LITMIR.BIZ

Скачать книгу

reedeti lahkus ta juba koidu ajal, sest käis jalgrattaga sõitmas, proua aga tuli toidupoest tagasi alles täpselt kell üksteist, Irina oleks võinud tema järgi isegi kella õigeks keerata. Võib-olla oli proua Ester saanud kõhuviiruse, mis parajasti Aostas keskaegse katkuepideemia kombel ohvreid kogus. Irina astus korterisse, tuues kaasa pahvaku talvist õhku. „Proua Ester, see olen mina, Irina! Väljas on nii külm … olete te kodus, proua?“ hõikas ta valjult, libistades samal ajal võtmeid kotti. „Kas te täna poes ei käinudki?“ Tema kähe hääl, milles olid süüdi igapäevased kakskümmend kaks sigaretti, kaikus välisukse mattklaasilt vastu.

      „Proua?“

      Ta lükkas koridoriukse mööda siine kõrvale ja sisenes elutuppa.

      Segadus. Televiisori ees madalal lauakesel vedeles kandik õhtusöögijäänustega. Kanakondid, tühjaks pigistatud sidrun ja midagi rohelist. Spinat vist. Smaragdroheline pleed diivanil oli kortsus ja tuhatoosis vedeles kümmekond suitsukoni. Irina mõtles, et ilmselt oli proua palavikuga voodis ja tema abikaasa Patrizio oli eelmisel õhtul televiisori ees jalgpallimatši üksinda vaadanud. Muidu oleks laual kaks kandikut olnud, üks tema ja teine proua Esteri oma. Spordilehed olid üksteise kõrvale vaibale laiali laotatud ja joogiklaas oli heledale antiiklauakesele kaks nähtavat sõõri jätnud. Pead vangutades asus Irina korda looma, riivates jalaga tühja veinipudelit, mis hakkas keerlema. Irina tõstis pudeli üles ja asetas diivanilauale. Seejärel võttis ta tuhatoosi ja valas konid toidujäänuste kõrvale taldrikule. „Proua? Kus te olete? Voodis?“

      Vaikus.

      Käes kandik, millel Merlot’ pudel püüdis tasakaalu säilitada, lükkas ta köögiukse puusanõksuga lahti. Aga ta ei astunud sisse. Ta tardus lävele ja jäi vaatama. „Mida see …?“ karjatas ta summutatud häälel.

      Kapiuksed olid pärani. Taldrikud, tassid ja klaasid vedelesid põrandal makaronipakkide ja tomatikonservide kõrval. Köögirätid, noad-kahvlid ja pabersalvrätikud olid laiali loobitud. Apelsinid olid veerenud irvakil uksega külmkapi alla. Toolid olid ümber paisatud, laud peaaegu vastu seina lükatud ja põrandale puruks kukkunud saumikseri seest turritasid välja juhtmed ja elektrimehhanism.

      „Mis siin toimunud?“ hüüatas Irina. Ta pani kandiku ära ja taandus tagasi koridori.

      „Proua Ester!“ hõikas ta veel kord. Vaikus. „Proua Ester, mis siin toimunud?“

      Ta läks magamistuppa, lootes majaprouat sealt leida. Voodi oli üles tegemata. Linad ja suletekk olid voodi ühte äärde kokku kägardatud. Riidekapi uksed pärani. Ta läks tagasi köögi poole. „Mida see …?“ tema jalg puutus millegi vastu. Ta vaatas maha. See oli katkine mobiiltelefon.

      „Vargad!“ kisendas ta äkki ja tõmbus krampi, nagu oleks keegi jäise noatera ähvardavalt talle abaluude vahele torganud. Ta tahtis toast välja joosta, aga komistas kulunud ja nurkadest rulli keerdunud Afganistani vaiba otsa. Ta kukkus põrandale ja lõi põlve ära.

      Praks!

      Põlvekedra raksatusele järgnes valusööst, mis tungis Irinale otse ajju. „Aiii!“ karjatas ta hambaid krigistades ja tõusis põlve kinni hoides püsti. Ta tormas otsemat teed esiku lükandukse poole, kujutades ette, et teda ajavad taga vähemalt kaks kohutavat meest, mustad maskid ees ja teravad karukihvad suus. Ta lõi õlaga vastu ust, pannes selle mattklaasid värisema. Seekord lõi valu oma hambad talle rangluusse, kuigi nüüd ei tundnud Irina seda nii tugevalt kui enne. Ta võttis kokku kogu oma jõu ja lohistas end longates Baudode korterist välja. Ja tõmbas ukse ruttu kinni. Ta hingeldas. Trepikojas tundis ta end väljaspool ohtu. Naine uuris oma põlve. Sukk oli rebenenud ja põlv veritses. Ta tegi kaks sõrme suus märjaks ja tõmbas üle haava. Esialgne terav valu oli nüüd tuikav ja tugev, aga talutavam. Äkki turgatas talle pähe, et ka trepikojas polnud ohutu. Kui vargad on veel korteris, kas siis oleks neil raske ust avada ja teda noaga pussitada või raudkangiga maha lüüa? Naine hakkas komberdades trepist alla minema, samal ajal karjudes: „Appi! Vargad! Vargad!“

      Irina koputas teise korruse korterite ustele, aga keegi ei tulnud avama. „Appi! Vargad! Avage uks! Avage!“

      Ta läks trepist alla. Ta oleks tahtnud joosta, võtta mitu astet korraga, aga valutav põlv ei lubanud. Ta klammerdus kauni puidust trepikäsipuu külge ja tänas jumalat, et oli jalga pannud kodulähedaselt turult hangitud võlts-Hogani tossud: vähemalt olid neil kummitallad. Nahktaldadel oleks ta marmortrepist ilmselt mitu trepipikkust järjest tagumiku peal alla sõitnud. Nüüd koputas ta esimese korruse korteriustele. Tagus rusikatega, vajutas uksekellasid, jagas jalahoope, kuid kedagi polnud kodus. Ükski uks ei avanenud. Ühest korterist kostis vaid koera ärritatud haukumist.

