LITMIR.BIZ

Скачать книгу

saab midagi ka sinna sisse panna ja tavaliselt lähebki sinna midagi ja sinust saab mees. Mida rohkem tattoo’sid, seda mehelikum mees. Kõik need joonistused räägivad lugu – lugu meheks saamisest ja meheks olemisest.

      Mul endalgi on paar tätoveeringut, mis on tehtud nendes maades, kus sellist asja usutakse. Ette rutates võin öelda, et midagi seal laual olles muutus, midagi mu sisse tuli. Esimesel korral olin Uus-Meremaa pärismaalase maoori masina all. Ilma mingite valuvaigistite, kreemide ja muu jamata, sest vastasel juhul ei oleks ta mind lihtsalt ette võtnud. Ka kunstnikele tähendab see protsess rituaali. Rituaali, mida on ühtemoodi tehtud juba aastatuhandeid ja mida ei muudeta. Mu keha vappus šokis ja mu hing oli kaks päeva kuskil ära. Hingasin enda sisse kogu seda valu, kogemust ja lugusid, mida maoori meister mulle samal ajal rääkis. Sealsamas laual midagi muutus minus. Seal algas minu meheks kasvamine …

      *

      Mis siis õigupoolest teeb poisist mehe? Minu arvates on meie praeguses elukeskkonnas selleks rituaaliks kriis. Olgu selleks siis nooruspõlve armastusest lahkuminek, töö kaotamine, oma vanema kaotamine, pankrot, mingi suur terviserike või midagi veel tõsisemat. Miski, mis paneb sind tõeliselt proovile, miski, mis vajab kogu su vaimujõu koondamist. Esimene tõeline pauk mööda mune, kus sa saad aru, et aeg on jama lõpetada ja ennast kätte võtta. Lõpetada igasugune pask, millega sa siiamaani oled tegelenud, ja hakata elama mehele vääriliselt. Sest kui sa seda ei tee, lõpetad sa üksildase joodikuna, uduste silmadega elule alla vandunud kaotajana, või siis pead oma eluga hüvasti jätma juba viiekümnendates. Lõpetad mehena, kes surivoodil hädiselt nutab, sest kogu elu on elamata jäänud, kuna suurem osa ajast sai raisatud mingi jura peale, millel ei ole mitte mingit tähtsust. Lõpetad inimvarjuna, kel pole mitte kui midagi oma järeltulijatele jätta või rääkida. Kellest keegi ei taha rääkida suguvõsa kokkutulekutel või su lapsed ei oska sittagi öelda, kui küsitakse, mis mees su isa oli.

      Kui kriis käes on, tunneb iga mees selle ära. See on siis, kui on tõeliselt tunne, et nüüd aitab, ja loed isegi Olümpia hotelli korruseid ning arvutad, kui pikk lend sealt on. Siis, kui hommikust õhtuni ajab oksele ja jalad on kui spagetid. Kui sul ei ole mingit isu voodist tõusta ja iga inimene ajab sind nii endast välja, et sa oleks nõus talle kallale minema. Siis, kui sa tunned, et oled ilma jäämas kõigest, mis sulle on kallis. Siis, kui sa pead oma elu muutma täielikult, sest nii jätkates oled varsti lihtsalt peer kuskil sirelite vahel.

      Mehed võivad nurka surutuna teha hullumeelseid asju. Enamasti tuleb kõigil mingiks hetkeks mingi enesehävituslik periood, kus üritatakse unustada kogu eelnev. Mida teeb eesti mees, kui kohtub kriisiga? Arvatavasti hakkab jooma, mõni teeb narkotsi, mõni upub töösse, keegi läheb oma trennidega lolliks või upub äärmuslikku vaimsusesse. Peale lühiajalist lollimängimist enamik ikkagi toibub ja hakkab oma elu uuesti üles ehitama. Mismoodi, see on juba igaühe enda otsustada. Kas seekord tehakse midagi ka teistmoodi, on samuti igaühe enda otsustada. Või tehakse ikka samamoodi nagu enne ja loodetakse, et nüüd peaks midagi muutuma. See, muide, on äärmise idiootsuse definitsioon.

      On veel üks võimalus – põgenemine. Minna mujale ja alustada otsast peale. Mina valisin oma elu suurimast kriisist väljumiseks just selle variandi. Kui ausalt öelda, siis on kõik mu põgenemised Eestimaalt mind väga palju avardanud ja õpetanud. Kordades rohkem, kui oleksin siia jäänud. Vanasti kaasnesid meheks saamise rituaalidega füüsiline valu ja piin, minul aga kaasnesid psühholoogilised raskused ja valud. Just seetõttu, et pidin lahti rebima kõigest tuttavast ja lihtsast.

      *

      Kui palju meid treenitakse selleks esimeseks kriisiks, esimeseks mehisuse prooviks? Kui palju meid õpetatakse hakkama saama esimese suure pauguga? Kui palju sellest räägitakse koolis või ülikoolis? Kas on olemas selline õppeaine? Või kuidas üldse saada hakkama elu ühe suurima müsteeriumiga – naistega? Ma arvan, et ettevalmistus on peaaegu olematu.

      Välismaal on ammu kombeks, et kui noored lõpetavad keskkooli, saadetakse nad aastateks laia maailma. Et õpitaks elu ja mõeldaks välja, mida üldse teha tahetakse. Ma kohtasin selliseid noori Austraalias Sydneys elades palju. Nad olid oma kahekümnendate alguses, aga juba maailmas raha teenimas, seiklemas, eksimas. Hakkama saamas ja elu õppimas.

