LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei tulnud see välja.

      Kohtumeedik vaatas nende poole. „Mina olen lõpetanud,” ütles ta ja kohendas hijab’i.

      „Kiirabi om peräl, minu omad viivad laiba alla,” ütles Bjørn. „Aitüma abi eest, Zahra.”

      Kohtumeedik noogutas ja kiirustas välja, nagu oleks ka tema pingelist õhustikku tajunud.

      „Nii?” küsis Katrine ja sundis end Bjørnile otsa vaatama. Sundis end eirama seda rasket pilku, mis oli rohkem kurb kui anuv.

      „Pole suuremat ütelda,” vastas mees ja kratsis oma suurt punast põskhabet, mis rastamütsi alt välja kasvas.

      Katrine ootas ja lootis, et nad räägivad endiselt mõrvast.

      „Ta polnud just väega innukas koristaja, me leidsimi terve ria inimeste – eelkõige meeste – juuksekarvu, kes vaivalt kõik eile õhtul siin olivad.”

      „Ta oli advokaat vägistamisjuhtumites,” ütles Katrine. „Vallaline naine niivõrd nõudlikus ametis ei pea koristamist tingimata niisama tähtsaks nagu sina.”

      Bjørn naeratas hetkeks, ilma et oleks protesteerinud. Ja Katrine tundis seda jälle: musta südametunnistuse torget, mille mees temas alati tekitada suutis. Nad polnud muidugi iial koristamise pärast tülitsenud, selleks oli Bjørn olnud liiga kiire pesema nõusid, treppi, riideid ja vannituba ning tuulutama voodit ilma mingite süüdistuste või aruteludeta. Nii oli ka kõige muuga. Mitte ainsatki pagana tüli kogu selle aasta jooksul, mil nad koos olid elanud, Bjørn oli sellest minema vingerdanud. Ja kui Katrine nõrkes või ei jaksanud, oli Bjørn seal – tähelepanelik, ennastohverdav ja väsimatu nagu mingi pagana masin, mis pani Katrine end seda enam tundma mingi idiootse printsessina, mida kõrgemaks mees pjedestaali ehitas.

      „Kust sa tead, et karvad pärinesid meestelt?” ohkas Katrine.

      „Vallaline naine nõudlikus ametis …” ütles Bjørn tema poole vaatamata.

      Katrine pani käed rinnale risti. „Mida sa sellega öelda tahad, Bjørn?”

      „Ah?” Mehe kahvatu nägu omandas punaka tooni ja silmad läksid tavalisest veelgi enam pungi.

      „Et ma lasen igal pool ringi? Okei, kui sa seda teada tahad, siis …”

      „Ei!” Bjørn hoidis käsi justkui kaitseks enda ees. „Ma ei mõelnud sedä. See oli lihtsält halv nali.”

      Katrine teadis, et ta peaks kaasa tundma. Ja tundiski. Aga mitte sedasorti kaastunnet, mis tekitab tahtmist kedagi kallistada. Tema kaastunne meenutas rohkem põlgust, põlgust, mis tekitas tahtmise meest lüüa, alandada. Ja just sellepärast, et ta ei tahtnud näha Bjørn Holmi, seda toredat meest, alandatuna, oli Katrine ta maha jätnud. Katrine Bratt hingas sügavalt sisse.

      „Mehed, seega?”

      „Suurem osa juuksekarvu olivad lühikesed,” ütles Bjørn. „Piami ootama, kas analüüsid kinnitavad sedä. Igatahes om meil piisavalt DNA-d, et kohtumeditsiini mõnda aiga tegevuses hoida.”

      „Okei,” ütles Katrine ja keeras end jälle laiba poole. „Mingeid ideid, millega ta teda torgata võis? Või hakkida, siin on ju palju torkeid tihedalt koos.”

      Bjørn paistis kergendust tundvat, et nad jälle tööst rääkisid. Pagan, kui omadega läbi ma olen, mõtles Katrine.

      „Sedä pole kerge märgätä, aga need moodustavad mustri,” ütles mees. „Või kaks mustrit.”

      „Tõesti?”

      Bjørn astus laiba juurde ja osutas kaelale naise lühikeste blondide juuste all. „Kas näet, et torked moodustavad kaks pisut ovaalset nelinurka, mis kattuvad teineteisega, üks siin ja teine siin?”

      Katrine kallutas pea viltu. „Nüüd kui sa ütled …”

      „Nigu kaks hammustust.”

      „Oh kurat,” lipsas Katrinel suust. „Mingi loom?”

