LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on. Billy, Vanja ja Torkel kuulasid infot keskendunult ja esitasid siin-seal täiendavaid küsimusi. Sebastian lülitas ennast välja. Nende töö selles faasis, kui kohalik politsei juhtumit üle andis, istus tema harilikult tagaplaanil ja kuulas poole kõrvaga. Kuna aga see jumalast mahajäetud kolgas ei suutnud isegi tilgakest sooja jooki pakkuda, siis lõi ta ka kuulamisele käega ja vajus oma mõtetesse.

      „No nii, kuidas te siis teha tahate?” Erik Flodini hääl tõi ta tegelikkusesse tagasi. Üleandmine oli lõppenud ja nüüdsest peale korraldab ülejäänud tööd Torkel.

      „Niisiis on teil üks kahtlusalune, too Ceder?” kinnitas Vanja valjusti iseendale.

      „Njah, see tähendab…” Erik kõhkles. „Ta on seda perekonda varem ähvardanud, aga nüüd paistab, et tal on vist alibi.”

      „Vanja ja Sebastian, teie tegelete temaga,” ütles Torkel püsti tõustes. „Billy ja mina sõidame kuriteokohale.”

      „Ma hoolitsen selle eest, et Fredrika teiega kaasa tuleks,” sõnas Erik nende juurest lahkudes. Sebastian vaatas Torkeli poole, kes lauale laiali puistatud pabereid kokku korjas.

      Torkel ja Billy.

      Tema ise ja Vanja.

      Temale sobis see tegelikult suurepäraselt, aga kas Torkel tahtis oma tõrjuvat suhtumist näidata?

      Torsbysse sõites ei olnud nad terve tee teineteisele suurt midagi öelnud. Võib-olla kümmekond lauset. Sebastian püüdis meenutada, kas neil oli kombeks tee peal juttu ajada, ent jõudis järeldusele, et ei, vist ei olnud. Talle meenus, et eelmisel korral oli samamoodi. Östersundist kuni tolle neetud matkakoduni, mille nime ta oli unustanud. Pealegi, kui nende oskusi silmas pidada, oli Torkel teinud õige valiku. Sebastianist ei olnud kuriteopaigas peaaegu mingit kasu. See-eest olid tema ja Vanja ülekuulamistel raskesti võidetav meeskond.

      Ent ometi oli tunne, et millalgi peavad nad sellest rääkima, mis tol õhtul tegelikult juhtus.

      Rääkima Ursulast.

      Aga mitte praegu.

      Nad istusid ruumis, mis oli tegelikult liiga pisike, et seda kabinetiks nimetada, ent kus oli siiski viis kirjutuslauda. Neli paarikaupa vastakuti akna all ja üks kohe vasakut kätt ukse kõrval. Jan Cederi varasema ülekuulamise lindistust kuulav Sebastian istus üksiku laua taga ja vaatas tuimal ilmel teibiga kinnitatud lapsejoonistusi ning kellegi naise ja laste pilte.

      Lindil käis jutt ähvardusest ja varastatud püssist ning nüüd jõuti ilmselt kindlustuseni. Seni ei midagi huvipakkuvat. Sebastian võttis kirjutuslaualt pliiatsi ja joonistas ühele kriipsujukule suure peenise. Ta muigas endamisi. Lapsik, aga lahe.

      „Kus sa eile olid?” kostis lindilt Eriku argisel toonil esitatud küsimus ja Sebastian nägi, kuidas Vanja kuulatama jäi. Ta ise pani pliiatsi käest ja nõjatus toolileenile. Ta mõtles, kas keegi paneks pahaks, kui ta jalad kirjutuslauale tõstaks, otsustas, et tal ükspuha, ja sai otsekohe Eriku hukkamõistva pilgu osaliseks, mida ta eiras.

      „Eile?”

      „Jah. Eile,” kordas Erik.

      „Ma olin Filipstadis,” vastas Ceder kohe.

      „Millal sa sinna sõitsid?”

      „Teisipäeva õhtul.”

      „Ja tagasi tulid?”

      „Täna. Hommikupoolikul. Ma olin kõigest umbes tund aega kodus olnud, kui see naine mulle järele tuli.”

      „See naine, kellele ta viitab, on Fredrika,” pistis Erik vahele.

      Vanja noogutas. Kirjutas midagi märkmikku. Kui Jan Cederi jutt tõele vastab, siis ei olnud ta mõrva toimepanemise ajal Torsby lähedalgi.

