LITMIR.BIZ

Скачать книгу

milord, otsisin ma teisi. Aga nad on nagu maa alla vajunud. See metsavaht peab aru andma… ja koerapoiss ka,” lisas ta täis õiglast nördimust. „Käskis mul minna põhja poole ja kadus siis koos koertega. Kui ma ta kätte saan, siis õpetan talle, kuidas…”

      „Kõik omal ajal,” katkestas Sir Oliver teda. „Praegu peame selle daami ja tema toatüdruku kloostrisse varjule viima.”

      „Kloostrisse?” küsis noormees, kuigi ta polnud nii üllatunud kui Lizette.

      „Kas teie võõrustaja ei paku meile peavarju?” küsis Lizette.

      „Kloostris on ohutum,” vastas Sir Oliver ilma pikemalt selgitamata. „Tulge!”

      Lizette ei liigutanud ennast. Võib-olla oli ta võõrast meest asjatult usaldanud. Mida ta üldse temast teadis peale selle, mida Oliver oli ise rääkinud?

      Ta taganes sammu. „Kuhu te meid viite?”

      „Ohutusse kohta,” vastas Oliver kannatamatult.

      „Mitte Wimarci?”

      „Wimarci?” hüüatas Garreth, otsekui oleks Lizette’i küsimus mitte ainult naeruväärne, vaid ka sündsusetu.

      „Wimarc pakub selle daami eest raha, kuid ta ei saa teda,” vastas Oliver.

      Ei saa teda? Lizette tundis ennast nagu kont, mille pärast kaks koera purelevad.

      See ei meeldinud talle sugugi.

      Ta võttis kinni Keldra värisevast käest ja taganes veel sammu, valmis jooksu pistma, isegi kui nad väsimusest surnult maha langeksid.

      Sir Oliver taipas kavatsust ja kortsutas pahaselt kulmu. „Ma ei tee teile midagi halba ega vii teid Wimarci. Ma annan oma sõna, et ei vii tema juurde ei teid ega ühtegi teist naist, pakutagu selle eest millist tasu tahes!”

      See lubadus ei vaigistanud Lizette’i hirmu. „Ma ei tunne teid. Ma pole teid kunagi varem näinud ega kuulnud teie nime. Kuidas ma võin teada, et teie sõna midagi maksab?”

      Oliveri kaunis nägu muutus külmaks maskiks. „Kui te ei soovi, et Wimarci mehed teid kinni võtavad, siis pole teil muud valikut, kui mind usaldada.”

      Garreth noogutas ja sõrmitses vibunööri. „Te võite teda usaldada, mileedi. Finn ei tee kunagi naistele paha.”

      Finn?

      „Ta isegi ei röövi neid, kui nad kingivad talle suudluse.”

      Tule jumal appi! „Te olete röövel!” hüüatas Lizette õhku ahmides. Keldra oigas vaikselt.

      Oletatavasti Finni-nimeline röövel heitis oma noorele kaaslasele etteheitva pilgu ja… üllatus, üllatus! – punastas! „Nagu ma ütlesin, et tee ma naistele halba, seega ei tee ma ka teile halba ega vii Wimarci juurde, kes võib teha teiega mida tahes. Wimarc on õel ja paheline inimene ning teil pole temalt loota midagi head. Mõne miili kaugusel asub klooster. Ma viin teid sinna ja te võite saata sealt õdedele kirja ja teatada, mis teiega juhtus.”

      „Kuidas te mu perekonnast teate?” küsis Lizette ärevalt.

      „Ta on viibinud õukonnas,” ütles Garreth, otsekui oleks Lizette’i küsimus olnud solvav. „Ta on kohtunud isegi kuningaga.”

      Lizette oli uskunud, et Oliver on Iirimaalt pärit aadlik; võib-olla suutis ta ka õukondlasi ära petta – nii uskumatu kui see ka näis –, kuid see ei tähendanud veel, et tema, Lizette, ja Keldra poleks ohus.

      Iirlase silmis süttis lõbus tuluke. „Teie õde kannab smaragdidega kaunistatud kuldristi, mis kuulus teie emale.”

      Püha taevas, see on tõsi!

      „Ja kuna ma olen temaga kohtunud ja ta on väga meeldiv naine, siis annan ma oma parima, et teid kaitsta.”

      Ta võttis vöölt pistoda ja ulatas selle Lizette’ile. „Võtke! Kui ma sooviksin teile halba, ei annaks ma teile seda, eks?”

      Lizette haaras pistoda tugevasti pihku. „See ei tähenda midagi. Te olete minust tugevam ja saaksite selle minult hetkega kätte.”

