LITMIR.BIZ

Скачать книгу

meelest nägi tüdruk haige välja. Tema laup oli higine ja jume kliistrikarva. Catherine sirutas tüdrukule käe.

      „Pane silmad kinni, hinga sügavalt ja püüa rahvast mitte kuulata.”

      Tüdruk noogutas. Nende ees istuv emalik naine pööras pead, naeratas Johnile hellitavalt ning patsutas enda kõrval oleval kohal seisvale padjale.

      „Tule seisa minu kõrvale, kullake. Siit näed paremini.”

      Catherine heitis pilgu Saint Sepulchre’i kiriku kellale. Poomiseni oli viis minutit aega. Tema süda tagus ning peopesad kitsenahast kinnastes olid külmad ja higised. Ta pani silmad ereda talvepäikese ja virdava rahvamassi ees kinni, kuid ei suutnud hajutada kujutisi oma peas. Catherine teadis, mis juhtub, kui inimest puuakse. Nad viisid vangi vastavasse ruumi ja lõid tema rauast ahelad puruks. Nad sidusid tema randmed kokku. Nad palvetasid tema eest. Ja siis toodi ta läbi Debtor’s Doori tapalava astmetest üles, kus ootas silmus.

      Catherine avas silmad. Hullavad kupeldajamoorid olid aknalt kadunud, selle asemel seisis seal aknalauale toetudes mees, pilk all asuvale võllapuule kinnitatud. Ta oli pikka kasvu ja kena ning just tema liikumatu poos köitis Catherine’i pilku. See oli pingeline, keskendunud, kontrollitud liikumatus, mis sellest hoolimata paistis ägedusest pulbitsevat.

      Tüdrukul jäi hing kinni ning ta põrnitses meest paigale naelutatult.

      Siis vaatas mees üles, tabas naise pilgu ning Catherine põrkus mehe pilgust paistva viha ja kire eest tagasi. See oli nagu füüsiline hoop. Ta tundis end taganevat.

      „Preili Fenton, preili Fenton!”

      Lapsehoidja sikutas teda kannatamatult varrukast.

      „Härra John on kadunud!”

      See oli tõsi. Koht emaliku naise kõrval oli tühi. Catherine vaatas närviliselt ringi. Hoidja nuuksus.

      „Ma panin silmad kinni, nagu te käskisite, preili! Ma ei teinud midagi halba…”

      „See pole praegu oluline,” ütles Catherine. Tema süda tagus. Kui John rahvahulgas ära eksib, ei pruugi nad teda enam iial leida. Ta võidakse ära röövida või paljaks varastada. Johnil polnud aimugi, kui ohtlik Newgate võis olla. Ta oli ainult hooletu hellitatud laps.

      Sir Alfred polnud märganud, et midagi oli valesti. Tema ja Withers olid vestlusse süvenenud ja võtsid närvide rahustamiseks põuepudelist brändit.

      Catherine tõusis. Ta teadis, et peab ise Johni üles otsima. Hoidja oli nagu murdunud pilliroog ja kui isa juhtunust kuuleb, saab ta maruvihaseks. Aga polnud mingit vajadust talle veel rääkida. Tõenäoliselt pole John kaugele läinud. Catherine hingas sügavalt ja silus kinnastatud kätega oma mantli rinnaesist.

      Kui ta vabandades ja inimeste varvastele astumist vältida püüdes ning nende urinast välja tegemata istmeterea otsa poole minema hakkas, lõi kell neli. Poomise aeg oli käes.

      Naine istus keset rahvahulka, aga Ben Hawksmoor nägi teda kohe, nagu oleks päike ainult tema peale paistnud. Naine kandis karusnahaga ääristatud kahvatukollast mantlit. Peas oli tal mantliga sobiv karusnahaga ääristatud kübar ning selle all märkas mees talvepäikeses helkivaid kastanikarva juukseid. Naine istus seltskonna kõige tiirasema mehe Algernon Withersi kõrval, mistõttu võis arvata, et naine oli kõrgklassi kurtisaan. Ben oli juba tähele pannud, et suurem osa Londoni libudest oli sel päeval Newgate’i tulnud. Tema huuled tuksatasid küünilise mõtte peale, et naine kasutab poomist rikka armukese leidmiseks. See oli nutikas mõte. Pool aristokraatiat – meespool – oli ju kohal ja kes sooviks sellist juhust kasutamata jätta?

      Ehkki Withersi kõrval istuv tüdruk ei paistnud uut kaitsjat vajavat. Tüdruk paistis rikas ja hellitatud ja Ben Hawksmoor lausa põlgas teda, et naine oli nii täiuslik ning oli seal, et teise inimese hävitamisest naudingut tunda.

      Ben ajas end sirgu ja astus akna juurest kaugemale. Temas kohus nii palju viha ja kibedust, et tema käed olid raevunult rusikasse surutud. Kogu seltskond, mis oli kord Ned Clarencieux’ ümber õhanud samasuguse innukusega nagu nad nüüd tema suhtes näitasid, oli oma lemmiku huntide ette visanud ja tulnud vaatama, kuidas ta tükkideks rebitakse.

