LITMIR.BIZ

Скачать книгу

põimis taas mu käe ümber oma kaela ja aitas mul varingust välja longata. Ta tulistas üht drooni, mis üritas end mingi kukkunud kivi alt välja rabeleda. „See oleks võinud ka mitte töötada,” lausus ta vaikselt. „Asjad ei lõpe alati nii nagu teistes reaalsustes. Oleksid võinud end lömastada, David.”

      „Noh, ma ei teinud seda. Nii et praeguseks oleme pääsenud…”

      Mu hääl hääbus, kui koridori mööda kaikus kaugelt meie tagant tulevaid helisid. Metalseid hääli. Kopterite vurinat. Metallpinnal sõitvaid roomikuid.

      Megan vaatas mind ja siis ees laiuvat, endiselt saja meetri kaugusel asuvat väljapääsu metsa.

      „Kiirustame,” ütlesin edasi longates.

      Selle asemel võttis Megan mu käe oma õlgadelt ja asetas selle vastu seina, et saaksin end ise püsti hoida. „Sa vajad väljumiseks aega,” ütles ta.

      „Nii et peaksime ruttama.”

      Megan pani püssi õlale ja seisis näoga koridori poole.

      „Megan!”

      „See koht rusude kõrval on kaitstav,” nentis ta. „Saan neid päris kaua eemal hoida. Hakka astuma.”

      „Aga…”

      „David, palun. Mine lihtsalt.”

      Võtsin Meganil õlast, tõmbasin ta enda juurde ja suudlesin teda. See liigutus väänas vigastatud jalga ja mu külge mööda lahvatas valu, aga mida iganes. Üks suudlus Meganilt oli seda väärt.

      Lasin temast lahti. Ja lahkusin siis, nagu ta palus.

      Tundsin end argpüksina. Samas tähendas meeskonnaliikmeks olemine osaliselt seda, et said ise ka aru, kui keegi teine võis sinu tööd paremini teha. Ja meheks olemine tähendas osaliselt mõistmist, et on aeg lasta oma surematul tüdruksõbral ise sedapuhku kangelast mängida.

      Aga ma tulen talle järele, olgu ta surnud või mitte. Ja varsti. Mitte mingil juhul ei kavatsenud ma lasta tema laibal lõpetada mõnes sellises vannis, nagu ma ennist nägin. Komberdasin nõlvast üles ja üritasin mitte mõelda sellele, mis võib Meganiga juhtuda. Ta pidi end tulistama juhul, kui droonid temast üle jooksevad, sest ei saanud riskida kinni nabimisega.

      Megan hakkas minu taga tulistama ja paugud kajasid metallist koridoris. Droonid sibasid ja klõksusid. Järgnes automaadivalang.

      Olin peaaegu väljas, kuid silmasin siis päikesepaiste käes varjusid. Mul hakkas droonidest kõrini saama. Võpatasin püstolit välja tõmmates. Õnneks muutusid varjud jässakaks mustaks meheks liibuvas, tumedas rõivastuses. Mehe laubal kükitasid öövaatlusprillid ja ta hoidis kätes väga, väga suurt relva. Abraham vandus mind nähes, hääl veidi prantsuse aktsendist värvitud.

      „Kuidas sul on?” küsis ta lühikesest nõlvast alla laskudes. „Ja Meganil?”

      „Katab minu põgenemist. Tahab, et läheksime ilma temata.”

      Abraham vastas mu pilgule, noogutas ja pöördus, et kõndida minuga need viimased sammud. „Väljas olnud droonid tõmbusid kompleksi tagasi kohe, kui sind märgati,” teatas ta. „Kõik ülejäänud on maasturite juures.”

      Meil avanes niisiis võimalus.

      „Ta ongi Eepik.”

      Võpatasin ja vaatasin ringi. Seesama hääl, mis enne. Kas üks droon leidis meid?

      Ei. Üks paneel oli seinal kuvaks muutunud. Ekraanil seisis sama varjuline kogu ja vaatas meie poole.

      „David?” uuris Abraham väljapääsu lahtisest katusest tulevas päikesevalguses seistes. „Lähme nüüd.”

      „Ta on Eepik,” ütlesin mina selle asemel ja keerasin ekraani poole. See kogu… oli see tuttav?

