Miljon Juunit - Emily Henry

Скачать книгу

ma teen läbimõtlematu, aga see-eest jõulise sammu ning põrkan, nägu ees, vastu peeglit. Saul toob kuuldavale ühe kareda naerupahvaka ja sörgib siis lähemale, sellal kui mina ninast kinni hoian ja oigan. Ta kummardub, et paremini näha. „Kõik korras?”

      „Võiks hullem olla,” vastan ma käega ikka veel nina kattes. „Vähemalt ei kukkunud mulle alasi pähe nagu multikates.”

      „Näita siia.” Ta tõmbab mul käe näo eest ära ja tema tumedad silmad siksakitavad üle mu nina, mis sai palju vähem haiget kui mu eneseväärikus. Me oleme nüüd väga lähestikku ning ma tunnen tema mündise hambapasta ja pesuloputusvahendi lõhna, millele lisandub midagi sooja ja veidi maalähedast.

      Ta katsub sõrmeotstega õrnalt mu nina. „On valus?”

      Kui tema häälel oleks maitse, oleks see nagu mõni neist tumedatest tšillimaitselistest käsitööšokolaadidest. Kui see oleks värv, sobiks see täiuslikult tema silmadega, mis praegu minu omadesse puurivad.

      Mulle kangastub üks mälestus: suudle/abiellu/tapa tabel, mille Hannah seitsmendas klassis oma koolikapi uksele kinnitas ning mille tulba abiellu kõige ülemises otsas troonis Sauli nimi. See mälupilt ei hävita küll päriselt liblikaid mu kõhus, küll aga meenutab see mulle, et kui Greg Schwartz leitakse kunagi surnuna, läheb Hannah’l tõeliselt head alibid vaja.

      „Ei tundu, et luu oleks katki või midagi,” ütleb Saul, kissitades neoonvalguses minu poole silmi.

      Ilmselt on minu kord midagi öelda, aga tema käsi tundub mu õla vastas soe ja me seisame teineteisest nagu umbes kolmekümne sentimeetri kaugusel ja suur osa mu ajust on juba kustutanud mälestuse näoga vastu määrdunud peeglit jooksmisest, et see saaks täielikult pühenduda karjumisele: HUVITAV, KAS SAUL ANGERTI SUU MAITSEB ROHKEM NAGU PIPARMÜNT VÕI VÜRTSIKAS ŠOKOLAAD?

      Lõpuks laseb Saul mu õlast lahti ja sel hetkel panen tähele, kui vali lärm siin on, kuidas kõikjal kostab tsontlik muusika ja häältesumin. Ma silman vaevu märgatavat avaust, kus üks peegel on kergelt paremale ja teine natuke vasakule kaldu, varjates nendevahelist läbipääsu. Ma kallutan end paremale, kuni kaks peeglit mu nägemisväljas eralduvad. „Kuule, tead mis,” ütlen ma.

      Saul jõllitab mind ühe pika hetke. „Mida?”

      „Minu võit.” Ma sööstan paanide vahelt läbi, sumisevasse öösse. Kohe, kui mu jalad asfalti puudutavad, näen ma Hannah’t ja tema kõrval seisvat rangjalgset poissi.

      „Pagana June O’Donnell!” hüüab mulle Nate Baars.

      Saul tonksab mu selja tagant välja ilmudes mind õlaga ning kõik need kihisevad mullid muutuvad mu rinnus tinaks ja vajuvad kolinal alla. Ta kummardub minu kõrva juurde ja sosistab: „O’Donnell, mis?”

      Aga see ei kõla nagu süüdistus. See kõlab nagu nali.

      Ta trügib minust mööda, et Hannah’le ja Nate’ile vastu minna, ning vaatab siis üle õla tagasi minu poole, näol kerge tögav naeratus.

      Ta ütles seda nii, nagu oleks ta seda oodanud, nagu oleks ta kogu selle aja teadnud, kes ma olen.

      Viis

      „Kuidas nii, et ma läksin sisse pärast sind, aga olen nagu mingi viisteist minutit juba väljas olnud?” ütleb Nate mulle pooleldi karjudes, sest ta räägib kogu aeg pooleldi karjudes. „Tegin sulle pähe, plika.”

      „Nii et te kohtusite,” kogeleb Hannah ja osutab käega Saulile ning mulle, kui me end veidi kohmetult tundes nendega liitume.

      „Ei,” ütlen ma samal hetkel, kui Saul ütleb: „Jah.”

      Ma vist eksisin; mul olid kõhus herilased, mitte liblikad, ja nüüd rändavad nad mu näo suunas. Sauli pilk kohtub minu omaga ja tema süsimustad kulmud tõmbuvad kortsu, tekitades tema otsaesisele vaod. Me pomiseme mõlemad midagi, mis kõlab nagu nii ja naa.

      Nate hirnub naerda. „Te ei tunne teineteist?”

      „Me ei ole ametlikult kohtunud,” vastab Saul. Ta ulatab mulle käe. „Mina olen Saul.”