      Ben ei saanud loomulikult midagi teha. Clarencieux oli tema sõber olnud, kuid enam ei saanud ta sõpra aidata. Ben oli asevalitseja juures käinud ja Clarencieux’ eest kostnud, ehkki kõik instinktid ja põhimõtted, mille järgi ta elas, olid keelanud tal kellegi teise pärast eluga riskida. Ja sellest polnud mingit kasu. Prinny polnud isegi kuulanud ja Ben oli märganud ärritusesähvatust asevalitseja pilgus ning taganenud. Ta oli seikleja ega saanud regendi eestkoste kaotamisega riskida, muidu oleks ta jälle rentslis, kust ta alustas.

      Clarencieux’ jaoks oli igal juhul liiga hilja. Seltskond oli heitlik armsam ja Ned oli ebasoosingusse sattunud. Ta oli elanud oma mõistuse abil ning tal polnud kedagi raha ega sidemetega, kes oleks teda aidanud, kui ta langes. Keegi ei hoolinud. Benist käis värin läbi, sest ta nägi Ned Clarencieux’s nii selgesti iseennast.

      Tema tähelepanu köitis liikumine paviljonis. Withersi kahtlaste elukommetega kaaslanna oli püsti tõusnud ja suundus trepi poole, mis viis alla, tapalavast mööda rahva sekka. Ben vahtis naist. Kas naine on hull? Ben sai väga hästi aru, et lärm, kuumus ja poomise hais võis ka kõige tugevama organismi iiveldama ajada ja tekitada naises tahtmise põgeneda, kuid sellisesse liikuvasse rahvamassi minek oli hullumeelsus. Nad võisid ta lihtsalt lusti pärast röövida, vägistada ja tükkideks kiskuda.

      Ja tema ei peaks sellest tõesti hoolima.

      Ben ei teadnud, miks see teda puudutas. Ta hoolis väga harva kellestki teisest peale iseenda. Elu oli ta selliseks kasvatanud. Aga ta nägi vastikustunnet neiu näol, kui ta erutatud rahvahulgas ringi vaatas ja Ben tundis naise suhtes ootamatut sügavat poolehoidu. Kumbki neist polnud tahtnud siia tulla. See väike seik ühendas neid. Tüdruk oli ilmselt tulnud, kuna Withers käis peale. Ja tema… Noh, tema oli siin, sest see oli viimane austusavaldus, mida ta sai oma sõbrale osutada ning autunde riismed olid sundinud teda seda väikest asja tegema.

      Nii et ta ei võinud lasta tüdrukul üksinda ja kaitsetuna rahvamassi sekka minna, olgu ta siis kahtlaste elukommetega või mitte.

      Endamisi vandudes suundus Ben ukse poole. Üks kupeldajatest haaras tal käsivarrest, et meest kinni pidada. Ben ei teadnud naise nime, kuna ta polnud sellele tähelepanu pööranud, kui tema onupoeg Sam neid tutvustas. Ben oli seda Samist äärmiselt maitsetuks pidanud, et ta naised Nedi poomist vaatama tõi. Pealegi polnud odavad hoorad teda nagunii kunagi huvitanud.

      Kui uks mehe selja taga kinni langes, kuulis ta naiste naeru. Sarnaselt kõikide teistega oli see nende meelest mingi meelelahutus, põnevam kui vein või jaht, tants või seksuaalne vallutus. Ben tundis mõrvarlikku raevu. Tegu oli elu ja surmaga ja ta oli mõlema vastu juba sünnist saadik võidelnud.

      Kui Ben kõrtsitrepist alla läks, hakkas Saint Sepulchre’i kell kõminal lööma, mis tekitas Benis tunde, nagu hakkaks tema pea lõhki minema. Väljas tänaval säras päike külmalt ja eredalt ning rahvamass virdas ja surus end võllale lähemale. Ben hakkas endale läbi rahvahulga tapalava trepi poole teed tegema. Ta märkas kahvatukollases mantlis tüdrukut, kes seisis alumisel astmel ja vaidles ühe vangivahiga. Ben nägi, kuidas mees oma kepiga neiu tee tõkestas ja tribüüni poole osutas. Tüdruku nägu oli kahvatu, aga tema huuled oli otsustavalt kokku surutud. Neiu raputas pead, puges kepi alt läbi ja hetke pärast oli rahvamass ta endasse neelanud. Beni süda võpatas hirmust, kui ta üritas tüdrukut uuesti leida. End inimeste vahelt läbi pressides tundis ta pahameelt oma ootamatu galantsusehoo pärast. Linna vangivalvurid olid siin korda pidamas ja see polnud tema mure, kui mõni rumal olevus otsustas rahvamassi viskuda. Naine suutis enda eest ilmselt palju paremini hoolt kanda kui see välja paistis. Ükski aadlitüdruk ei tuleks iialgi avalikku hukkamist vaatama. Ilmselt oli ta Haymarketi kaup, kes oli Berkely Square’i vääriliselt üles löödud. Withers oli oma labase maitse poolest tuntud.

      Rahvahulka läbis möire, kui Clarencieux Debtor’s Doorist välja astus. Inimmassi surve oli nii suur, et Ben sai end vaevalt liigutada. Ta nägi kollast välgatust ja sirutas käe, kuid rahvamass oli edasi liikunud ja tüdruku kaasa viinud, pillutades teda nagu lehekest tulvavees. Kellad jäid ootamatult

Скачать книгу