Mälestuste talletaja tütar - Kim Edwards

Скачать книгу

kohe nutma. Bensiininäidiku osuti võbeles neljandiku paagi näidu juures; piisavalt, et tagasi Lexingtoni jõuda, kuid ilma erilise varuta, ja see autode rida – pole võimatu, et nad jäävad sinna tundideks. Ta ei saanud riskida mootori väljalülitamise ja soojuse kaotamisega, mitte nüüd, mil tal oli autos laps.

      Naine istus mõned minutid nagu halvatuna. Viimane mahasõidutee oli veerand miili kaugusel tema selja taga ja sellest eraldas teda läikiv autodekolonn. Fairlane’i sinise kapoti alt tõusis soojust, mis hämaruses kergelt kilgendas ja sulatas üksikuid langema hakanud lumehelbeid. Phoebe ohkas, ta nägu tõmbus hetkeks pingule ja lõdvestus siis taas. Caroline järgis impulssi, mis teda hiljem ennastki üllatas, rapsas järsult rooli ja juhtis oma Fairlane’i asfaldilt pehmele kruusaga kaetud teepeenrale. Naine lükkas tagumise käigu sisse ja sõitis seejärel aegamööda ootavate autode reast mööda. See tundus nii kummaline, nagu mööduks ta rongist. Ta nägi kasukat kandvat naist; kolme nägusid tegevat naist ja riidest jakki kandvat suitsetavat meest. Naine liikus pehmenevas pimeduses aegamööda tagurpidi edasi; seisvate autode rivi meenutas talle külmunud jõge.

      Caroline jõudis ilma vahejuhtumiteta mahasõiduni. See viis ta 60. maanteele, mida ääristavad puud olid taas lume all lookas. Väljadele kerkisid majad, alguses hõredalt ja seejärel järjest tihedamalt; nende aknad kumasid juba videvikus. Peagi sõitis naine mööda Versaille’i peatänavat, mida kaunistasid telliskividest poeesised, ja otsis märke, mis aitaksid tal leida teed koju.

      Soe ja kerge Phoebe, kaksteist tundi vana, magas endiselt. Caroline sättis koti mähkmetega õlale ja peitis tite oma mantli alla. Laps oli nii väike, kerra tõmbunud ja soe. Tuul vihises üle asfaldi, tantsitades eelmise lume jäänuseid ja keerutades nurkade ümber uusi langevaid helbeid. Naine astus ettevaatlikult läbi sulalume, kartes kukkuda ja lapsele viga teha, mõeldes samal ajal põgusalt sellele, kui lihtne oleks laps jätta siiasamasse, prügikasti juurde või kiriku või mõne muu maja trepile. Kogu võim selle tibatillukese elu üle oli tema käes. Naisest voogas läbi tohutu vastutustunne, mis pani ta pea ringi käima.

      Klaasuks vajus lahti ja sellest väljus pahvakas valgust ja soojust. Pood oli rahvast täis. Sisseostude tegijad trügisid poest välja, kärud kuhjaga kaupa täis laotud. Nurgas seisis pakkijapoiss.

      „Me oleme praegu avatud veel üksnes ilma tõttu,” hoiatas poiss sisenevat naist. „Poole tunni pärast pannakse pood kinni.”

      „Aga torm on ju möödas,” tähendas Caroline ning poiss hakkas elevust ja uskumatust tundes naerma. Ta nägu oli automaatuste vahelt välja valguvast ja õhtusse kaduvast kuumusest õhetav.

      „Kas te siis ei olegi seda kuulnud? Täna öösel tabab meid uus, palju hullem torm.”

      Caroline sättis Phoebe metallkärusse ja kõndis mööda endale tundmatuid vahekäike. Ta uuris erinevaid imikutoitusid, pudelisoojendajaid, lutipudelite ja nendega sobivate luttide ridu, pudipõllesid. Ta oli just kassa poole suundumas, kui taipas, et peaks ka enda jaoks piima ja toidukraami ja lisaks veel mähkmeid ostma. Inimesed kõndisid temast mööda ja kõik naeratasid Phoebet nähes, mõned koguni peatusid ja kergitasid lapse näo piilumiseks tekinurka. Nad ütlesid „Oi, kui armas!” ja „Kui vana ta on?” Caroline valetas neile igasuguste südametunnistuse piinadeta. Kahenädalane, ütles ta uudishimulikele. „Oi, te ei tohiks temaga sellise ilmaga väljas olla,” noomis teda üks hallide juustega naine. „Heldeke! Te peaksite selle tite koju viima!”