      „Seda küll, aga kui ma oleksin tahtnud teid vägistada, mileedi, oleksin seda juba teinud, ja kui ma oleksin tahtnud teid toimetada Wimarci kätte, poleks ma teid tema palgasõdurite käest päästnud. Ja nüüd, kui te ei soovi kohtuda nendega, kes viivad teid Wimarci, siis on parem liikuma hakata.”

      Mees on valelik röövel ja lindprii, kuid loodab ikkagi, et ma teda usaldaksin?

      Nüüd tuleks jõuda omal jalal tagasi Averette’i, jalgsi, hirmust segase Keldra seltsis, kui ta nimi ei maksa punast krossigi.

      Ja tal on pistoda, kui see mees peaks üritama rünnata. „Olgu,” ütles ta viimaks. „Viige meid kloostrisse, kuid pidage meeles, et ma olen kuninga hoolealune ja kui te…”

      „Ma kinnitan teile, mileedi, et teil pole midagi karta. Pigem puudutaksin ma rästikut kui kuninga hoolealust või leedi Adelaide’i õde.”

      Iain Mac Kendren oigas vaikselt. Valu piinas ta keha. Pea tuikas, otsekui oleks ta nädal aega joonud. Tema selg oli kange ja tal oli valus hingata.

      Ta on suremas siin teekraavis. Pimedas. Külma käes. Ta oli lasknud ennast sel tõpral Lindallil tappa.

      Ja kus on Lizette – rõõmsameelne, tüütu ja tülikas Lizette? Kas ta on elus või surnud? Kas ta suri kiiresti või on elus ja kannatab?

      Iain on siiani elus – vähemalt esialgu – ja kuni ta elab ja hingab, on ta Averette’i garnisoni komandör ja tema kohustus on kaitsta Lizette’i. Kuni tal hing sees, on võimalus… lootus… et ta suudab seda kohustust täita.

      Iain liigutas sõrmi, siis jalgu.

      Selgroog polnud murdunud. Ta üritas liigutada paremat kätt, kuid oleks kaotanud terava valu tõttu äärepealt taas teadvuse. Talle meenus Lindalli mõõgahoop ja mehe möire seda andes. Lindall oli torganud sügavale. Ime, et ta pole verest tühjaks jooksnud.

      Iain niisutas kuivi lõhenenud huuli. Tal oli janu.

      Ta pööras oiates külili. Kraavipõhjas oli natuke porist vett. Ta üritas seda parema käega ammutada, kuid valu oli liiga põletav ja katse lootusetu. Ta üritas vasakuga ja see õnnestus. Ta lürpis ahnelt liivasegust vett, millel oli nahkkinda ja vere maitse.

      Ta komberdas jalule ja vaatas ringi. Teel lamasid tema mehed – osa langenud võitluses, teistel, kes olid saanud haavata, oli kõri ilmselt hiljem läbi lõigatud. Ta nägi rüüstamise jälgi, mis olid omased argpükslikele röövlitele.

      Parem käsi kasutult rippumas, puudutas ta vasakuga oma kurku. Kaelaturvis oli suletud. Ründajatel kas polnud aega talle lõppu peale teha või arvasid nad, et ta on juba surnud.

      Hobune, mõtles ta, kui silme ees lõi uduseks ja jalad ähvardasid alt vedada. Vaja on hobust.

      „Armas jumal, aita,” sosistas ta kähedalt. „Armas jumal, palun saada mulle hobune!”

      Kuskil kaugemal, puudega ümbritsetud lagendikul põles kaks väikest lõket. Ühe ääres istusid iirlane ja tema kaaslane, teise ääres lamasid leedi Elizabeth ja tema toatüdruk – kas magasid või üritasid magada, oletas Finn. Kindlasti polnud leedi harjunud lahtise taeva all magama.

      Mõõk lamas Finni põlvedel ja pistoda oli käeulatuses vööl. Ta oli väsinud, kuid magada ei tohtinud, kuna selle jätise Wimarci jõuk ajab neid praegugi taga. Ja pealegi hoidis leedi Elizabethi juuresolek teda ärkvel.

      „Kas leiba on veel?” küsis jalad risti istuv Garreth pärast seda, kui oli kugistanud alla viimase pala leivapätsist, mille nad olid ostnud viimasest linnast, kust olid läbi sõitnud.

      Finn viskas oksarao lõkkesse. Nad põletasid ainult kuivi oksi, et tekitada nii vähe suitsu kui võimalik. Finn poleks lõkkeid üldse süüdanud, kuid naistel hakkaks külm ja Garreth viriseks terve öö.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст

Скачать книгу