LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kuulun siia. Vähemalt on mul selline plaan. Heitsin viimase pika pilgu, keerasin siis selja ja läksin sadamasse.

      Aldrin on maandumistsoonile lähim mull. Me ei taha ju, et rikkad end läbi vaeste alade reisides mustaks teevad, ega? Viime nad otse ilusasse kohta.

      Jalutasin suure kaare alt läbi sadamasse. Massiivne õhulüüsikompleks on linna suuruselt teine kamber (ainult Aldrini park on suurem). Seal kihas tegevusest. Libistasin end tööliste vahele, kes osavalt edasi-tagasi liuglesid. Linnas tuleb aeglaselt liikuda või muidu lööd turistid pikali. Aga sadamas liiguvad ainult profid. Me kõik oskame käia Artemise pikksammu ja teha seda kiiresti.

      Sadama põhjaküljel ootasid rongilüüsi juures paar reisijat. Suurem osa oli teel linna reaktorite juurde ja Sanchez Aluminumi sulatustehasesse, mis asub linnast kilomeetri jagu lõuna pool. Sulatustehas kasutab arutus koguses soojust ja eriti vastikuid kemikaale, seega on kõik ühel meelel, et see peab asuma kaugel eemal. Mis reaktoritesse puutub, siis noh … need on tuumareaktorid. Parem on, kui ka need on eemal.

      Dale vingerdas rongiplatvormile. Tema läheb Apollo 11 külastuskeskusesse. Turistidele meeldib see. Pooletunnine rongisõit laseb nautida lummavaid vaateid kuumaastikule ning külastuskeskus on hea koht, kust vaadata maandumispaika, ilma et peaks rõhu alt lahkuma. Ja neile, kes tahavad parema vaate nimel välja minna, on Dale ja teised EVA-meistrid valmis ekskursioone tegema.

      Otse rongilüüsi ees oli suur Keenia lipp. Selle all olid sõnad „Te sisenete Keenia välisplatvormile Artemis. See platvorm on Keenia kosmosekorporatsiooni KSC omand. Kehtivad rahvusvahelised mereseadused.”

      Põrnitsesin Dale’i tigedalt. Ta ei märganud. Kurat, raiskasin hea tigeda pilgu ära.

      Vaatasin Gizmo pealt maandumistsooni graafikut. Täna lihalaeva ei tulnudki (nii me nimetame reisilaevu). Need saabuvad umbes kord nädalas. Järgmine tuleb alles kolme päeva pärast. Jumal tänatud. Pole midagi tüütumat kui vanemate rahakoti peal elavad rikkurivõsukesed, kes Kuu pealt keppi tahavad.

      Suundusin lõunaküljele, kus oli ootel kaubalüüs. See laseb ühes tsüklis läbi kümme tuhat kuupmeetrit kaupa, aga selle sissetoomine on aeglane protsess. Kapsel oli saabunud juba mitme tunni eest. EVA-meistrid olid kogu kapsli õhulüüsi toonud ja selle suruõhuga ära puhastanud.

      Me teeme kõik võimaliku, et kuutolm linna ei tungiks. Ma ei olnud puhastust vahele jätnud isegi siis, kui ennist katkise ventiiliga ringi seiklesin. Milleks kogu see vaev? Sest kuutolm on hingamiseks äärmiselt halb. See koosneb tibatillukestest kividest ning siin puudub ju ilm, mis neid siluks. Iga terake on turritav ja ogaline ilgus, mis ainult ootab, et su kopse lõhki rebida. Parem oleks suitsetada ära pakk asbestisigarette kui seda sitta sisse hingata.

      Kui lõpuks kaubalüüsi juurde jõudsin, oli hiiglaslik siseuks juba pärani ja kapslit lossiti tühjaks. Libisesin Nakoshi, pealossija kõrvale. Ta istus ülevaatuslaua juures ja uuris tarnekasti sisu. Olles veendunud, et see ei sisalda salakaupa, pani ta kasti kinni ja lõi sellele Artemise märgi, suure A, mille parem külg näeb välja nagu vibu ja nool.

      „Tere hommikust, mister Nakoshi,” ütlesin rõõmsalt. Tema ja mu isa olid sõbrad juba siis, kui ma veel väike tüdruk olin. Ta oli mulle kui sugulane, armastatud onu.

      „Võta koos teiste pakikandjatega sappa, väike värdjas.”

      Nojah, pigem nagu kauge nõbu.

      „Olge nüüd, mister N,” keelitasin mina. „Ma ju ootasin seda laadungit mitu nädalat. Me rääkisime sellest.”

      „Kas sa ülekande tegid?”

      „Kas pakil on tempel peal?”

      Ta pistis käe pilku kõrvale keeramata laua alla. Ta tõmbas välja endiselt suletud karbi ja libistas selle minu poole.

      „Ma ei näe templit,” ütlesin mina. „Kas me peame iga viimane kui kord niimoodi tegema? Me olime varem nii lähedased. Mis juhtus?”