      „Kes tiap. Kujuta ette, et nahk tõmmatakse niimoodi eemäle ja surutakse voldiks kokku, ku ülä- ja alalõug kohtuvad. Siis tekivad sellised märgid …” Bjørn tõmbas taskust tüki poolläbipaistvat paberit, mille Katrine kohe ära tundis lõunapakist, mille mees endale iga päev enne tööle minekut tegi. Selles olid vastavas ovaalses nelinurgas asetsevad süvendid. Bjørn hoidis paberit otse kaelas olevate torgete kõrval. „Paistap igatahes ühe Toteni tüübi hammustusega klappivat.”

      „Inimese hambad ei saa kaelaga niiviisi teha.”

      „Nõus. Aga jäljed meenutavad inimese omi.”

      Katrine niisutas huuli. „On inimesi, kes hambad teravaks viilivad.”

      „Ku need om hambad, siis leiami ehk haava ümbert sülge. Igatahes, ku nad hammustamise ajal esikus vaiba pääl seisivad, siis osutap hammustus sellele, et mees seisis temä taga ja oli naisest pikem.”

      „Kohtumeedik ei leidnud küünte alt midagi, nii et ma pakun, et mees hoidis teda kinni,” ütles Katrine. „Tugev, keskmist kasvu või pikem mees kiskjahammastega.”

      Nad uurisid vaikides laipa. Nagu noor paar kunstinäitusel, valmistamas ette tähelepanekuid, millega varsti teisele muljet avaldada, mõtles Katrine. Ainult selle vahega, et Bjørn ei üritanud inimestele muljet avaldada. Seda tegi Katrine.

      Ta kuulis esikust samme. „Praegu mitte kedagi rohkem siia!” hüüdis ta.

      „Tahtsin lihtsalt teada anda, et vaid kahes korteris olid inimesed kodus ja keegi ei kuulnud ega näinud midagi.” Wylleri hele hääl. „Aga ma rääkisin just kahe poisiga, kes nägid Elise Hermanseni, kui ta koju tuli. Nad ütlevad, et ta oli üksi.”

      „Ja poisid on …”

      „… varasemalt karistamata ja neil on taksoarve, mis näitab, et nad lahkusid siit veidi pärast poolt kahteteist. Nad ütlesid, et ta oli neid kangialuses urineerimise pärast nahutanud. Kas ma kutsun nad ülekuulamisele?”

      „Need polnud nemad, aga tee seda.”

      „Hästi.”

      Wylleri sammud eemaldusid.

      „Ta tuli üksinda ja sissemurdmise tunnused puuduvad,” ütles Bjørn. „Arvat sa, et ta lasi mehe vabatahtsi sisse?”

      „Ei, kui too just hea tuttav ei olnud.”

      „Või nii?”

      „Elise oli advokaat, ta teab riske ja uksekett näeb üsna uus välja. Ma arvan, et ta oli ettevaatlik tüdruk.” Katrine kükitas laiba kõrvale. Vaatas pindu, mis Elise keskmisest sõrmest vaevu välja ulatus. Ja marrastust käsivarrel.

      „Advokaat,” sõnas Bjørn. „Kus siis?”

      „Hollumsen & Skiri. Nemad teatasidki politseisse, kui ta kohtusse ei ilmunud ega telefonile ei vastanud. Pole just tavatu, et ründajad vägistamisjuhtumite advokaate ähvardavad.”

      „Kas arvat, et mõni …”

      „Ei, nagu öeldud, siis ei usu ma, et ta kellegi sisse oleks lasknud. Aga …” Katrine kortsutas kulmu. „Nõustud sa, et see pind on roosakasvalge?”

      Bjørn kummardus tema kohale. „Valge see igatahes om.”

      „Roosakasvalge,” ütles Katrine ja tõusis. „Tule.”

      Nad läksid esikusse, kus Katrine ukse avas ja välimisele ärakraabitud uksepiidale osutas. „Roosakasvalge.”

      „Ku sa nii ütlet,” sõnas Bjørn.

      „Kas sa ei näe?” küsis Katrine umbusklikult.

      „Uuringud näitavad, et naised näevad üldiselt rohkem värvinüansse ku mehed.”

      „Aga kas sa seda näed?” küsis Katrine ja hoidis üleval ukse siseküljel rippuvat ukseketti.

      Bjørn kummardus lähemale. Tema lõhn ehmatas Katrinet. Ehk oli see vaid ebamugavus, mille põhjustas järsku saabunud lähedus.

      „Mahakraabitud nahk,” sõnas

Скачать книгу