      „Oo, õige küll,” ütleb Nate. „Teie perekonnad vihkavad teineteist. Mees, see on Juunior.” Siis, justkui kardaks ta, et Saul võib ajada mind segamini mõne teise Juunioriga, kelle perekonda Angertid vihkavad, lisab Nate: „Tead küll, Jack O’Donnell IV.” Ja seejärel veel üks viimane selgitus: „Ta elab seal majas, kus kummitab.”

      Saul teeskleb sarkastiliselt šokki. „Aa, see O’Donnell.”

      Ma ei saa aru, kas ta teeb nalja minu või Nate’i üle. Tema pupillid kord suurenevad, kord kahanevad, kui ta mind silmitseb: pisikesed teleskoobid, mis keskenduvad kiskjale või äkki hoopis saagile. Olgu – hästi. Kui ta mind vihkab, on ka minul kergem teda vihata. Nagu mulle on ette nähtud.

      Ta hoiab ikka veel kätt välja sirutatuna ja Hannah toob kuuldavale närvilise itsituse, nii et ma võtan lõpuks Sauli käe. Ma loodan, et tema peopesa on lodev, eelistatult higine või kleepuv. Selle asemel on tema käsi paljuski nagu tema hääl: nii kiitsakam kui ka karedam sellest, mida tema peaaegu steriilse välimuse põhjal arvata võiks.

      Pole minu tüüp, mõtlen ma.

      Sinu parima sõbranna lapsepõlvearmastus.

      Sinu isa vihavaenlase poeg.

      „Meeldiv sinuga tutvuda,” ütleb Saul.

      Hääl, mis kahiseb nagu hilissuvised maisiaganad.

      Naer, mis pulbitseb nagu valmiv kohv.

      Käed, mis on nagu päikesest soojaks köetud liiv.

      „Sinuga ka.”

      Hannah naerab jälle närviliselt, mille peale Nate lööb käsi kokku ja haugatab: „Noh, see oli veits imelik.” Saul teeb temast vaevu välja ja mina silmitsen oma kinganinasid ning mõtlen, kuidas Nate suutis ta siia vedada, sest nad tunduvad olevat sellised sugulased, kes pole iialgi kohtunud. „Igatahes, mida te, lapsed, järgmiseks teha tahate? Vaateratas? Karussell? Lõbustuspargi toidu õgimine?”

      Ma vaatan Hannah’ poole, saamaks kinnitust, et sel ajal, kui mina Peeglite Majas olin, polnud ta kogu meie õhtut Nate Baarsile lubanud. Ta kiigub kandadel edasi-tagasi, üks käsi puusas, lastes pilgul ringi käia ja vahtides kõike peale Sauli ja minu.

      Issand jumal, ta oligi kogu meie õhtu Nate Baarsile lubanud!

      „Tegelikult,” alustan ma, „mul… ee…” Ei lubata sinuga hängida.

      „Karussell?” ütleb Hannah järsku, hääl peenike ja värisev. Ta näeb välja kergelt rohekas ja natuke rohkem kui kergelt õnnetu.

      „Karuuuuuusselllll!” huilgab Nate ja – ma ei liialda – galopeerib röökides järjekorra suunas. Saul sammub meist mööda, käed taskus, heites meile üle õla tõsise pilgu. Ma haaran Hannah’l käsivarrest ja hoian teda ülejäänud pundiga kaasa minemast, saates talle altkulmu pilgu, mis hõõgub tuliselt nagu tuhat juunipäikest.

      „Kuu ja tähed, Junie,” sisistab ta. „Ma võlgnen sulle kuu ja tähed, kui sa sellega praegu kaasa lähed.”

      Vaadates kord tema, kord meie ees kõndivate poiste poole, tunnen ma, kuidas uudishimu mu kindlameelsuse põrmustab. „Olgu,” ütlen ma. „Kuu ja tähed, miljon dollarit ja üks korralik obadus Nate’ile kubemesse.”

      Hannah veab mind neile järele ja me astume järjekorda just siis, kui Nate alustab ebavajalikult pikka jutustust oma nädalavahetusest, mille võib põhimõtteliselt kokku võtta järgmiselt: Ma ronisin kalju otsa. Ma hüppasin järve. Saul lihtsalt noogutab ebamääraselt kaasa, näoilmes puudumas igasugune huvi. Isegi see, kuidas ta liigub, näib kontrollitud, ettevaatlik ja läbi mõeldud, võrreldes Nate’i hüplemise ja ringikalpsamisega.

      Ma üritan kujutleda viksi ja viisakat Saul Angertit Five Fingersi keskkooli parklas seisvate autode külge kinnitatud poriste rattaraamide ja päevinäinud süstade keskel, aga ei suuda.

      Kuigi nad on mõlemad saledad ja tumedasilmsed ning neil on veidralt elegantne kehahoiak, on nende sugulust sama

Скачать книгу