Kajajärv - Carla Neggers

Скачать книгу

minema, nii et Vic saaks maailma päästa.“ Adrienne jõi veel veini. „Ma kahtlen, kas seda kunagi juhtus, aga ma ei kahtle, et meie Vicil on saladusi. Mina keskendun siiski talle korraliku veinikeldri muretsemisele ja selle korraliku veiniga varustamisele.“

      „Kas sa mõtled, et võiksid siia kunagi ümber kolida?“

      Adrienne’i silmad läksid ilmses üllatuses pärani. „Siia? Knights Bridge’i? Mida ma siin teeksin?“

      „Oletan, et sedasama, mida teed praegu. Sa ei käi ju kontoris tööl.“

      „Tõsi küll, aga ma vajan enda ümber rohkem asfalti ja betooni, kui teil siin on. Täielik linnatüdruk. Ma ei suuda end kujutleda kallist punast veini nautimas, jälgides samal ajal, kuidas kiilaspeakotkas üle Kajajärve purjetab. On siin üldse kiilaspeakotkaid?“

      „Mõned on, tänu paisjärvele ja selle kaitstud veelahkmetele.“

      „Quabbin. Kui ilus koht. Ma pean tahes-tahtmata mõtlema linnadele, mis kaardilt pühiti, selleks et seda rajada. Suudad sa kujutleda Knights Bridge’i kolmekümne jala vee all, kõik, mida tunned, läinud? Swifti jõeorg oli väga teistsugune koht aastal 1912, kui see maja ehitati.“

      „Juba siis käis jutt oru sulgemisest tammiga, et varustada Bostoni suurlinna joogiveega.“ Heather pani oma veiniklaasi kohvilauale. Ta ei tahtnud juua liiga palju, enne kui asub teele, eriti tühja kõhuga. „Ma armastan lumeräätsadega käia mõnel vanal Quabbini teel. Miks sa ei võiks minuga ühel päeval liituda, kui see on midagi, mis sulle meeldib?“

      „See oleks tore.“ Adrienne näis olevat siiralt huvitatud. „Ma ei oska murdmaasuusatamist, aga lumeräätsadega saan hakkama.“

      „Soovin, et mul oleksid enda omad all olnud, kui ma Rohanit jälitasin. Peaksin nüüd koju minema. Aitäh veini eest.“

      „Ma toon sulle kuivad sokid, kuni sa asjad kokku pakid.“

      Heather tänas teda ning suundus läbi söögitoa ja väikese koridori kööki. Rohan magas köögiesikus oma asemel. Tagauks oli kõvasti kinni, et vältida mistahes edaspidist üleannetust tema poolt.

      Vic seisis köögileti ääres lõikelaua ja koorimisnoaga. „Ma hakkan süüa tegema,“ teatas ta. „Adrienne tegi komponentide nimekirja ja ma leidsin kõik linnast universaalkauplusest. Suupistete valmistamine ei võta kaua aega. Brody on teel üles. Miks sa ei võiks meiega jääda?“

      Vein ja suupisted koos Vic Scarlatti, Adrienne Portale’i ja Brody Hancockiga. See mõte oli niihästi ahvatlev kui ka võimatu. „Tänan, aga ma pean tagasi minema.“ Heather haaras laualt oma sülearvuti ja mõõdulindi. „Nautige õhtut.“

      „Võibolla siis mõni teine kord.“

      Adrienne tuli uute villaste sokkidega ja kordas kajana Vici kutset, kuid Heather ei andnud järele. Asi polnud nendes. See polnud isegi Brody Hancockis, kes oli diplomaatilise turvateenistuse agendina tagasi Knights Bridge’is. See oli temas endas. Ta ei suutnud määratleda, mida ta tundis, ainult seda, et ta oli rivist väljas – ning selline ebakindlus polnud talle iseloomulik ja tekitas kindlasti ebamugavustunde.

      „Näeme homme,“ ütles ta, pannes kuivad sokid ja saapad jalga.

      Vicil oli külmkapi uks lahti ning ta võttis sealt välja aedvilju ja kohaliku juustu mitmekesiseid variante. Adrienne haaras noa ja lõikelaua ning naeratas. „Me jätame sulle osa homseks lõunaks.“

      „Tänan. Teie suupisted on kindlasti paremad kui ükskõik mis, mida ma kaasa toon.“

      „Mis see oli, mida sa täna sõid?“ küsis Vic.

      „Lasanje ülejäägid.“

      Vic kergitas kulme. „Oli see lasanje?“

      Heather naeris. „Nüüd sa räägid nagu mu vennad. Ma ei ole kunagi suuremat asja kokk olnud.“

      „Kuid sa ehitad mulle suurepärase uue köögi,“ märkis Vic.

