LITMIR.BIZ

      Heinrich Weinberg Tõrkeotsing Autoriõigused © 2018 Heinrich Weinberg Kaanepilt © Meelis Krošetskin 2018 Toimetanud Eva Luts Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski ISBN 978-9949-578-79-5 ISBN 978-9949-578-80-1 (epub)

      Kui poleks olnud Liivi sõda ja Põhjasõda, oleks täna 10 miljonit eestlast. Mitte et elu seetõttu parem oleks. Teistsugune kindlasti.

      1. HÄKITUD

      (Praegu – EstSoft AS – Paide)

      Sadas vihma. Sadas ühtlaselt, tihedalt ja kiirustamata, justkui aega võttes kõike põhjalikult märjata. Sadas, nagu sellele ei tulekski lõppu.

      Karl-Mathias Somelar, Kaitseministeeriumile tarkvara tootva Est-Soft AS’i diagnostikalabori peaspetsialist, peatus uksenišis, enne kui astus välja hämaralt valgustatud tänavale ja tõmbas kopsudesse sügava sõõmu niisket oktoobriõhku. Linnake oli vaikne. Pidigi olema sellisel kellaajal. Kuigi ega seal ka päevasel ajal teab mis rahvamassid ringi liikunud.

      Tuuleiil sakutas ta mantlihõlmu ja peksis külma veepihu krae vahele. Somelar tõstis krae kõrgemale, tõmbas õlad kühmu ning kiirustas üle tühja tänava.

      Hämarusest tulid talle vastu kaks tumedat kogu. Somelar hoidis kõnniteel paremale, et tekitada möödumiseks piisavalt ruumi. Kui maskides mehed tema tee tõkestasid ja talle gaasi näkku lasid, käis Somelari tuhmuvast mõistusest viimasena läbi mõte, et see siin pidavat ju olema Eesti üks turvalisemaid linnasid.

      Nad võtsid Somelaril teine teiselt poolt kaenla alt kinni ja lohistasid tema teadvusetu keha tagasi halli ärihoone ette. Samast uksest, kust IT-insener oli paari hetke eest väljunud, astusid nad tema taskust laenatud kiipkaarti kasutades sisse. Koridoris põles hämar evakuatsioonivalgus. Polnuks keldrisse viival trepil tõkestuseks ust, millel olid biomeetrilised skännerid, poleks esmapilgul miski reetnud, et siin võiks olla peamiselt kaitseväe ja föderaalsete eriteenistuste tellimusi teostava tarkvarafirma diagnostikalabor. EstSoft AS oli oma ülikõrge turvalisusega allüksuse „peitnud” kõigile nähtavale väikesesse Kesk-Eesti linnakesse.

      Somelari käejälje lugemine oli lihtne, silma võrkkesta tuvastamiseks teadvusetu keha püstihoidmine ja silma õigesse kohta sihtimine nõudis natuke pusimist. Mehed viskasid ukse vahelt sisse kaks gaasigranaati, seadsid gaasimaskid näo ette, võtsid hõlma alt välja väikesed käsirelvad ja laskusid keldrikorrusele. Turvamehed lamasid põrandal. Somelari kaart avas väikese seina külge kinnitatud lokkeri, milles oli nutikas võti järgmisse ruumi – laborisse. Mehed käisid süstemaatiliselt läbi kõik ruumid, lasid maha igaühe, kelle leidsid, ja asusid siis tööle.

      *

      Vihmapiisad peksid transporteri esiklaasi märjaks. Aile-Mari Johansen tundis end ebamugavalt, vaatamata teda kindlalt ümbritsevale istmele, sest tema paariline Maanus Kivinurk keeras rooli, tallas pedaale ja suunas madalat, nurgelist, kuuerattalist masinat mööda käänulist maanteed oluliselt kiiremini lubatud piirist (mida vabandas välja operatiivsõidukile kohane punane vilkur – see töötas õnneks hääletult plinkides) ja kasutas kojamehi tunduvalt vähem, kui Johansenile meeldinuks. Tulemusena muutus neid ümbritsev ja kiirelt vastu sööstev vettinud maailm halliks häguks. Ilma juhtimissüsteemi poolt tuuleklaasile kuvatud pastelsetes toonides liiklusskeemita kihutanuks Kivinurk tõenäoliselt pimesi esimesest kurvist teelt välja. Kuidas niimoodi ometi saab!? Õnneks nad vähemalt ei lennanud enam mitmetasandilisel kiirteel… Või kahjuks? Johansen silus närviliselt oma tõrksaid punakaspruune juuksesalke, püüdes neid kõrvade taha kammitseda. Tulemusetult.

      Ta kõõritas tahavaatepeeglisse, nägi seal läbi veepilve kumavaid saatemasina esitulesid, mis tundusid olevat peaaegu nende kukil, ning avas juba suu, et küsida, kas tõesti on tegemist mingisuguse kaskadööride šõuga. Kivinurk vajutas samal hetkel roolil lülitit ja vaikselt töötanud vilkurile lisandus helisignaal. Johansen surus hambad kõvasti kokku ja neelas oma pahameele alla. Kaks hetke hiljem vilksatas mööda ristmik. Unise väikelinnani jäi sildi järgi veel kolm kilomeetrit. Majade vahele jõudes võttis Kivinurk hoo maha. Vaade läbi klaaside muutus selgemaks, korraks vilksas vasemal puude ja katuseharjade vahelt madala künka otsas trooniv tume kindlus-loss ning Johansen märkas kõnniteel inimesi, kes jäid nende maasturile järele vaatama.

