Röövitud - Lori L. Harris

Скачать книгу

perekonnaõigusega tegelema hakata. Naisi ja lapsi aidata.” Megan seadis end istmel uuesti otseks. „Sa oled palju aastaid suurt õde mänginud, Jilly. Ehk oleks aeg see asi sinnapaika jätta.”

      „Ma pole midagi mänginud.”

      „Muidugi oled. Sa mõtled selle töökoha peale ainult sel põhjusel, et see asub Charlestonis, kus mina meditsiinikoolis käima hakkan.”

      „Jah,” nõustus Jillian kiretult. „See on ainus ajend, miks ma tahan tööle hakata tõeliselt prestiižses firmas poole suurema palgaga, kui teised pakuvad.” Ta tõstis käed üles. „Ja sellel pole samuti midagi pistmist sellega, kuidas ma Ohio talvesid vihkan.”

      „Ma lihtsalt ei taha, et sa töö vastu võtaksid, kuna oled minu pärast mures, okei? Ma tean, et olen viimasel ajal mõned rumalad otsused teinud, aga kõik see on juba seljataga. Olen täiesti võimeline üksinda hakkama saama. Kui sa vaid usuksid mind.”

      Nukker toon Megani hääles rahustas ärritunud Jilliani. „Ma usun sind. Võib-olla olen mina see, kes pole valmis üksi olema. Nii, see sai nüüd välja öeldud. Oled õnnelik?”

      „Jah.” Megani näole ilmus taas naeratus ning see mahendas tekkinud pinget. Ta osutas ettepoole, kus auto esituled kauguses paistvat märki valgustasid. Lähemale sõites keskendusid mõlemad märgi lugemisele.

      „Järgmine pööre paremale, Hellhole Bay,” luges Megan märgilt kõvasti. „Kõlab kui tõeline turistimagnet. Kas peaksime seal peatuse tegema?”

      „Võib-olla tagasi sõites.”

      Nad võtsid järsu kurvi ning näis, justkui oleks tee kitsamaks muutunud. Mõlemal pool kõrguvad suured puud moodustasid tee kohale võlvi. Jillian vaatas, kuidas kuuvalgus neid jälitas ning vahetevahel puudekupli avaustest prožektorisärana sisse voolas. Äkitselt muutus tamme- ja männipuudest müür liiga tihedaks. Liiga süngeks.

      Ümbritseva metsa tõttu mootorimüra valjenes ja õhk jahenes.

      Megan võttis Jilliani istme tagant jaki. „Mis sa arvad, kui paneks katuse peale?”

      Jillian raputas pead ja väristas ennast. See ei tulnud siiski ootamatust jahenemisest. „Kui aus olla, siis ma parem ei peatuks siin.” Nad polnud viimase viieteistkümne minuti jooksul ühtegi autot näinud.

      Megan, kes ühe käe juba varrukasse oli pistnud, vaatas teist käist kätte saada püüdes õele otsa. „Kas sa kardad, et metsas võib mõni mees luurata?” Käiseava leidnud, tõmbas ta jaki endale selga. „Ootab mõnd autot, mis siin sõidaks ja katki läheks, et ta saaks juhi ja naisreisija kallal oma matšeetet kasutada?”

      Õde kirjeldas stseeni filmist, mille nad paar päeva tagasi laenutanud olid, ja Jillian tundis end pisut naeruväärsena. „Tegelikult…” ta võitles sooviga muiata, „olin ma ainult juhi pärast mures.”

      „See tähendab, et sa jätaksid mind mingi hullunud mõrvariga tee äärde maha?”

      „Ma ei vaataks isegi tahavaatepeeglisse.”

      Megan tõmbas jakiluku kinni. „Okei. Sina võitsid. Pea kinni. Arvestades sellega, et ma värisen sellest ajast saadik, kui me siia keerasime, olen valmis surmaga riskima.”

      „Ise tead.” Jillian hakkas jalga gaasilt pidurile tõstma, kui üks inimene – üks naine – järsku puude vahelt autoteele sööstis.

      Naine vaatas autotulede valguses tardununa üles.

      Megan karjatas, surudes käed vastu armatuurlauda.

      Jillian vajutas pidurit ja kõik näis aeglustuvat – mitte ainult tema peas, vaid ka ta ümber. Tundus, justkui seisaks naine eredalt valgustatud tunneli lõpus. Heledate juustega. Kahvatu nahaga.

      Kuid pilk tema silmis – rahulik leppimine kohe juhtuma hakkavaga – šokeeris Jilliani. Kas naine tahtis surra?

      Ning siis, viimasel hetkel, vaatas naine üle õla, nagu otsiks paratamatusest pääseteed. Jillian pööras rooli järsult paremale, et naisele mitte otsa sõita.