      Surnute maja, mõtles ta endamisi.

      Lõpuks jõudis ta alumisele korrusele. Avas välisukse ja tormas tänavale. See oli inimtühi. Lähedal ei olnud ühtegi kauplust ega baari, kust abi kutsuda. Ta vaatas Brochereli tänava kortermaju. Akendel polnud ühtegi hingelist, keegi ei läinud ustest sisse ega välja. Taevas oli tinahall. Ühtki autot polnud näha. Näis, nagu oleks kell kümme hommikul siin tänaval elu seiskunud, välja surnud, nagu oleks tema siin kvartalis ainus elav hingeline. „Appi!“ karjus ta täiest kõrist. Äkki ilmus nagu imeväel tänavanurga tagant välja vana mees, sall ümber kaela mähitud, krants rihma otsas. Irina jooksis talle vastu.

      Endine sõjaväemarssal Paolo Rastelli, kes oli sündinud 1939. aastal, tardus kõnniteel paigale. Ilma mantlita naine, juuksed püsti peas ja põlv verine, jooksis lööbates tema poole, maigutades suud nagu kala kuival. Ta karjus midagi. Aga marssal ei kuulnud teda. Ta nägi ainult naise pärani suud, mis tundus õhku ahmivat. Marssal lülitas oma parema kõrva küljes sisse Maico kuuldeaparaadi, mille ta Flipperiga jalutama minnes alati vaigistas. Flipper, kelle soontes voolas Yorkshire’i terjeri ja veel kolmekümne kahe koeratõu verd, oli hullem kui püssirohi. Üks tuulest kantud puuleht, solisev veetoru või lihtsalt 14-aastase vana krantsi enda kujutlusvõime võis panna koera nii kileda häälega haukuma, et marssalile tulid judinad peale, nagu oleks keegi küüntega tahvlit kriipinud. Kohe, kui kuuldeaparaat tööle hakkas, käis sellest ragin läbi. Seejärel, nagu oodata võis, muutus ühetooniline undamine ärevusse aetud Flipperi kiledaks klähvimiseks ja lõpuks hakkas marssal eristama ka naise pärani suust kostvaid arusaadavaid sõnu: „Appi, aidake mind! Vargad!“

      Aga Flipper, kes oli vasakust silmast juba aastaid pime ja oli kaotamas viimaseid dioptreid ka oma paremast silmast, ei haukunud mitte naise, vaid teisel pool tänavat tuules kõikuva liiklusmärgi peale. Rastellile jäi otsustamiseks vaid mõni sekund. Ta vaatas selja taha, aga seal polnud kedagi. Mobiiltelefon välja koukida ja politseisse helistada, selleks polnud tal enam aega, naine oli nüüd temast vaid mõne meetri kaugusel ja jooksis lähemale, nagu ajaksid kurjad vaimud teda taga, kisendades: „Appi! Härra, aidake mind!“ Ta oleks võinud selle õlgkollaste juustega Erinnüse eest põgeneda, aga enne seda oleks ta pidanud nõusse saama poldi, mis ta puusaluud koos hoidis, ja hapnikuvaesed kopsud. Nagu kunagi lihtsõdurina püssirohuladu valvates, otsustas ta ka nüüd võtta valveseisangu ja jääda paigale, kuni õnnetus ise tema juurde jõuab, vältimatult nagu kuri saatus. Mõttes needis marssal Flipperit ja tema hilishommikusi pissimisi, mis olid ta ristsõnade juurest eemale kiskunud.

      Oli reede, 16. märts, kell oli kümme läbi kümme minutit.

      Äratuskell helises kakskümmend minutit enne kaheksat. Mõned kuud tagasi Aostas ametisse asunud aseprefekt Rocco Schiavone tõusis voodist ja nagu igal hommikul, läks ta ka nüüd magamistoa akna juurde. Aeglaselt ja pingsalt nagu pokkerimängija, kes enne viimast ringi oma kaardid lauale paneb, nihutas ta rasked kardinad eest, mõttetus lootuses näha taevas ühtainust päikesekiirt. „Kurat,“ pomises ta. Ka sel reedel oli taevas maa kohal tinahall nagu supipoti kaas. Sallidesse ja mütsidesse mähituna rühkisid kohalikud kiirustades mööda lumist kõnniteed. Sa vaata vaid, isegi neil on külm, mõtles Rocco.

      Järgnesid argipäevased toimetused: dušš, kapsel espressomasinasse, habemeajamine. Riidekapi ees seistes ei tekkinud tal korrakski kahtlust, mida selga panna: samad riided mis eile, üleeile ja üleüleeilegi ja kes teab mitu tulevast päeva veel. Pruunid velvetpüksid, puuvillase voodriga villane T-särk, poolvillased sokid, ruuduline flanellsärk, V-kaelusega kašmiirkampsun, roheline velvetpintsak

Скачать книгу