      „Oli aeg, kui KAPO sõidukid ja töötajad olid igas kolkakülas tavaline pilt,” tähendas Kivinurk.

      „Mul on täitsa hea meel, et see aeg on möödas,” vastas Johansen. Ta oli omal ajal kodus pidanud maha väikesemõõdulise sõja, et ema-isa suhtumises hädine kompromiss saavutada, kui ta teatas, et asub tööle KAPO’sse, mida suur osa vanemast põlvkonnast pidas jätkuvalt föderaalvalitsuse poliitiliseks salapolitseiks.

      Kivinurk üksnes mühatas selle peale. Tema ei teinud mingit numbrit kõrgematest volitustest tuleneva mõju kasutamisest ja kippus üsna lihtsalt tsiviilisikutele ja kohalikele seadusesilmadele ülevalt alla vaatama.

      Nad jõudsid linnakese keskväljakule ja valisid teise sealt hargneva külgtänava. Tänava ääres nende ees seisid politseiautod. Kokku oli kogunenud väike rahvasumm, keda püüdsid ohjeldada paar vihmaülikondades konstaablit. (Miks need inimesed ometi tööl pole? mõtles Johansen).

      Kui KAPO masinad järsult pidurdades teeservas peatusid, tõmbusid kokkutulnud inimesed natuke tagasi. Mõnikümmend meetrit eemal olid tänavaservas pargitud kahe suurema telekanali logodega maasturid. Johansen registreeris pilguga rahvasumma esirinnas vähemalt viis ajakirjanikku. Ohates kohendas ta mütsi, tõstis kaelas oleva torusalli üle suu ja nina varjamaks natuke nägu ning astus maasturist välja. Kivinurk oli juba jõudnud saateauto tagaluugi juures askeldavate tehnikuteni, kes tõstsid masinast välja välitööde kohvreid.

      „Las etendus alata!” tähendas Kivinurk kui Johansen nende juurde jõudis. Ka tema nägu kattis osaliselt torusall. „Ei tasu lasta publikul liialt oodata.” Ta haaras ühe väiksema kohvri, ulatas selle Johansenile ja võttis ise suurema, jättes ülejäänud kraami tehnikute hooleks.

      Johansen kõige ees, võtsid nad suuna kolmekorruselise halli kivimaja sissepääsu poole, mille ümber kogu tähelepanu oli hetkel koondunud.

      „Hei, ohvitserid!” hõikas üks ajakirjanikest, tema jopel ja mütsil olid Kanal 2 logod. „Mis on KAPO esialgne versioon?”

      „Kas vastab tõele, et Kaitseministeerium pidas siin salajast laboratooriumit?” päris teine ajakirjanik.

      Kaamerad saatsid nende samme ja fotograafid plõksisid usinasti pilte. Johansen oli kindel, et tema ja ta paarimehe poolenisti kaetud ja sügavale silmadele tõmmatud mütsinokaga näod on jäädvustatud kümnetele piltidele ja nii proffide kui amatööride tehtud videosalvestustele. Ta tegi oma mõttes linnukese aruande sellesse lahtrisse, kus oli tarvis märkida vajadus meediakajastuse kontrolliks. Lõppude lõpuks teadsid ajakirjanikud hästi, millised on reeglid KAPO töötajate näopiltide avaldamisel, kuid ikkagi suutsid nad tekitada palju tüli nii ametkondadele kui iseendile.

      Johansen surus huuled kokku, hoidis pilgu uksel, millele lähenes, ja jättis lühikese „ei kommenteeri” Kivinurga hooleks. Konstaablid lasid KAPO agendid ja nende saatemeeskonna läbi ning tõkestasid ajakirjanike lähenemise. Sulguv uks lõikas läbi ajakirjanike nurina ja hõigutud küsimused. Johansen lükkas mütsinoka kõrgemale ja tõmbas nägu katva riideriba alla.

      Vana ärihoone koridor oli päevavalgusest tulija silmadele hämar. Johansen lasi pilgul kiiresti üle ruumi käia. Kohalik politsei oli vedanud trepile kollased lindid. Kuna majal oli mitu sissepääsu ja ülemistel korrustel kulgesid koridorid pikuti läbi terve hoone, siis õnneks ei pidanud korrakaitsejõud taluma linnakese prestiižikate ja vähem lugupeetavate äride proteste. Keldrikorrusele viiv raske uks oli lahti ja selle kõrval ootas neid vanem hõredate juuste, kuid seda selgelt kompenseeriva tiheda habemega lühike keskealine mees. Ta astus Kivinurgale ja Johansenile kohe energiliste sammudega vastu ja surus mõlemal kätt.

      „Tere, jõudu!” ütles ta naeratades. „Väga hea, et te nii kiiresti kohale jõudsite… Peab ütlema, et siin on tõeline hullumaja!”

      Johansen tõdes, et ta on piirkonna prefekti ametit pidavast politseikapten Arnold Millerist tublisti pikem. Ja ta ei pidanud ennast just eriti pikaks naiseks.

      „Kuidas press sellest nii kiirelt teada sai?” küsis Kivinurk, osutades

Скачать книгу