      Megan karjatas taas. See tõi Jilliani reaalsusesse tagasi, kuid auto kaotas juhitavuse. Juhipoolsed rattad libisesid asfaldilt ja sõitsid millestki üle – palgist või kivist.

      Löök rebis rooli Jilliani kätest lahti. Selleks ajaks, kui ta uuesti roolirattast kinni sai, libises auto küljetsi. Ta ei vaadanud enam läbi tuuleklaasi välja, kus puutüved justkui lõputu triipkood neist mööda vihisesid, vaid vahtis oma õe paanikas silmadesse.

      Ja siis, sama äkitselt, kõikus auto küljelt küljele ning vajus ratastele, esiots tuldud suunas. See raputas Jilliani ja Meganit veel viimast korda.

      Mõne sekundi jooksul jõllitasid naised teineteist lihtsalt nagu zombie’d. Jillian liigutas ennast esimesena ja lasi roolist lahti. Tema õlalihased tegid valu. Vasak küünarnukk tuikas. Ta ei mäletanud, et oleks ukse vastu paiskunud, kuid nii oli ilmselt juhtunud.

      „Megan?” Jilliani käsi vajus sülle. „On sinuga kõik korras?”

      „Minuga… minuga on kombes.” Megani hääl värises. „Kas me sõitsime talle otsa?”

      „Ei.” Pead pöörates vaatas Jillian läbi esiklaasi välja. Tulede valgus ulatus vaevu naiseni. Jillian ahmis õhku. Ta oli oodanud, et naine seisab keset teed, kuid seal teda polnud. Ta oli asfaldil pikali.

      Jillian üritas sügavalt sisse hingata, kuid ei suutnud. Ta polnud ju naisele otsa sõitnud. Ta oli selles kindel. Kuid siiski tundus, et ta oli seda teinud.

      Ta peab kiirabisse helistama. Peab naist aitama. Tegema, mis suudab, kuni kiirabi saabub.

      Tuimalt kobas Jillian kindalaekas. Mobiiltelefoni leides lõi ta selle klapi lahti.

      „Levi pole.” Telefoni taskusse pistes avastas ta ehmatusega, et on autos üksi. Megan oli juba välja roninud. Selleks ajaks, kui Jillian õe juurde jõudis, katsus too juba naise pulssi.

      „Ma ei tunne midagi!” Megan nihutas sõrmed naise kaelal teise kohta.

      Naine oli pisut üle kahekümne, võib-olla isegi Meganiga ühevanune. Tema seljas olev sinine ametivorm oli katki rebitud ja räpane ning ta oli paljajalu.

      Ükskõik, kes ta ka oli, igal juhul polnud ta matkaja ega telkija. Nii et mida paganat ta sel öisel ajal siin õues tegi? Kõrvalises paigas. Täiesti üksi ja…

      Üksi?

      Jillian vaatas taas naist, pilk tema randmetele kinnitumas. Neid ümbritsevad sinikad olid tumedad ja ühtlased. Nagu ka laigud tema pahkluudel.

      Hirm ja õudus, mis sügaval Jillianis pesitsenud oli, sööstis äkki läbi tema keha, jõudes ta kopsudeni ning sundides teda kiiresti ja pinnapealselt hingama.

      Jillianile tuli äkki meelde, kuidas naine viimasel hetkel üle õla vaadanud oli. Kas oli võimalik, et ta otsis viisi, kuidas otsasõitu vältida? Või oli ta oodanud, et näeb midagi enda taga tulemas?

      Või kedagi?

      Jillian haaras Megani käsivarrest. Ta püüdis õde püsti tõmmata. „Tule. Me peame siit kaduma. Kohe!”

      Megan tõmbas käe vabaks, kuid kukkus seda tehes peaaegu naisele peale. Õnneks suutis ta viimasel hetkel tasakaalu tagasi saada. „Oled sa peast segi? Me ei saa teda niimoodi maha jätta!”

      „Seda ma ei kavatsenudki.” Pilku metsal hoides haaras Jillian naise pahkluudest.

      „Mida sa teed?” Megan üritas Jilliani haaret vabastada. „Sa ei tohi…”

      „Võta ta kätest.” Kui naine veel elab – Jillian kahtles selles –, on talle parim, kui nad ta autosse panevad ja kaovad siit kus kurat.

      Eeldades, et auto ikka sõidab. Jillian oli end nii täielikult naisele keskendanud, et ta polnud auto seisukorrale mõelnudki.

      „Aga…”

      Jillian ajas end naise alakeha tõstes püsti. Sinine seelik libises üles, paljastades veel kuivanud verd ja sinikaid. Jilliani soontes kees viha. Ta oli selliseid vigastusi fotodel näinud

Скачать книгу