LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kola, mida ta oli ülejäänud majast kokku korjanud, ent polnud kindel, mida sellega teha. Ühel vihmasel suveõhtul oli ta kõik sealt välja vedanud, seinad üle pühkinud, põranda puhtaks pesnud ja toa kasutamise võimalusi kaalunud. Külalistuba? Kabinet? Spaa vannituba?

      Mõnes teises elus oleks sellest saanud suurepärane tuba lapsele.

      Ta tundis sedasama kahetsuskihvatust, mida ta tol õhtul oli juba kogenud, aga see oli ju naeruväärne. Kui ta isa poleks surnud ja tema kindel kolledžiaegne poiss poleks talle võimatut ultimaatumit esitanud, poleks ta üldse lõpetanud Ohaka teel, ükskõik kas lastega või ilma.

      Florida.

      Ta oleks lõpetanud Floridas.

      Ta rebis maha keemilise puhastuse kile kolmandalt kleidilt, mida ta oli puhastada lasknud koos Grace Kelly ja Audrey Hepburni kleitidega. See rippus tagaruumis riidepuul.

      Ta astus tagasi, imetledes õhtukleidi loomingulisust ja meisterlikkust. See oli Edwardi ajastust, üks selle perioodi esemetest peidetud ruumis. Selle looja oli valinud sooja rikkalikult pruuni siidsatiini, kaunistanud seda sätendavate helmeste, pitsi ja tikanditega, kõik ühtesobivas pruunis toonis. Kleidil oli ampiirstiilis piht, sügav nelinurkne kaelajoon ja lahedad alt laienevad siidvarrukad.

      Ja seal oli ka ühtesobiv kübar.

      See oli nii romantiline ja ilus kleit, millist Phoebe polnud veel kunagi näinud.

      Kleit printsessi jaoks.

      Ta proovis seda mõtet maha raputada. Ka tema oli liiga palju veini joonud. Küll ainult kaks klaasi, kuid ta tundis end… noh, veidi hulljulgena.

      Ja miks mitte?

      Lõppude lõpuks, mis saaks olla maskiballi jaoks täiuslikum kui võrratu salapärane kleit salajasest pööninguruumist?

      1 New England – Uus-Inglismaa, osariikide rühm USA kirdeosas. (Tõlkija)

      Kaks

      „Ma võiksin praegu mõõga ja mantli mehena läbi küll minna,” ütles Noah Kendrick, sirutades end välja graniidilahmakal Washingtoni mäejalami lähedal, mis oli New Englandi põhjaosa White’i mägedes kõige kõrgem tipp. „Kui ma enne tänast õhtut habet ei aja või duši all ei käi, olen ma täiesti valmis.”

      Dylan McCaffrey raputas seljakoti maha ja istus teisele kivirahnule. Noah ei näinud mingit märki, et neli päeva matkamist oleks ta sõbrale mingit mõju avaldanud, välja arvatud higi, habemetüügas ja teatud kasimatus. Kaks Dylani hokimängijast sõpra oli nendega liitunud, aga nad olid sel hommikul neist lahku löönud, et veel mitu päeva mägedes trampida. See oli Dylanil ja Noah’l esimene kord White’i mägedes matkata. Nad olid heas füüsilises vormis, aga Washingtoni mägi oli põrgulik ronimine, nende viimane mäetipp enne tagasipöördumist tsivilisatsiooni.

      Ja heategevusballile.

      Suurepärane, mõtles Noah vaimustuseta.

      Ta kahtles, kas keegi NAK Inc-is oli pidanud möödunud kolme öö ja nelja päeva jooksul temani jõudma. Ta oli selle kõrgtehnoloogilise meelelahutusfirma rajaja, mis kandis tema initsiaale – NAK, Noah Andrew Kendrick. Tehnoloogia ja meelelahutuse lähenemine oli teda köitnud nii kaua, kui ta mäletas, ja tal oli õnnestunud see tulusaks äriks muuta. NAK oli ainult nelja-aastane, kuid oli eelmisel sügisel börsiühinguks läinud, kurnav protsess, mis oli teda ja ta kaastöötajaid õginud.

      Ta oli sealt presidendina välja astunud juunis. Tema enda otsus.

      Üks tema kõige õigemaid käike oli olnud kutsuda Dylan, kes oli äsja NHL-ist lahkunud, et otsida midagi uut, teda NAK-is aitama. Ka Dylan oli nüüd igapäevasest tööprotsessist tagasi tõmbunud.

      NAK oleks võinud Dylani abita juba mõne kuu jooksul laostuda. Dylan oskas inimeste motiividest aru saada. Ta oskas võidelda viisil, mida Noah ei osanud.

