LITMIR.BIZ

Скачать книгу

„Nüüd üles.”

      Charlotte hingas järsult sisse, tugevdades haaret tema ümber. Gregile meeldis mõtelda, et põhjuseks oli naise reaktsioon temaga nii lähedases kontaktis olemisest, aga võibolla ta lehkas või midagi taolist. Ta ei osutanud mingit vastupanu, kui Charlotte ta jalule aitas, kasutades hoovaks oma sääri. Greg oli suur mees, aga Charlotte ilmselgelt teadis, mida tegi. Veel üks hea sikutus ja naine oli ta saanud laua teise külge trepijalami lähedale.

      „Pole paha,” ütles Greg.

      „Ma olen harjunud purjus tuukritega tegelema.”

      „Te olete kõva pähkel, olete ju?”

      Naine saatis talle terasest pilgu, sellelaadse, nagu ta ise sarnastes situatsioonides loendamatuid kordi oli saatnud. „Me peame päeva lõpetatuks lugema, agent Rawlings.”

      „Te ei kavatse rohkem jääd mööda mu selga alla sulama visata, ega ju?”

      „Kas see aitaks teil trepist üles oma tuppa saada?”

      „Selleks on paremad moodused.”

      Naise põsed läksid punaseks, kuid see võis olla pingutusest. Arvatavasti ei tulnud kasuks, et ta mõtles füüsilistes terminites, aga võibolla mõtles naine samuti.

      „Te peate mind aitama,” ütles Charlotte. „Ma ei suuda teid tassida.”

      „Te ei võtagi mind kukile?”

      „Ei, juhul kui te …” Charlotte raputas pead. „Ei mingit kukile võtmist.”

      Naine pani käsivarre talle ümber ja nihutas ta trepi poole, võttis seejärel tema parema käe ja pani selle trepi käsipuule. Greg vaatas tema poole. „Kas te püüate mu kinni, kui ma tagurpidi kukun?”

      „Ma hüppan teil teelt eest.”

      „Südametu.”

      „Praktiline. Meil mõlemal on parem võimalus mitte haiget saada.”

      Greg vaatas järsust kitsast trepist üles ja tegi grimassi. „Kindel, et te ei suuda mind tassida?”

      „Kindel.” Charlotte naeratas mõistvalt. „Võiks väga hästi olla paar viimast jardi Everestile ronimisest, ah?”

      „Kuid ei ole. See on trepp Inglise pubis.”

      „See on tõsi.”

      Greg ei kommenteerinud. Kui ta hakkas trepist üles minema, laskis Charlotte käsivarre tema ümbert lahti ja asetas käe ta puusale ilmselt lootes, et see aitab teda tasakaalustada. „Olete kindel, et saate hakkama?” küsis Charlotte.

      „Absoluutselt. Ma saan trepiga hakkama.”

      Greg vaarus ainult korra, kuid Charlotte ei pidanud vahele segama. Kui nad jõudsid teisele korrusele, naeratas Greg talle. „On teil kahju, et ma ei kukkunud tagurpidi ega läinud teiega sasipuntrasse?”

      „Ei.”

      Naise pruunidest silmadest piisas, et Gregi sulatada. Tema naeratus laienes. „Võin kihla vedada, et te ei ole nii külm ja südametu, nagu püüate praegu välja näidata.”

      „Viime teid nüüd lihtsalt voodisse.”

      „Tundub hea plaan olevat.”

      „Te teate, mida ma mõtlen, agent Rawlings,” ütles Charlotte jäiselt.

      „Brody ja Heather on läinud pulmahotelli. Ma olen teie meelevallas. Brody oleks jätnud mu laua alla. Mitte ligilähedaltki nii lõbus kui lasta teil end voodisse panna.”

      Charlotte ohkas. „Mis on teie toanumber?”

      „Olete krõbe ja tõhus, eks ole, Charlotte Bennett?” Greg osutas ebamääraselt. „See on teine uks paremal.”

      „Võti?”

      „Ma saan võtmega hakkama.”

      „Tegelikult ei ole ma kindel, et saate, ja ma kahtlustan, et ka teie pole kindel.”

      Greg otsustas, et ta peab isegi halvem välja nägema, kui ta end tundis. Ta pistis käe pintsaku taskusse, et vanamoodne võti välja võtta ja Charlotte’ile ulatada. Naine nügis teda mööda koridori edasi, kuid Greg oli nüüd rohkem ärkvel või vähemalt erksam. Võibolla oli põhjuseks sein tema kõrval, kui ta peaks kokku varisema, või ehk oli trepist ülestulek teda ergutanud. Oli põhjus milline tahes, nad jõudsid tema ukseni vahejuhtumiteta.