      Meil tehakse laulupidusid ja öeldakse, et mina jään ega lähe kuskile. Õigem oleks laulda, et mina lähen, aga tulen tagasi targema ja tugevamana. Ja siis vaatan, kas jään. Oli ju laulupeol küll neid meesterahvaid, kes võtsid lipu kaasa, maalisid näo sinimustvalget täis ja tundsid Facebookis uhkust, et mina küll jään – ise aga põgenesid järgmine hommik esimese valge laevaga Soome poole katuseid parandama.

      Oleks vanal ajal meie kuningas Lembitu saadetud metsa hunti tapma ilma mingisuguse treeninguta või esimesse võitlusesse ilma sõjalise õppeta, oleks ta lihtsalt maha löödud või oleks hunt ta kiirelt nahka pistnud ja meie rahva ainukesteks kangelasteks olekski siiamaani ainult Tõnis Mägi ja Ivo Linna. Praegu aga astuvad meie mehed suurde ellu ilma mingisuguse ettevalmistuseta ja nii juhtubki palju jamasid. Nad hukkuvad juba aastakümneid enne, kui surevad.

      *

      Minu sees elab tõeliselt rahutu hing ja seetõttu pean pidevalt „teel“ olema. Tänu rändavale eluviisile olen liikunud väga erinevatesse suundadesse, kuid on heameel tõdeda, et olen jõudnud sellise hargnemisega kohta, kus puhkan ühe tööga teisest ja tõeliselt naudin seda. Minu jaoks ei ole enam „töölkäimist“ ja „puhkust“, kuna teen kõike naudinguga. Ja kui tõesti viskab mingi tegevus üle, saan selle mõneks ajaks kõrvale lükata ja teha midagi muud. Olen küll vahetanud 40-tunnise kontori töönädala 75-tunnise ettevõtja töönädala vastu, sest mul on vabadus teha asju just siis, kui tahan, ja see ongi minu jaoks õnn.

      Sel suvel jalutasin mööda kena Hiiumaa Luidja randa. Eemal istusid luitel mu naine mu pojaga ning meie koer jooksis mööda lainepiiri, mängides teokarpidega. Mäletan seda hetke nii hästi, kui seitse aastat tagasi olin siinsamas ja unistasin just sellisest tulevikust.

      Mul on super hea meel, et 37-aastasena saan muretult võtta vastu iga telefonikõne ja avaldada igale inimesele oma ausa arvamuse. Ma ei pea kellegi ees kummardama ja ma ei taha, et keegi minu ees kummardaks. Ma ei ole rikas, kuid me saame normaalselt hakkama. Mul on terve laps ja kihvt pere. Ma olen leidnud selle miski, millesse ma usun, mida ma teha tahan ja mis mind elama paneb. Mehena on see mulle üks tähtsamaid asju ning see kõik hoiabki mind vägevana.

      Aga selleni oli pikk teekond …

      KRIIS

      Ma olin oma kahekümnendate eluaastate alguses ja keskel justkui väike toakoer, kellel olid krõbuskid ilusti kausis, hea soe oli olla ning õhtuti võisin mõnusalt kamina ääres pikutada. Mind hoiti ja mu eest hoolitseti. Eks ma olin selleks ka palju vaeva näinud, kuid päriselust polnud mul aimu sittagi. Aga siis, mu kahekümnendate lõpus, löödi mulle jalaga persse, tõsteti tänavale vihma kätte ja minust sai tänavakoer, kes pidi oma elu, toidu ja sooja eest iga päev võitlema. Või muidu oleks mind kuskil varjupaigas lihtsalt vaikselt magama pandud.

      Väljavõte minu päevikust:

      Käes on järjekordne pühapäeva õhtu. Ärkasin just, kuigi kell on juba 4 õhtul ja Eestile kohaselt väljas hämarus. Akna taga on kõik ühtlaselt hall ja sama värvi on ka mu tuju ja elu. Selleks korraks on nädala põnevaim osa jälle möödas – nädalavahetus.

      Kuna olen järjekordselt poissmees, koosnebki mu elu nüüd nädalavahetuse ootamisest. Pühapäev aga on kõige hirmsam nendest. Siis on kõik läbi ja aeg on hakata ennast kokku kraapima. Olen päris katki. Kaks päeva on jällegi möödunud pidutsedes ja keha annab ka seda tunda. Süda puperdab, süüa peale spordijoogi midagi eriti ei taha, ja nägu ei taha peeglile näidata. Kuid füüsiline olek pole see kõige hullem, see, mis muret teeb, on mu hing. Eks ole see ka sellest, kui sul puudub energia – su keha on väsinud, siis ka kõik ümbritsev maailm tundub kole ja paha. Kõik ülesanded, mis muidu on kerged, tunduvad rasked, ja enamus tegevusi, mis sulle meeldisid, tunduvad mõttetud ja jamad.

      Kuidas see nüüd nii läks, et olen 29-aastane, tolgerdan mööda klubisid ja pidusid ringi. Ei ole mul sihti elus, ei elukaaslast, ei peret. Ainuke, mille üle olen õnnelik, on see, et vähemalt on head sõbrad ja vanemategagi saan täitsa normaalselt

Скачать книгу