LITMIR.BIZ

Скачать книгу

rohkem kui nad talle maksid. Hiljuti oli ta aga teada saanud, et kui ühega kaksikutest midagi peaks juhtuma, siis pärib tema poole firmast ning pärast seda tegi ta paar suurt ja tõsist otsust.

      Caramba, et saada seda, mida ta tahab, tuleb tal end ehk isegi sundida sukelduma, selle asemel, et vaid pinnal töötada. Ta ümahtas, otsides samal ajal silmadega kaamerat, millega filmida suurt ja uhket Garcia Peomaja, mille ta oli quinceañera jaoks üürinud. Ta tahtis oma madre’le⁵ näidata, kui hästi tal läheb, enne kui vähk ema hauda viib. Ema oli poja jaoks loobunud nii paljust. Ta pidi andma emale võimaluse enne surma poja üle uhke olla, ükskõik kui palju see maksma läheb.

      Ta leidis filmikaamera, võttis selle veealuseks kasutamiseks mõeldud plastmassist kesta seest välja ja läks Lucinda juurde, kes keerutas end Bree toolis, nii et pea uimane. Lõpuks ometi oli chica vait jäänud. Kuidagimoodi tegi see vaikus meest aga närviliseks, sest tal oli vaja midagi teha, et mitte minna hulluks, oodates teateid Bree ja Daria kohta.

      Ometi kord oli Amelia Westcott oma sissesõiduteed nähes õnnelik. Ta ei armastanud sõita vihmasajus, talle ei meeldinud need kuud, mil ilm oli nii kuum ja niiske, et ta lausa pidi ühe õhukonditsioneeri juurest teise juurde jooksma. Vähemalt pole pojad veel jõudnud tagasi hundude kokkusaamiselt ning ta saab võtta külma dušši ja rahuneda, enne kui poisid kohale ilmuvad. Tema kohtumine Dariaga oli olnud täielik läbikukkumine; pärast oli dotsendi teeõhtu kunstigaleriis kestnud palju kauem, kui ta oli oodanud, osaliselt sellepärast, et selle hiiglatormi tõttu olid tuled ära kustunud. Ah, kunagi selle või järgmise kuu jooksul ilm selgib ja ta saab jälle hingata.

      Kui ta poleks abiellunud Beniga, kes oli nüüd Collieri maakonna silmapaistev ja väga hõivatud prokurör, siis oleks ta arvatavasti kolinud põhja poole, kas Põhja- või Lõuna-Carolinasse. See oleks tal aidanud pääseda piinavatest mälestustest, mis olid seotud selles paigas veedetud noorusega. Ta tõepoolest armastas Beni, talle meeldis nende siinne elustiil, ning ta oli väga uhke oma abikaasa üle, ehkki soovis mõnikord, et tal endal oleks oma karjäär – oma siht –, millest teistel inimestel oleks tõepoolest abi olnud, midagi sellist, mis oleks tähtsam kui tema komiteed, ükskõik kui filantroopilised olidki nende eesmärgid ja kuivõrd need soodustasid Beni ametialast edu. Siis võinuks ta vaadata kaugemale neist väga luksuslikest neljast seinast ja kõigist segadustest, mida poisid tekitasid. Amelia oli kodus istuv emme, kes ei tahtnud kodus istuda.

      Samal hetkel, kui Amelia sulges garaaži ukse ja astus majja, kuulis ta piiksumist, mis andis märku teda ootavast sõnumist. Võib-olla oli muudetud lahe regenereerimise komisjoni koosoleku homset toimumispäeva. Vähemalt oli tema osavõtt sellest komisjonist sundinud Bree ja Daria tunnistama, et temast oli siiski midagi kasu, kuigi Florida kongresmen Josh Austin oli tegelikult soovitanud sinna komisjoni võtta just kaksikud, sest nad jälgisid vetikaid ja tegid ettekandeid veealuse elu kohta.

      „Teile on üks sõnumit,” teatas salvestatud hääl Ameliale, kui naine vajutas nupule. Kui maailmas on nii palju moodsat tehnikat, miks ei suudeta siis õpetada arvutikiibile õiget grammatikat? Heldekene, kõigile neile paganama õigekirja- ja grammatikavigadele, mida Amelia juhtus tegema arvukates kirjades, mis ta saatis kirjastajale, oskas sülearvuti küll joone alla tõmmata.

      „See tähtis teade on Amelia Devon Westcottile,” sõnas salvestatud hääl. Amelia sisikond alustas vabalangemist. Ta ei kasutanud kunagi oma neiupõlvenime. „Üks meie kiirabiarstidest mainis, et te olete selle haigla korjanduste organiseerimise komitee liige ja sealtkaudu leidsimegi teid üles. Proua Westcott, ma helistan teile sellepärast, et kiirabimeeskond tõi teie õe – me arvame, et see on Briana Devon…”

      Briana, mõtles Amelia. Mitte Daria?

      „… Naplesi haiglasse pärast merel toimunud õnnetust ning loodame, et teil on võimalik tulla kiirabiosakonda, et tema isikut tuvastada ja temaga koos olla.”

      Bree! Bree? Õnnetus? Tuvastamine? Kas nad püüavad talle öelda, et Bree on surnud? See pole võimalik – see ei saanud olla Bree!