      „Kuidas sa sinna läksid ja koju tulid?” küsis Eriku hääl lindil.

      „303-ga Hagforsi ja sealt 302-ga Filipstadi.”

      „Siin annab ta meile selle,” ütles Erik, kui lindil taas vaikus valitses. Ta ulatas kilekoti, milles oli paberitükk. Vanja võttis selle enda kätte. Värmlandi ühistranspordi kortsunud pilet.

      Edasi-tagasi.

      Sinna eile. Tagasi täna.

      „Mis sa seal tegid?” kostis valjuhääldist ülekuulamise jätk.

      „Olin paari sõbra juures.”

      „Kogu aeg?”

      „Jah, me panime üksjagu pidu… jah, kogu aeg.”

      „Palun, kas ma saaksin nende sõprade nimed ja telefoninumbrid?”

      Lindilt kostis krabinat, kui Fredrika märkmiku ja pastaka Cederi poole lükkas.

      „Milles õieti asi on?” kostis seejärel Cederi küsimus.

      Natuke aega valitses vaikus, justkui kaaluksid mõlemad ülekuulamise juures viibivad politseinikud, mida teha ja kui palju rääkida, ent jõudsid järeldusele, et varem või hiljem peab Ceder teada saama, miks ta kinni peeti.

      „Perekond Carlsten on surnud,” lausus Erik. „Haavlipüssiga maha lastud. Mis sinul selle kohta öelda on?”

      Erik jättis diktofoni seisma.

      „Tal ei olnud selle kohta midagi öelda. Vähemalt mitte ilma advokaadita.” Ta võttis lindi diktofonist välja ja pistis ümbrisesse tagasi. Pöördus siis uuesti Vanja poole.

      „Fredrika helistas neile isikutele, keda Ceder nimetas, ja tema jutt tundub paika pidavat. Tal on alibi.”

      „Aga miks ta siis veel siin istub?” küsis Sebastian. Erik vaatas talle otsa, Sebastiani arvates väljendas tema pilk jätkuvat pahameelt. Ta tõstis jalad kirjutuslaualt maha ja hakkas ruumi vähesel vabal põrandapinnal ringi kõndima.

      „Ma sain aru, et Ceder on viletsa impulsikontrolliga alkohoolik,” rääkis ta edasi. „Kas mitte sina seda ei öelnud?”

      Ta peatus ja vaatas Erikule küsivalt otsa.

      „Ütlesin küll.”

      „Aga nüüd tahad sa öelda, et ta kavandas oma teo vähimagi üksikasja, et ta hankis võltsalibi ja ostis oma jutu kinnitamiseks bussipileti Filipstadi?”

      Erik ei vastanud, Sebastian rääkis edasi.

      „Kui ta nüüd nii läbimõeldult tegutseb, siis poleks ta ju nende perekonda avalikult ähvardanud – päev enne seda, kui ta kavatses minna ja nad maha lasta.”

      „Ma ju ütlesin, et praegu tundub tal alibi olevat,” vastas Erik läbi hammaste, suutmata ärritust kuigi hästi varjata. „Aga me võime endiselt tema kätelt või riietelt püssirohu- või verejälgi leida. Kui me kadunud püssi üles leiame, on meil majast leitud padrunikesti millegagi võrrelda. Carlstenide naabreid pole me veel üle kuulanud, keegi võis Cederit nende maja läheduses näha. Siis oleme jälle järje peal.”

      Sebastian vangutas pead ega suutnud muiet tagasi hoida.

      „Või siis läheme ajas tagasi, seisame maja ees ja vaatame, kes nad maha laskis. See kõlab realistlikumalt.”

      „Sebastian, aitab küll.”

      Vanja tõusis. Sebastian pöördus tema poole. Vanja pilgus oli midagi sünget. Sebastianile oli see vägagi tuttav. Vanja oli tema peale vihane. Ta puuris oma pilguga Sebastiani veel mõne sekundi ja pöördus siis Eriku poole.

      „Ma palun vabandust, ta on mõnikord… paras idioot.”

      „Ma olen niisuguse asjaga varemgi kokku puutunud,” vastas Erik tunduvalt leebemal toonil ega pööranud silmi Sebastianilt. „Arvatakse, et kuna me pole Stockholmist, siis ei oska me mitte sittagi õigesti teha.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте

Скачать книгу