LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kuid ta polnud kunagi väga hea õpilane olnud.

      Ta oli avastanud jäähoki viiendas klassis. Ja siis polnud enam mingit tagasivaatamist. Pärast kahtkümmend aastat jääl, lõpetades kolm aastat tagasi NHL-is, oli ta heas vormis, armiline ja õnnelik, et kõik tema hambad olid alles jäänud. Ta suutis koristada aeda New Englandis, kui pidi seda tegema, isegi kui õues oli külmik kitsemurakapõõsastes.

      Erinevalt Noah’st kandis Dylan teksaseid ja sviitrit. Täna ei mingit ülikonda, ei musta ega teistsugust. Ta pani ülikonna selga ainult siis, kui vajalik, näiteks kui ta pidi olema kärbes seinal ühel Noah’ koosolekutest ja teda hoiatama, et keegi on eesel, kes tuleks lähimast aknast välja visata.

      Mitte et Dylan oleks kunagi kedagi aknast välja visanud või iial viskaks. Ta oskas kohalt tõugata enamikku inimestest, keda kohtas. Ta teadis, kuidas seda teha, ja tal oli selleks jõudu. Tema anne oli siiski ta terav vaist – vähemalt Noah’ga võrreldes – inimeste suhtes, kes otsisid pahanduse põhjustamist.

      Ta ohkas oma sõbrale. „Ma ei ostnud ometi farmi Massachusettsis, kui ma ühel õhtul Guinnessi trimpasin, ega ju?“

      „Ei, nii palju kui ma mäletan. Oled sa üldse Massachusettsis käinud?“

      „Boston Gardenis, kui me Bruinsis mängisime. Sellest ajast peale olen paar korda Alec Wiskovichi külastanud. Ta on endine tiimikaaslane. Muidu… ongi kõik.“

      Noah kummardus üle ta õla. „Mine tänavavaatele.“

      Dylan tegi seda ja hetke pärast materialiseerus ta ekraanile pentsik küla voodrilaudadega majade ja varjuliste puudega.

      „Vähemalt ei ole hobuseid ega vankreid,“ märkis Noah. „Kellelt see kiri on?“

      „Louisa May Alcottilt.“ Dylan ulatas talle kaardi.

      Noah tõi lugedes kuuldavale vaikse lõbustatud vile. „Ehk sul on Dylan McCaffrey nimeline vanaonu? Võibolla ajas Olivia Frost su temaga segi.“

      „Ei.“

      Noah muidugi teadis, et Dylanil polnud McCaffrey poolelt mingit perekonda jäänud. Tema isa, ainus laps, oli surnud kaks aastat tagasi. Ka tema vanavanemad olid surnud.

      „Võibolla on see ammukadunud onu,“ ütles Noah, asetades kirja Dylani kirjutuslauale rivistatud fotode kõrvale. „Võin kihla vedada, et see preili Frost lendab siia ja annab su käele joonlauaga laksu, kui sa seda kohta ära ei korista. Mis on Carriage Hilli talu?“

      „Mis asi?“

      „See on kaardil. Näed?“

      Noah koputas sõrmega kokkumurtud kaardi tagaküljele, kus tumelillade tähtedega oli trükitud Carriage Hilli talu. Dylanil oli see tähele panemata jäänud. Ta tegi kiire otsingu, aga midagi ei tulnud esile kusagil Massachusettsis, rääkimata Knights Bridge’st.

      „Oletan, et talu selgitab neid murulaukusid kaardikese ees,“ märkis Noah.

      „Ma mõtlesin, et see on ristik.“

      „Murulauk on romantilisem kui ristik, kas sa ei arva?“

      „Ma ei usu, et olen iial mõtelnud murulaugust või ristikust.“

      Noah naeris. „Soovin edu. Anna mulle teada, kui mu abi vajad.“

      „Kas külmiku ärakoristamises või väljanuputamises, miks Olivia Frost arvab, et see maja kuulub mulle?“

      „Mõlemas,“ vastas Noah.

      Ta läks Dylani kabinetist minema. Tema enda kabinet oli mööda koridori edasi, vähemalt praegusel hetkel. NAK oli eelmise aasta lõpul läinud riiklikuks. Tema ja Noah mõlemad olid selle käigus teeninud terve varanduse, kuid NAK riikliku kompaniina erines sellest kui erafirmast. Varajaste aastate väike meeskond muutus parajasti millekski muuks ja Dylan polnud kindel, milline tuleb seal tema uus roll või kas tal üldse tuleb. Ta oli alati tahtnud minema kõndida, kui Noah teda enam ei vaja.

      Ta vaatas omaksvõetud linna vaadet ja helistas Loretta Wrenthamile, oma advokaadile ja finantsmänedžerile.

