Kevad Samblamäel - Carla Neggers

Скачать книгу

peale. Ta pidas aru, kas lülitada arvuti sisse ja joonistada oma kunstilaual, kuid teadis kogemuse põhjal, et ka see ei toimiks.

      Tema puu vajas rohkem aega. Seda polnud seal ning ka töötamine kõvemini ja kauem ei paneks seda sinna.

      Samuti oli ta tähelepanu hajutatud.

      Ta märkas Sherlock Mäkra oma töölambi jalamil ja naeratas. Ta oli selle kuju kokku pannud riidetükkidest, pesukuivatisse jäänud pudemetest ja mõnest asjakesest minema visatud rõivastelt, kasutades selleks nõela, niiti ja liimi.

      Nüüd oli siin mees, mõtles Kylie.

      Sellest pole midagi, et ta oli ainult nelja tolli pikkune.

      Sherlock oli seaduskaitseohvitser väikeste lugejate pildiraamatute sarjas, mille ta oli loonud. Teda ei olnud kõigis raamatutes. Ta ei elanud Middle Branchis, väljamõeldud linnas, kus Mägra nõbudel oli maja ja veterinaariakliinik jõe ääres.

      Kylie osutas tema poole sõrmega. „Mitte ainsatki sõna mu „Punamütsikese“ puu kohta. Mitte. Ainsatki. Sõna.“ Ta viskas oma pliiatsid korvi, mille ta oli Pariisis ostnud enne seda õnnetut veinipudelit koos tolle skulptoriga. „Ma ei ole toppama jäänud. Ma lihtsalt mõtlen.“

      Ta võttis Sherlockilt riidepudemete tükikese. Sherlockil oli kandiline lõug ja karm välimus, aga ta oli soliidne, usaldusväärne ja vapper.

      Mida Sherlock teeks, kui eradetektiiv tuleks Middle Branchi?

      Sõltuks sellest, mida inimestel on varjata, on ju?

      Kylie tundis, kuidas kurgus tõmbus kitsaks. Ta hüppas püsti, rahutu, ebakindel. Kolm aastat tagasi, kui tal tekkis mõte kirjutada raamat „Middle Branchi Mägrad“, esimene raamat, mille ta kirjutaks ja ka illustreeriks, oli ta otsustanud kasutada pseudonüümi ja hoida Kylie Shaw’d avalikkusest kõrvale.

      Ta oli valinud oma alter ego’ks Morwenna Millsi.

      Aasta hiljem, kui „Mägrad“ olid ilmunud, olid need noortele lugejatele muutunud silmapilkseks hitiks. Järgnes veel rohkem „Mägra“-raamatuid. Selle asemel et kellelegi öelda, et tema on Morwenna, oli Kylie hoidnud kõik endale. Isegi tema perekond ei teadnud. Lila ei teadnud.

      Kas eradetektiiv Russ Colton tahab teada?

      Ta ei pidanudki teada tahtma. Kõik, mida ta pidi tegema, oli hakata küsimusi esitama Samblamäe ainsa elaniku kohta, ja ta võiks komplitseerida Kylie elu.

      1 New England – Uus-Inglismaa, osariikide rühm USA kirdeosas. (Tõlkija)

      Kaks

      Russ Colton oli kaalunud kõiki mooduseid, kuidas ta pääseks oma reisist Knights Bridge’i Massachusettsis, aga ta oli ummikus. Ta pidi minema. Praegu istus ta Hollywood Hillsi mäeveerul maja terrassil, mis kuulus ta sõbrale Julius Hartleyle, kes oli samuti eradetektiiv Sawyer & Sawyeris. Russ püüdis nautida viimast oma kohvist, kuid Daphne Stewart silmitses teda üle kuusnurgakujulise laua.

      Viimaks naine krimpsutas nina ja ajas end sirgu. „Ma tean, mida sa praegu mõtled.“

      Russ vaatas abiotsivalt Juliuse poole. Kui Julius oli kuulnud Daphne ülestulekut tänavatrepist, oli tal järsku tekkinud pakiline vajadus noppida kuivanud lehti oma paljudelt potitaimedelt. Ta ei vastanud nüüd Russi pilgule. Visatud huntide ette, mõtles Russ. Täpsemalt hundi, pisikese vaskjate juustega Daphne Stewarti, varajastes kuuekümnendates diiva näol.

      „Mida ma siis mõtlen, Daphne?“ küsis Russ.