      „Vahepeal hoiame sulle kindlasti ülejääke,“ lisas Adrienne.

      Heather tänas neid veel kord ja suundus välja, ettevaatlik, et Rohanit mitte häirida, kui ta ukse vaikselt enda järel sulges. Kui tal veab, on ta teel, enne kui agent Hancock saabub veini ja suupisteid nautima.

      Loomulikult ei läinud ta auto käima.

      Heather lõi rusikaga vastu rooli. Frustratsioon ei viiks teda kuhugi ja tal polnud kindaid käes. Väljas oli pime ja tema auto, mille ta oli ostnud suure allahindlusega oma vanimalt vennalt Ericult, polnud hilise jaanuari külmale vastavas tujus.

      Seda laadi päev oli muutumas seda laadi ööks.

      Ta ronis välja, pidades aru oma valikute üle. Enne kui ta jõudis otsustada, mida teha, kuulis ta sammude kriginat liivatatud sissesõiduteel oma selja taga.

      „Muidugi sõidad sa pikapiga,“ ütles Brody, lähenedes talle külalismajast.

      Heather mõistis silmapilk, et tema tugev reaktsioon mehele oja ääres polnud juhuslik. See ei viinud siiski kuhugi, vähemalt mitte täna õhtul. Ta püüdis seda ignoreerida.

      „Ma olen ehitusäris,“ ütles ta. „Pikap on praktiline.“

      „Ja sina oled praktiline inimene.“

      „Kas ma kuulen su hääles skepsist, agent Hancock?“

      „Sa läksid Rohani järele paljapäi, viletsate kinnaste, viletsate saabaste…“

      „Mitte viletsate. Need on tegelikult päris kenad kindad ja saapad. Ma tunnistan, et need polnud parim valik selleks, mida ma pidin lõpuks tegema.“

      „Sa oleksid plindris olnud, kui oleksid seal sisse kukkunud.“

      „Ma jätsin raja. Vic või Adrienne oleks mu leidnud ja nagu osutub, olid sina sealsamas.“

      „Niisama sitke nagu ükskõik milline Sloan, eks ole? Oled sa kunagi ka tütarlapselik?“

      „Ma kohtasin sind kolm tundi tagasi ja sa esitad mulle sellise küsimuse?“

      Brody naeris. „Ma ei öelnudki, et ootan vastust, ja me ei kohtunud kolm tundi tagasi. Me kohtusime, kui sa olid metsikute juuste ja hambaklambritega plika.“

      „Igaüks mäletab mind kui metsikute juuste ja hambaklambritega plikat. Mind ei pane imestama, et sa oled veel üks neist. Nüüd olen ma täiskasvanu ja mu pikap ei lähe käima. Võiksin ühe vendadest siia kutsuda, et ta aitaks mul selle käivitada.“

      „Ma lootsin su vendi vältida.“

      „Sinusugune karm kutt kardab paari kohalikku poissi? Ma ei usu seda.“

      „Ma ei öelnud, et ma kardan.“

      Mehe vaikne enesekindel toon saatis veel ühe kuumusetulva Heatherist läbi. Ta pidi end kokku võtma. Pikap, ütles ta endale. Tegele probleemiga. Ta vaatas piki sissesõiduteed väikelinna viiva maantee poole. „Ma võin jalgsi minna,“ ütles ta. „See ei ole nii kaugel, aga tänane õhtu on väga külm.“

      Brody raputas pead. „Sa oled täna ühe külmumise juba läbi teinud. Milline on tõenäosus, et Vicil on käivitusjuhtmed?“

      „Hõre kuni null.“

      „Seda minagi arvan. Tule. Mul on auto. Ma sõidutan su koju. Võime sinu pikapi täna ööseks siia jätta ja hommikul välja nuputada, mida teha.“

      „Ega sa ole liiga palju veini joonud?“

      Brody näis lõbustatuna. „Ei, ma’am. Ma ei ole veel tilkagi veini võtnud.“

      „Vabandust. Minust oli ebaviisakas küsida.“ Miks ta ei suutnud ometi oma suud Brody juuresolekul kontrollida? „Ma võtsin ainult paar lonksu, sest teadsin, et pean autot juhtima. Kui sina oled föderaalagent, nii päeval kui ööl teenistuses, siis sa pead end jälgima, eks ju? Sa ei saa end purju juua.“

      „Jälle see harjumus otse välja öelda, mis meeles mõlgub. Sa võid minuga koos mu auto juurde tulla või siin oodata.“

      „Tulen

Скачать книгу