      „Sa kasvasid suureks ja sinust sai tüütu kelm.” Ta asetas oma Gizmo karbi peale. „Ja ometi oli sul nii palju potentsiaali. Sa lasid kõik tuulde. Kolm tuhat makki.”

      „Te mõtlete vist kaks tuhat viissada, eks? Nagu me kokku leppisime?”

      Ta raputas pead. „Kolm tuhat. Rudy nuusib ringi. Suurem risk, suurem tasu.”

      „See on pigem Nakoshi probleem kui Jazzi probleem,” ütlesin mina. „Me leppisime kokku kahe tuhande viiesaja peale.”

      „Hmm,” sõnas tema. „Äkki ma peaksin selle siis hoolikalt läbi vaatama. Äkki seal on midagi sellist, mida seal olla ei tohi …”

      Pigistasin huuled kokku. Praegu polnud aeg stseeni teha. Avasin Gizmo pangatarkvara ja alustasin ülekannet. Gizmo tegi seda maagilist värki, mida arvutid ikka teevad, et üksteist ära tunda ja kinnitada.

      Nakoshi võttis oma Gizmo, kontrollis kinnituslehekülge ja noogutas heakskiitvalt. Ta lõi karbile templi. „Mis seal sees üldse on?”

      „Peamiselt porno. Peaosas sinu ema.”

      Ta turtsatas ja jätkas ülevaatust.

      Nii smugeldataksegi Artemisesse salakaupa. Tegelikult üsna lihtne. Vaja on üksnes korrumpeerunud ametnikku, keda sa tunned kuuendast eluaastast saadik. Salakauba Artemisesse kohaletoomine on hoopis teine teema. Sellest räägime hiljem.

      Ma oleksin võinud võtta kohaletoimetamiseks veel paar pakki, aga see oli eriline. Läksin oma käru juurde ja kargasin juhiistmele. Mul ei olnud rangelt võttes käru vaja, Artemis ei olnud sõidukitele loodud, aga see viis mind kiiremini edasi ja nii sain ma rohkem asju kohale viidud. Kuna mulle makstakse tarne pealt, siis oli see investeeringut väärt. Minu käru oli tüütult vastik juhtida, aga see sobis raskete asjade vedamiseks. Seega otsustasin, et ta on isane. Panin talle nimeks Trigger.

      Ma maksin Triggeri sadamas hoidmise eest kuutasu. Kus ma seda veel hoiaksin? Mul on kodus vähem ruumi kui Maa peal vangidel.

      Panin Triggeri käima, sellel polnud võtit ega midagi. Ainult nupp. Miks peaks keegi käru varastama? Mida ta sellega teeks? Müüks maha? Ta jääks kohe vahele. Artemis on väike linn. Keegi ei varasta midagi. Nojah, poodidest natuke näpatakse. Aga kärusid ei võta keegi.

      Popsutasin sadamast minema.

      Juhtisin Triggeri läbi Shepardi mulli külluslike koridoride. See oli väga erinev minu nirust naabrusest. Shepardi koridorid olid puitpaneelidega ja maitsekad, mürasummutavate vaipadega. Iga kahekümne meetri tagant rippusid valgust andvad lühtrid. Vähemalt need ei olnud lollakalt kallid. Kuu peal on kõvasti räni, seega tehakse klaasi kohapeal. Aga ikkagi, uhke värk.

      Kui arvate, et Kuu peal puhata on kallis, siis te ei taha üldse teada, mis maksab Shepardi mullis elamine. Aldrin on puha ülemäära kallid kuurordid ja hotellid, aga Shepard on see koht, kus elavad rikkad artemislased.

      Mina olin teel linna kõige rikkama rahabossi häärberisse: Trond Landvik. Ta oli Norra telekomitööstuses terve varanduse kokku ajanud. Tema kodu võttis enda alla suure osa Shepardi pinnasekorrusest – tobedalt suur, kui arvestada, et seal elasid vaid tema, tema tütar ja nende majateenija. Aga noh, tema oma raha. Kui tema tahab endale Kuu peal suurt maja, siis kes olen mina, et seda pahaks panna? Mina ainult toon talle käsu peale ebaseaduslikku nodi.

      Parkisin Triggeri tema häärberi sissepääsu (või vähemalt ühe sissepääsu) juurde ning helistasin kella. Uks avanes ja ma nägin kerekat vene naist. Irina oli aegade algusest peale Landvikide juures elanud.

      Ta põrnitses mind sõnatult. Mina põrnitsesin vastu.

      „Saadetis,” ütlesin ma viimaks. Ma olin Irinaga varem mustmiljon korda suhelnud, aga ta sundis mind uksele tulles iga kord ütlema, mis mul asja on.

      Ta turtsatas, keeras selja ja läks sisse. See oli mulle kutseks sisse astuda.

      Tegin talle selja taga nägusid, kui ta mind läbi fuajee juhatas. Ta osutas koridorile ja läks sõnagi lausumata teises suunas.

      „Oli väga meeldiv, Irina!” hüüdsin ma talle järele.

      Kaare alt sisse astudes leidsin Trondi

Скачать книгу