      Nad olid mõlemad sügavalt teadlikud, et keskne proovikivi äsja uute investorite kätte läinud firma jaoks on välja nuputada, mida selle rajajaga teha. Mõnikord oli firmale kõige parem, kui selle rajaja jäi presidendiks või vähemalt tihedalt seotuks oma loomingu juhtimisega.

      Mõnikord oli rajaja jaoks kõige parem leida endale mingi muu tegevusala.

      Näiteks veeta mõni päev matkamisega kontinendi teises otsas.

      Noah otsustas sellele probleemile keskenduda mõnel teisel ajal. „Ma luban, et ma ei tõsta jalgagi sellesse ballisaali, enne kui olen duši all käinud,” ütles ta. „Ma ei tahaks daame ära hirmutada.”

      „Pigem peletad igaühe nende suupistete juurest ära,” ühmas Dylan.

      Noah naeris, naaldudes käsivarrele, kui ta silmitses vaadet segalehtmetsale, kuhu nad valmistusid sisenema, kergendus pärast sakilist avatud maastikku puudejoonest kõrgemal. 6000 jala kõrgune Washingtoni mägi idas oli kõige kõrgem tipp ja üks ohtlikemaid mägesid maailmas, osaliselt läheduse tõttu suurele ja liikuvale elanikkonnale, osaliselt muutlike ja tihti ekstreemsete ilmaolude tõttu. Noah’le meeldis, kuna erinevalt teistest mägedest selles mäestikus, mida tunti Presidentide mäeahelikuna – terve rida kõrgeid tippe oli nimetatud USA presidentide järgi –, oli Washingtoni mäel ilmavaatlustorn ja selle tipus täiemõõduline viineripirukatega kohvik.

      Ta ei suutnud meelde tuletada eelmist korda, kui ta oli viineripirukaid söönud, ent nüüd oli ta võtnud endale kaks pirukat oma lühikesel peatusel mäetipul.

      „See on ilus koht, Dylan,” ütles Noah, mõeldes seda tõsiselt, „kuid seesama sääsk, kes hammustas mind eile pilvedes järve juures, on mu jälle üles leidnud. Ma arvan, et ta järgnes mulle sel mäel üles-alla.”

      „See ei ole sama sääsk, Noah.”

      „Ma vihkan sääski.”

      „Vähemalt on see üksainus. Neid oleks võinud olla sadu.”

      „Võibolla mu duši all käimise puudumine hoidis abijõude tagasi.”

      Dylan naeris. „Sind ja su sääski. Kujuta ette, mis veel siis oleks olnud, kui sul poleks putukatõrjevahendit.”

      „Ei, tänan.”

      „Kas sa ei matkanud kunagi üles Washingtoni mäele, kui sa olid Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis?”

      Noah raputas pead. „See ei tulnud mulle kunagi isegi pähe.”

      „Liiga hõivatud matemaatiliste probleemidega,” ütles Dylan lõbustatult.

      Matemaatilised probleemid. Noah ohkas. Ta oli loendamatuid kordi oma pika sõpruse ajal Dylaniga – praktiliselt esimesest klassist alates – talle selgitanud, et „matemaatilised probleemid” on liiga lihtsustatud. See ei peegeldanud, kuidas tema mõte töötas.

      „Ma ei ole matemaatikas hea,” lisas Dylan.

      „Sulle ei meeldi matemaatika. Siin on erinevus. Ja sa pead matemaatikaks aritmeetikat. Murdosade liitmist.”

      „Ma oskan murdosi liita. Nende korrutamine veab mind alt.”

      Noah silmitses Dylanit, aga ei osanud öelda, kas ta räägib tõsiselt.

      „Me ei tohiks liiga kauaks istuma jääda,” ütles Dylan „Meil ei ole küll enam väga palju maad minna, kuid me tahame mägedest õigeaegselt alla tulla, et Bostonisse jõuda ning mõõga ja mantli meesteks muutuda.”

      Murdosa sekundiks kujutles Noah end kivirahnul selili lamamas ja tukastamas. Nad olid talunud tugevaid tuuli, udu ja madalaid temperatuure nende viimasel etapil teel mäetippu. Nüüd oskas ta hinnata väga selget vaikset ilma ja suhtelist soojust madalamal mägedes. Isegi päike paistis. Selleks ajaks, kui nad jõuavad Pinkham Notchi raja algusse, peaks olema juba üle kahekümne soojakraadi. Ta oli laskumisel oma jaki seljast võtnud ning jätkas teed erilises niiskust eemaldavas Patagoonia T-särgis ja matkapükstes. Dylan, kes oli kehaehituselt tugev nagu pull, oli Carhartti rõivastes. Noah oli hele ja kõhn, sobides rohkem jõusaalitreeninguks kui matkadeks metsikusse loodusse. Dylan oli otsustanud, et mõni päev White’i mägedes

Скачать книгу