      Hääl jätkas: „Meile on teatatud, et ta elab koos oma teise õega, kuid Briana ja Daria Devoni töökohas ega elukohas ei tea keegi, kus Daria viibib, ja sellepärast pole me suutnud teda üles leida.”

      Nagu räägiks ta tõelise naisega, sosistas Amelia: „Mina pole kunagi suutnud nendega ühendust saada, ükskõik kui kõvasti – kui meeleheitlikult – ma ka püüdsin.”

      Cole marssis mööda kiirabiosakonna ooteruumi nagu lapse sündi ootav isa. Ta teadis, et nägi välja nagu hullumeelne, ikka oma läbiligunenud pükstes, lirtsuvates kingades, mis tema sammude juures kriuksusid, ja laenatud tuulepluusis, mis oli nii väike, et ta ei saanud isegi selle lukku kinni tõmmata. Teda tegid närviliseks teised hättasattunud inimesed, kes teda häirisid: murest hullunud ema koos lapsega, kes oli veeranddollarilise alla neelanud; hirmsates valudes noormees, kes ilmselt ootas, millal ta sisse võetakse ja aidatakse vabaneda neerukivist; vanainimesed, kes nägid välja nagu ülessoojendatud surm. Ruum oli inimesi täis, aga vähemalt Briana oli läbi pöörduste kohe viidud eesriidega varjatud alkoovidesse maja sügavuses. Cole oli juba mitu korda tüüdanud vastuvõtuõde. Miks keegi ei tule ja ei ütle talle midagi?

      See tuletas talle meelde toda kohutavat õhtut, mil isa tabas ootamatu infarkt. Ta teadis, et isa on surnud, kuid kutsus ikkagi kiirabiauto. Selle asemel, et teda kodus surnuks kuulutada, olid nad teinud talle kunstlikku hingamist ja viinud Sarasotasse kiirabihaiglasse, et siis Cole’ile öelda seda, mida mees niikuinii juba teadis. Brianaga pidi aga kõik hästi minema. Naine oli tugev, sest oli vastu pidanud seal möllavas meres, kus ta pealegi oli vist haidega koos ujunud. Cole oli lausa kiirabiautosse sisse trüginud, kuid nad olid ta sealt välja tõrjunud.

      Väljatõrjumine – see iseloomustaski tema elu pärast seda, kui ta möödunud aastal oli end Jillianist lahutanud. Seni kuni naine tõrjus ta eemale nende ühiste sõprade juurest – või nende juurest, kes Cole’i arvates olid nende ühised sõbrad, kuid tegelikult sõbrustasid ainult Jillianiga – polnud mees mõistnud, et oli loobunud suurest osast oma maailmast ja saanud vastu naise oma. Tema kliendinimekirjale polnud hoopiski kasulik, et ta sotsiaalsed kontaktid nii suurel määral vähenesid. Vähemalt oli see vabandavaks põhjuseks, miks lakata käimast väljavalituile määratud klubis. Kõige rohkem oli ta oma elu suurimast veast õppinud aga seda, et pärast kaht abieluaastat polnud Jillian tegelikult saanud osakeseks temast. Cole ei tundnud temast absoluutselt mingit puudust. Ta oli kurb ja pahane, et nende abielu läbi kukkus, kuid ta ei tundnud naisest puudust. Imelikul kombel tunneks ta end halvemini, kui Brianaga halvasti läheks, aga temaga koos oli ta vaid mitu kuud tagasi kord lõunat söönud ja nüüd veetnud koos selle kohutava päeva.

      Ta oli üllatunud, nähes kuidas läbi kahekordsete klaasuste tormas sisse Amelia Westcott, kellega koos ta kuulus lahe regenereerimise komisjoni, ning suundus leti kõrval oleva vastuvõtuõe juurde.

      „Te helistasite mulle ja käskisite kohe siia tulla,” lausus Amelia. Ta oli hingetu, kuid hääl kõlas selgelt. „Olen Briana Devoni õde. Aga kas tema teine õde, kaksikõde Daria, on juba siin?”

      Cole astus tema juurde. „Amelia, ma ei teadnudki, et sa oled Briana õde – tahan öelda, et ega ma ei taipagi, miks oleksin pidanud seda teadma – aga mina olen see, kes leidis ta pooleldi uppununa Keewadini saare rannalt ja tõi siia…”

      „Pooleldi uppununa? Vean kihla, et ta oli koos Dariaga. Nad on alatasa koos Dariaga tegemas mõnd allveeuuringut või täitmas mõnd veealust missiooni. Ma ei suuda uskuda, et nad olid sellise ilmaga merel.”

      Kuigi oli näha, et naine on mures, kõlas tema hääles mingi kibeduse alatoon. Mida vanemaks Cole sai, seda rohkem nägi ta kõikjal perekonnaprobleeme, ehkki suurem osa neist podises otse inimeste igapäevase elu pinna all. Vanasti mõtles ta, et tema enda probleemne perekond on ainus omataoline, aga nüüd teadis, et see on peaaegu normaalne.

      Vastuvõtuõde rääkis telefoniga, küsides Briana seisundi järele. Lõpuks ometi mõned vastused, mõtles Cole. Ta jäi seisma Amelia kõrvale, samal ajal kui naine pani käed risti ja näis endasse süvenevat. Ta oli ilus naine, jääsiniste silmadega plaatinablond, kelle iga juuksekarvake

Скачать книгу