      „Kus on teie tuba?” küsis Greg.

      „Koridori lõpus.”

      „Kas meil on vaheuks?”

      „Ei. Meie vahel on veel üks tuba.”

      „Ahah.”

      „Ma ei tea, kas te õrritate või ajate piinlikus situatsioonis lihtsalt tühja juttu, aga see pole tähtis. Kaks sekundit ning te olete oma toas ja saate veidi puhata enne homset. Ma ei taha, et te stseeni teeksite.”

      Charlotte pistis võtme lukuauku. Üksainus proovimine ja tal oli uks lahti.

      „Tõhus,” märkis Greg.

      Charlotte pistis võtme tema pintsakutaskusse ja hoidis ust lahti. „Minge sisse, agent Rawlings.”

      „Greg. Sobib ka Gregory. Samuti agent Rawlings, aga see on liiga ametlik, kui te olete nüüd mu hotellitoas.”

      „Ma ei ole teie hotellitoas.”

      „Õige jah. See on pubi, mis üürib tube välja. See ei ole tõeline hotell või isegi B ja B või võõrastemaja.”

      „Ma ei ole teie toas, punkt.”

      Greg tundis väsimuselainet ja sundis end püsti jääma. Ta püüdis naeratada. „Te ei kavatse veenduda, kas ma jõuan voodisse kokku varisemata?”

      „Teate, mis ma teile ütlen,” vastas Charlotte. „Ma ootan ukse taga ja kui kuulen põntsatust ning arvan, et olete oma pea ära löönud või muidu endale viga teinud, helistan kiirabisse.”

      Greg ajas end sirgeks, langetades pilgu naisele. „Minuga saab kõik korda, Charlotte. Ma ei ole haige ega purjus. Aitäh abi eest.”

      Roosatus tuli Charlotte’i põskedesse tagasi. „Te olete kurnatud,” ütles ta lõpuks. „Püüdke veidi und saada. Nägemiseni pulmas.”

      „Milline on teie pulmaemakleit?”

      Charlotte ignoreeris teda ja lahkus, sulgenud kiiresti ukse – mitte just Gregi nina ees, kuid päris lähedal.

      Gregil õnnestus voodisse minna, enne kui ta kokku varises.

      Ei mingit põntsatust, et Charlotte peaks abiväge kutsuma.

      Charlotte ei hinganud normaalselt, enne kui jõudis oma tuppa, sulges ukse ja lõi kingad jalast. Ta ei teadnud, kuidas tal oli õnnestunud neis trepist üles tulla. Ta jalad valutasid. Adrenaliin oli kahtlemata aidanud teda hoida valu tundmast.

      Ta põrnitses lukustatud ust kapiukse kõrval. Ta oli valetanud. Tema tuba oli Gregi toaga ühenduses ja sel oli vaheuks, kuid võtmeta ei pääsenud kumbki selle kallale. Polnud mõtet Gregile seda öelda ja tema kujutlusvõimet üles keerata. Mees vajas und ja tema samuti, kuigi erinevatel põhjustel.

      Charlotte’i tuba oli väga ilus, kaunistatud soojatooniliste kangaste ja lihtsa mööbliga. Väike aken avanes linnakese tänavale, mis oli nüüd pime ja vaikne. Ta ei kuulnud mingit lärmi ka alt pubist. Ta oletas, et baarmen oleks Gregiga tegelnud, kui ta oleks mehe sinna kabiini jätnud. Arvatavasti näeb ta teda homme pulmas ja sellega on asi lõppenud. Nad lähevad oma erinevat teed.

      Charlotte võttis kleidi seljast. Tema pulmaemakleit oli pulmahotellis. Ta oli tänulik, et Samantha oli teda pulmaemaks palunud, ja ta ei kahetsenud, et oli nõustunud –, aga ta oli olnud väga lähedal äraütlemisele. Selle põhjused olid nende vahel rääkimata. „Ma tahan sind oma pulmaemaks, Charlotte,” oli Samantha talle öelnud. „Sa oled nii lähedal õele, keda mul pole, ja sa oled mu parim sõber, aga ma saan aru, kui sa tahad olla lihtsalt külaline.”

      „Aitäh,

Скачать книгу