      Järsku lülitati valgus põlema. See pagendas varjud ja paljastas tüüaka vanema mehe. Äti ümara kiilaspea külge hoidsid peaaegu kroonina mõned valged juuksesalgud. Ma olingi teda kord varem näinud. Ühe korra. Pildil, mille Prof aastaid tagasi tegi.

      „Olen täna midagi uskumatut näinud,” ütles mees, „ja seetõttu põlen uudishimust. Sina oled see kutt, keda kutsutakse Terastapjaks, eks. Jaa… poiss Newcagost. Kas sa mitte ei tapa Eepikuid?”

      „Ainult neid, keda seda väärivad,” vastasin mina.

      „Ja Jonathan Phaedrus?”

      „Jonathan Phaedrus on läinud,” lausus Abraham vaikselt. „Jäi ainult Eepik Rambivalgus. Meie teeme seda, mida on vaja teha.”

      Ma ei öelnud midagi. Mitte, et ma poleks Abrahamiga nõus – mul oli lihtsalt raske neid sõnu endast välja saada.

      Mees uuris meid pingsalt. Järsku vaibus tulevahetus meie taga. „Kutsusin oma masinad tagasi. Meil on vaja vestelda.”

      Vastuseks ma minestasin.

      7

      „MEIL POLEKS seda probleemi esile kerkinud, kui oleksite nõustunud meiega tehingut tegema.”

      Megani hääl. Mmm… Lebasin pimeduses ja nautisin seda heli. Mind ärritas kohutavalt, kui järgmine kõneleja polnud tema.

      „Mida ma pidin siis tegema?” See oli see meeshääl, see Knighthawki oma. „Esmalt saan teada, et Phaedrus vahetas poolt, seejärel võtate kohe minuga ühendust ja nõuate relvi? Ma ei tahtnud sellega mingit pistmist teha.”

      „Oleksite võinud eeldada, et meie hakkame talle vastu,” sõnas Abraham. „Kättemaksjad ei liituks niisama ühe türanniga üksnes seepärast, et too oli kord meie juht.”

      „Te ei taipa mõhkugi,” lausus mees. „Ma ei lükanud teid tagasi põhjusel, nagu arvaksin, et töötate tema heaks. Ma lükkasin teid tagasi seepärast, et ma pole sädelev idioot. Phaedrus teab minust liiga palju. Ma ei hakka tema vastu tegutsema ja talle müüma. Ma ei taha teiega mingeid kokkupuuteid.”

      „Miks te meid siis siia sisse kutsusite?” nõudis Megan.

      Ägasin ja sundisin silmad lahti. Mu jalg tuikas, kuid ei valutanud nii, nagu seda eeldasin. Jalga nihutades tundsin ainult pinnapealset valu. Aga säde küll. Olin kurnatud.

      Pilgutasin lauge. Mu silmad said raskustega fookuse kätte ja hetk hiljem ilmus minu kohale Megani pea, kuldsed juuksed näo ümber rippumas. „David? Kuidas sa end tunned?”

      „Nagu leivatükk kivipeol.”

      Megan rahunes silmanähtavalt ja keeras tagasi. „Temaga on kõik hästi.”

      „Nagu mis tükk?” küsis Knighthawki mehe hääl.

      „Leivatükk,” ütlesin end vaevaga istuli ajades. „Kivipeol. Teate küll, keegi ei taha kivipeole üht leivatükki. Nad tulevad vaatama ägedaid kive. Niisiis visatakse leib põrandale ja sellel trambitakse peal.”

      „See on kõige totram asi, mida olen kuulnud.”

      „Vabandust,” nurisesin ma. „Tavaliselt sean ma värske kuulihaava seltsis oma sõnu paremini.”

      Viibisin hämaras ruumis, mida täitis ebanormaalselt suur arv diivaneid. Ühel neist ma lebasingi. Teisel sellisel – pikk, must, liiga täis topitud – kaugema seina ääres oli ees madal laud. Seda kattis ekraanide rivi ja muu arvutitehnika ning väike kuhi räpaseid taldrikuid. Knighthawki mees istus ühel teistsugusel sohval, mille lähistel seisis väike, maapähklikoorte ja kahe suure ning tühja plasttopsiga kaetud öökapp. Mehe kõrval istus täissuuruses mannekeen.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив

Скачать книгу