      Dylan töötas veel kaks tundi ning sõitis seejärel oma majja Coronado Islandil, kahekorruselisse pruuni stukkkrohviga hoonesse, mis oli ehitatud 1950-ndatel. Neerukujuline bassein maja taga, Vaikne ookean maja ees. Loretta saabus pool tundi hiljem, heitis pilgu Olivia Frostilt saadud kirjakaardile ja fotodele, mille Dylan oli oma kohvilauale seadnud, ja läks otse läbi elutoa klaasukseni, mis viis eesetikule. Viis jalga üheksa tolli, oli Loretta peaaegu sama pikk kui Dylan, sale ja laitmatult rõivastatud. Tema hõbedased lokid olid lõigatud lühikeseks, rõhutades ta suuri pruune silmi, kõrgeid põsesarnu ja tugevat lõuga.

      „Sa pärisid selle maja oma isalt,“ ütles ta, lükates ukse lahti. Ta kandis kalleid teksasid, siidpluusi ja kontsi, mis ei paistnud teda vaevavat, kuid oleksid tapnud enamiku teisi pooles tema vanuses naisi. Ta vaatas tagasi Dylani poole. „Ma eeldasin, et sa teadsid.“

      „Kuidas ma oleksin pidanud teadma?“

      „Ta oli su isa, Dylan. Kas te ei rääkinud neist asjadest?“

      „Ei. Kuidas on hüpoteegiga?“

      „Hüpoteeki ei ole. Ta maksis sularahas. See ei olnud kallis valdus.“

      „Kuidas on omandimaksudega? Ülalpidamiskuludega?“

      „Ma olen omandimaksud su eest ära tasunud. Need ei ole kõrged. Ülalpidamine…“ Loretta tegi grimassi. „Mitte keegi ei ole selles majas mõnda aega elanud. See oli elaniketa, kui su isa ostis selle veidi aega enne oma varajast surma. Ülalpidamiskulud on minimaalsed, ainult piisavalt, et vältida torude külmumist.“

      „Kes oli algne omanik?“

      „Grace Websteri nimeline naine. Ütleksin, et ta on kõige hiljutisem omanik. Maja ehitati aastal 1842. Algne omanik on nüüd kindlasti surnud.“

      „Sulle pakub see lõbu, eks ole?“

      Loretta naeris, lükates ukse pärani. „Oh, jah.“

      Dylan naaldus vastu sohva seljatuge. Tema maja, paari kvartali kaugusel kuulsast hotellist Del Coronado, oli professionaalselt kujundatud kreemikates ja pruunides toonides. Rahulik ja maitsekas, arvatavasti. Ka aed oli professionaalselt kujundatud. Ei mingit kola.

      „Mida sa sellest Grace Websterist tead?“ küsis ta.

      „Mitte palju. Ta on üheksakümnendates.“ Loretta astus etikule, selg tema poole, imetledes vaadet Vaiksele ookeanile. Viimaks pöördus ta Dylani poole. „Tema isa ostis maja 1938-ndatel pärast seda, kui osariik sundis igaühe oma kodulinnast välja, et teha teed Quabbini paisjärvele.“

      See pidi olema too järv, mida Dylan kaardil oli näinud.

      „Quabbin,“ jätkas Loretta, ikka veel ilmselgelt lõbustatud, „on põlisameeriklaste sõna, mis tähendab „paljude vete kohta“ või „vete kohtumist“. See viitab Swifti jõe orule, mida varustasid Swifti jõe kolm haru ja paljud jõekesed – paisjärveks ideaalne asukoht.“

      „Loretta,“ ütles Dylan.

      Naine vehkis täiuslikult maniküüritud käega tema poole. „Preili Websteri esivanemad asusid sellesse orgu 1700-ndate keskpaiku. Kakssada aastat hiljem osteti tema ja ta perekond sunduslikult välja koos kõigi teistega neljas linnas, nii et osariik saaks orule tammi ehitada ja lasta sel täituda värske veega suurlinna Bostoni jaoks. See on üks kõige silmapaistvamaid näiteid eravalduse riigistamisest USA ajaloos. Tahaksin väga nüüd selle juhtumi eest võidelda.“

      Dylanil polnud selles kahtlustki, kuid ta oli segaduses. „Kuidas sa selle kõik teada said?“

      „Internetist. Meie Grace’i tsiteeritakse ühes intervjuus oru mõne viimase elanikuga, enne kui see üle ujutati. Ta on keskkooli inglise ja ladina keele pensionil õpetaja. Ta ei ole kunagi abiellunud.“

      Dylan pidas aru oma täbara olukorra ja Olivia Frosti kirja üle. Ta ei osanud isegi oletada, miks ta isa oli selle maja ostnud või miks oli õues minema visatud külmik.

      Ta läks oma advokaadi ja sõbra juurde etikule. Vibreeriv päikeseloojang

Скачать книгу