      Kuuendas vahekäigus, kust Caroline tomati-purgisuppi valis, hakkas Phoebe end liigutama, ta pisikesed käekesed tõmblesid ägedalt ja laps hakkas nutma. Caroline kõhkles hetke, võttis siis lapse ja koguka koti ja suundus kaupluse tagumises osas asuvasse tualettruumi. Ta istus nurgas seisvale oranžile plastmasstoolile, kuulatades, kuidas vesi kraanist tilgub, samal ajal last sülle sättides ja imikutoitu termosest lutipudelisse valades. Lapse rahunemiseks kulus mitu minutit aega, kuna ta oli nii endast väljas ja ta imemisrefleks jättis soovida. Viimaks sai beebi siiski asjale pihta ja seejärel imes Phoebe samamoodi, nagu ta maganud oli: raevukalt, süvenenult, käed lõua juures rusikaks pigistatud. Selleks ajaks kui laps oli kõhu täis saanud ja taas end lõdvaks lasknud, anti valjuhääldajatest teada, et pood suletakse peagi. Caroline kiirustas kassa juurde, kus üksainus kassapidaja teda tüdinult ja kannatamatusega ootas. Ta maksis kiirustades, ühe kaenla alla paberkott asjadega, teise all Phoebe. Tema väljumise järel pandi uks ta selja taga lukku.

      Parkimisplats oli peaaegu tühi, vaid mõned üksikud autod töötasid tühikäigul või suundusid aegamööda tänavale. Caroline toetas toidukaupadega täidetud koti auto kapotile ja sättis Phoebe tagumisele istmele ta kasti. Parkimisplatsil kajasid poe töötajate tasased hääled. Tänavalaternate valgusvihkudes keerlesid üksikud lumehelbed, neid polnud endisega võrreldes ei rohkem ega vähem. Ilmaennustajad panid nii sageli oma ennustustega mööda. Enne Phoebe sündimist – eelmisel ööl, tuletas naine endale meelde, kuigi see tundus ammuse sündmusega – alanud lumesadu polnud keegi isegi ennustada taibanud. Naine torkas käe paberkotti, rebis leivakoti lahti ja võttis endale viilu; ta polnud päev otsa söönud ja tundis hundiisu. Naine näris ust sulgedes leivatükki ja mõtles roidunud igatsusega oma korterile, nii kasina sisustusega ja puhtale, oma valge šenillkattega kaheinimesevoodile, paigale, kus kõik oli korras ja paigas. Ta oli poolel teel ümber auto, kui korraga taipas, et selle tagumiste tulede kuma on nõrk ja hägune.

      Naine jäi poolelt sammult seisma ja vahtis üksisilmi tulesid. Kogu selle aja, mil tema toidupoe vahekäikudes uitas, võõras tualettruumis Phoebet toites istus, olid need tuled lumist parkimisplatsi valgustanud.

      Kui ta süütevõtit keeras, kostis üksnes klõpsatus; aku oli nii tühi, et mootor isegi ei lubanud midagi.

      Naine tuli autost välja ja seisis selle avatud ukse kõrvale. Nüüd oli parkimisplatsile jäänud üksnes tema auto; kõik ülejäänud autod olid lahkunud. Naine puhkes naerma. See ei olnud normaalne naer; isegi Caroline ise mõistis seda: ta hääl oli liiga vali ja meenutas nuukset. „Mul on laps,” ütles naine valju ja üllatunud häälega. „Mul on selles autos laps.” Aga parkimisplats jäi tühjaks ja vaikseks; toidupoe akendest paistev valgus joonistas lobjaka sisse suuri ristkülikuid. „Mul on siin laps,” kordas Caroline ja õhk summutas kiiresti ta hääle. „Laps!” hüüdis naine vaikusesse.

      1 USA toidukaupluste kett.

      III

      Norah avas silmad; taevas oli koidikuks hääbumas, kuid kuu rippus endiselt puude latvades, heites tuppa kahvatut valgust. Naine oli näinud und; ta otsis külmunud maapinnalt midagi, mis oli kaduma läinud. Teravad ja rabedad rohulibled purunesid, jättes ta ihule pisikesi lõikehaavu ta puudutusest. Ärgates tõstis ta hetkelist segadust tundes käed näo ette, kuid need olid terved, küüned korralikult viilitud ja lihvitud.

      Naise kõrval hällis nuttis ta poeg. Üheainsa sujuva liigutusega, järgides pigem instinkti kui eesmärki, tõstis Norah lapse voodile. Linad ta kõrval olid jahedad ja arktiliselt külmad. David oli niisiis läinud, ilmselt oli ta sellal, kui naine magas, kliinikusse kutsutud. Norah tõmbas poja oma sooja kehakumeruse vastu ja tegi öösärgi eest lahti. Lapse väikesed käekesed võbisesid ta paisunud rindade vastas nagu ööliblika tiivad; laps haakis end rinna külge. Järgnes terav valu, mis piima voolama hakates lainena taandus. Naine silitas lapse õhukesi juukseid ja habrast peanahka. Jah, keha oskused on hämmastavad. Lapse käed jäi paigale, toetudes tibatillukeste tähtedena vastu naise rindu.

      Ta sulges silmad ja hõljus une ja ärkveloleku vahel. Ta oli avastanud endas peituva kaevu, selle väed valla päästnud. Piim voolas ja Norah tundis, kuidas ta muutub salapärasel kombel kas jõeks või tuuleks, mis hõlmab kõike, mis teda ümbritseb: kollased nartsissid öökapil ning väljas malbelt

Скачать книгу