      „See reis on aja raiskamine.“

      „See on aja raiskamine. Sa ei pea mu mõtteid lugema. Ma ütlesin sulle.“

      „Sa andsid mulle oma professionaalse arvamuse. Ma saan sellest aru, aga mul on halb võnge oma tagasimineku suhtes Knights Bridge’i. Olen õppinud oma võnkeid usaldama. Alati need ei ole õiged, ma tunnistan seda, kuid need ei ole alati ka valed.“ Ta krimpsutas nina. „Olen valmis oma meelerahu eest maksma.“

      Daphne toetus toolileenile ja silmitses Russi, otsekui trotsiks teda endaga vaidlema. Ta kandis liibuvat sügava V-kujulise kaelusega toppi ja kitsaid pükse, mõlemad samas toonis tema tumeroheliste silmadega. Isegi laupäeva pärastlõunal olid tal kullast kõrvarõngad, palju sõrmuseid ja tugev meik. Kuid see kõik sobis talle. Ta nägi hea välja. Ta nägi alati hea välja. Ta oli Russile öelnud, et tema arvates peab ta kostüümidisainerina jälgima oma rõivastust, ükskõik, kas ta jookseb kvardi piima järele või viibib Akadeemia autasude jagamisel.

      Julius kuhjas veel rohkem taimset prügi terrassipiirdele. Ta oli viiekümnendates – kakskümmend aastat Russist vanem – ja äsja abiellunud ühe San Diego advokaadiga. Tal olid seljas kallid golfirõivad, neil päevil tema tavaline rõivastus. Tal oli esimesest abielust kaks täiskasvanud tütart, mõlemad Los Angeleses advokaadid. Noorem tütar ostis ära tema maja, kuna ta oli kolimas oma naise La Jolla koju. Russ arvas, et ta võib endale lubada Harry Potteri trepialust ruumi niihästi La Jollas kui ka Hollywood Hillsis.

      „Miks nimetatakse seda kohta Samblamäeks?“ küsis Julius Daphnelt.

      Naine vabistas õlgu. „Ma vihkan seda, et ma tean vastust. See asub tegelikult samanimelise mäe jalamil.“

      „On seal sammalt?“

      „Ma ei tea. Ausalt, Julius.“

      Julius tegeles sõnajalataolise taimega, haarates peotäie pruuni kraami. „Kas seda nimetati alati Samblamäeks?“

      „Jah. Vist küll. See nimetati Samblamäeks, et eristada seda teistest Sandersoni vabrikutest seal piirkonnas. Need kõik on nüüd läinud, enamasti lammutatud, kui rajati paisjärve.“

      Russ üritas oma kannatamatust ohjeldada. Ta ei hoolinud, kuidas seda neetud kohta nimetati. See asus selles pärapõrgulinnas ning ta pidi täna õhtul lennukile jõudma, Bostonisse lendama ja hommikul sinna sõitma.

      „Mu vanavanavanaisa George Sanderson ehitas selle vabriku üheksateistkümnendal sajandil,“ ütles Daphne. „See tootis õlgkübaraid kuni ajani millalgi pärast Esimest maailmasõda.“

      „Nagu õlgkübar, mida Dick Van Dyke kannab „Mary Poppinsis“? küsis Russ.

      Julius ja Daphne kergitasid mõlemad kulmu. Juliuse käärid jäid keset õhku pidama. „Sa oled „Mary Poppinsit“ vaadanud? Tõsiselt?“

      „Marty ja mina vaatasime seda ühel lumisel päeval, kui meie isa oli paigutatud New Yorgist põhja poole,“ vastas Russ. „Ma olin kuuene. Marty oli kaheksane. Ma laulsin seda korstnapühkija laulu, et teda õrritada.“

      Julius norsatas. „Kas ta ei visanud su tagumikku lumme?“

      „Viskas küll. Sellel polnud mingit mõju.“

      Daphne raputas pead. „Mul on raske sind ja Martyt väikeste poistena ette kujutada. Knights Bridge’is ei peaks sa nii hilja aprillis lumme jooksma.“

      „Kui mulle lund peale sajab, siis ma lahkun,“ ütles Russ.

      „Oh ei, sa ei lahku,“ väitis Julius. „Sa ei saa sel nädalal lahkuda. Ma ei saa sinu asemel minna. Ma olen La Jollas, planeerides oma uut kabinetti basseinipoolses külalistoas.“

      „Ma ei suuda uskuda, et sa kolid sinna.“ Daphne norsatas pahameelest. „On sul oma müügilepingus tütrega klausel, et saad oma maja tagasi, kui sa La Jollat vihkad?“

      „La Jollas ei ole midagi vihata, Daphne,“ vastas Julius.

      Russ imetles Juliuse kannatlikkust. Pärast kümmet aastat temaga töötamist oli Julius Daphnega harjunud ja pidas teda sõbraks. Ka Russ pidas, kuigi oli Daphnet tundnud ainult mõne kuu, ja täna pani Daphne ta proovile.

      „Ma ei lahku Sawyer & Sawyerist,“ lisas Julius. „Ma ei kavatse sind hüljata.“

      „Kas su tütar kutsub mu sinu terrassile kohvile?“

      „Millal mina olen sind kutsunud? Sa ilmud lihtsalt välja.“

      Daphne tõmbas huuled torru, surudes ilmselgelt

Скачать книгу