia sellepärast, et ta läks üksi metsa Alice’i juurde? „Millise üleviimise?“

      „Politseidirektor on teinud korralduse, et kuna sina leidsid Alice’i ja tüdruk paistab sinuga suhtlevat, siis võiks sind lähemas tulevikus kodanikukaitse üksusse üle viia.“

      Lucy üritas mitu korda rääkima hakata, enne kui suutis sõnad kuuldavale tuua. „Aga ma tahan kriminaalosakonnas olla.“

      „Ja ka mina tahan sind siia, Lucy. Mul on tarvis oma meeskonda sinusuguseid.“

      „Tänan, söör,“ ütles Lucy, olemata päris kindel, et see väljendas tänulikkust.

      „Nojah, kahju küll, aga ma ei saa nüüd enam midagi teha. Sinust oleks saanud täiuslik kriminaalosakonna töötaja.“

      „Jääksin ka ise pigem siia, söör, kui ausalt öelda. Töötaksin koos teiega.“ Viimaste sõnade juures hakkas ta peaaegu kogelema. Kas Travers märkas seda? Sai aru, et teda meelitati? Kui saigi, ei näidanud mees seda välja.

      „Ära nüüd närvi mine,“ jätkas Travers. „Ma ei lase sind liiga kaugele. Räägin politseidirektoriga ja ütlen talle, et tahan väga sind oma meeskonda jätta.“

      „Tänan, söör,“ ütles Lucy.

      „Peale selle,“ lisas Travers, „on meil siin kodanikukaitse üksuse ülemaks Tom Fleming. Asjalik mees. Ütlen talle, et ta hoiaks sul minu eest silma peal. Vaatame, ehk laseb ta sind koguni siia koos meiega kätt proovima. Igatahes on ka kodanikukaitse üksus Kate McLaughlini juhtumisse kaasatud.“

      „Tänan, söör,“ ütles Lucy jälle.

      Travers tõusis püsti, andes märku, et kohtumine on lõppenud. Siiski astus ta Lucy juurde ja surus tal kätt, hoides Lucy pihku mõned hetked oma peos, sõrmeotstega tasakesi naise rannet silitades.

      „Ära nüüd muretse,“ ütles ta. „Teen kõik, mida saan, et sind kohe siia tagasi tuua.“

      7. PEATÜKK

      Kuna Lucy auto oli ikka veel Preheni metsa pargitud, pidi ta sõitma Maydowni jaoskonda päästemeeskonnaga, kes oli saanud väljakutse Strathfoyle’i.

      Reisijana oli tal aega aknast linna vaadata. Teda vapustas ikka veel, kui palju see oli tema lahkumisest saadik muutunud. Tookord oli linn paistnud olevat enesehävitamise veerel: kaks jõekallast, kaks nime, kaks kogukonda – ja nende vahel nii tohutu lõhe, et Briti peaminister oli tõsiselt kaalunud piiri kehtestamist Foyle’i jõele, määrates linna koos selle kesklinnaga Vabariigile ja Waterside’i Põhja-Iirimaale.

      Praegu paistis see koht siiski olevat jalad alla saanud. Punaseid telliseid oli ikka veel külluses, kuid üksteise järel sirutusid üle jõe sillad – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – ja lähendasid vastaspooli. Linna, mis oli olnud kodusõja sünnipaik, toodi nüüd kohanemise eeskujuks püüdluses lahendada oranžide paraadide probleemi.

      Foyle’i silda ületades võis Lucy kaela sirutades näha linna, mis laius mõlemal pool avarat, rahulikku halli valgusse kätketud jõekääru. Siis pöörasid nad sillalt maha sõites ringristmikul vasakule Maydowni poole.

      Maydowni jaoskond oli ulatuslik kompleks, mis oli ehitatud mitu miili linnast välja ja majutas enamikku peamistest osakondadest, välja arvatud kriminaalosakond, mis tegutses väiksemates jaoskondades kogu Derry linnas. Lisaks toimis see äsja värvatute koolituskeskusena. Kompleksi kuulusid kakskümmend punastest tellistest hoonet ning majutusasutused.

      Kui päästemeeskond oli Lucy jaoskonna ette maha pannud, pidi ta küsima, kuidas kodanikukaitse üksust leida. Väravas valves olev ohvitser näitas talle üle siseõue 5. hoone asukohta, soovitades libedatel jalgradadel ette vaadata. Mees naeratas Lucyle, kui too teda tänas, hõõrus käsi ja pani need siis seljale, et nautida enda taga oleva gaasiahju soojust. Valvur tegi lahkuvale Lucyle silma ja naine oli kindel, et mees jälgib kogu ta minekut, arvatavasti poolenisti soovides, et ta maha kukuks – kas või ainult selleks, et leevendada oma hommikuse

Скачать книгу