LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tingimustel on teil lubatud avada tulekatet mehele, kes üle tuleb? Mehele, keda taga aetakse?

      „Me tohime anda katteks tuld ainult sel juhul, kui vopod tulistavad meie sektorisse.”

      „See tähendab, teie ei saa enne tulistada, kui mees on üle piiri?”

      „Meil ei ole lubatud anda tulekatet, härra…” ütles vanem politseinik.

      „Thomas,” vastas Leamas. „Thomas on mu nimi.” Nad surusid kätt ja mõlemad politseinikud ütlesid kätt surudes oma nime.

      „Meil ei ole lubatud anda tulekatet. See on tõsi mis tõsi. Meid hoiatati, et kui siin tulistama hakkame, võib sõjaks minna.”

      „See on jama jutt,” ütles noorem politseinik, viskist uljust juurde saanud. „Kui liitlased ei oleks sõrgu vastu ajanud, poleks seda müüri siin enam olemas.”

      „Ega meiepoolset Berliini,” pomises vanem mees.

      „Mul tuleb täna öösel üks mees üle,” ütles Leamas korraga.

      „Siit? Meie punktist?”

      „Ta on palju väärt. Me peame ta kätte saama. Mundti mehed otsivad juba teda.”

      „Neid kohti leiab veel, kust saab üle ronida,” ütles noorem politseinik.

      „Ta ei ole ronija tüüp. Ta blufib kontrollist läbi. Tal on paberid, kui need paberid ikka veel kehtivad. Ta tuleb jalgrattaga.”

      Kontrollpunktis põles üksainuke rohelise kupliga laualamp, aga ruum oli prožektorite kumast valge, täis tehislikku kuupaistet. Pimedus oli saabunud ja koos pimedusega ka vaikus. Nad kõnelesid, nagu kardaksid pealtkuulamist. Leamas läks akna juurde ning jäi ootama, nägi enda ees sõiduteejuppi ja kahele poole kaugenevat müüri, räbuplokkidest ja okastraadist räpast võikust, mida valgustasid kollase valgusega odavad laternad ja mis meenutas koonduslaagri dekoratsiooni. Nii idas kui läänes laius müüri ees Berliini taastamata vöönd, kahedimensioonseks kahanenud varemete poolmaailm, sõjakangrute tallermaa.

      Neetud naine, mõtles Leamas, ja see tobe Karl, kes oli naise pärast valetanud. Sellega valetanud, et ei rääkinud kogu tõtt, nagu valetavad agendid kõikjal maailmas. Sa õpeta neid petma, oma jälgi peitma, ja nad petavad sind täpselt samuti. Karl oli seda naist talle ainult üks kord näidanud, möödunud aastal pärast õhtusööki Schürzenstrassel. Nad olid Karli käest väärtuslikku infot saanud ja Kontroll oli tahtnud temaga kohtuda. Kontroll ilmus alati platsi, kui asi hästi susises. Nad olid kolmekesi õhtust söönud – Leamas, Kontroll ja Karl. Karlile meeldisid säärased asjad. Karl saabus, klinitud ja klanitud nagu pühapäevakooli minev poiss, võttis mütsi aupaklikult peast ja tõmbas pikalt kraapsu. Kontroll raputas viis minutit Karli kätt ja muudkui korrutas: „Ma tahan, et te mõistaksite, Karl, kui rahul me teiega oleme, tänulikud ja rahul.”

      Leamas oli kõrvalt vaadanud ja endamisi mõelnud: See läheb meil järgmine aasta mitu ilusat lisasajalist maksma. Kui õhtusöök sai viimaks söödud, surus Kontroll veel viis minutit mõlema mehe kätt, noogutas kogu aeg paljutähendavalt pead, andes mõista, et tal on minemisega kiire, sest ees ootavad uued eluga riskimised, ja ronis seejärel autosse, mida juhtis isiklik sohver. Karl oli naerma pahvatanud ja ka Leamas oli temaga koos naernud ja sedaviisi Kontrolli üle naeru pugistades olid nad kahekesi šampanja lõpetanud. Hiljem olid nad „Alter Fassi” läinud – ettepanek oli Karlilt tulnud – ja seal ootas neid Elvira, neljakümneaastane blondiin, tipp-topp vormis naisterahvas.

      „See on minu kõige paremini hoitud saladus,” oli Karl öelnud ja Leamasil kiskus kõht krampi. Hiljem olid nad tülli läinud.

      „Kui palju see naine teab? Kes ta on? Kus sa temaga tuttavaks said?” Karl tõmbus turri ja keeldus vastamast. Ja sealt see allakäik alguse sai. Leamas katsus rutiini muuta, kohtumispaiku ja paroolsõnu vahetada, aga Karlile need ettevaatusabinõud ei meeldinud. Ta teadis põhjust ja tõrkus.

      „Kui sa teda ei usalda, on igatahes juba liiga hilja,” oli ta vastanud ja Leamas oli mõistaandmist kuulda võtnud ning jutu lõpetanud. Aga edaspidi oli ta palju ettevaatlikum, rääkis Karlile palju vähem, kasutas rohkem spionaažitehnika hookuspookusi. Ja seal see naine nüüd oli, isikliku autoga kohale saabunud, ning teadis kõike, kogu võrku, turvamaja, kõike. Ja Leamas andis endale tõotuse – ja mitte esimest korda elus – mitte kunagi mitte ühtegi agenti usaldada.

      Ta läks telefoni juurde ja valis oma korteri numbri. Frau Martha vastas.

      „Meil on Dürerstrassel külalised,” ütles Leamas, „üks mees ja üks naine.”

      „Abielus?” küsis Martha.

      „Sinnapoole,” vastas Leamas ja kuulis Martha hirmuäratavat naeru. Kui ta toru hargile pani, pöördus üks politseinik tema poole.

      „Herr Thomas! Kiiresti!” Leamas astus vaatlusakna juurde.

      „Üks mees, Herr Thomas,” sosistas noorem politseinik, „jalgrattaga.” Leamas võttis binokli.

      Sealt tuli Karl, kogu oli isegi selle maa pealt äratuntav, ja lükkas käekõrval jalgratast, seljas vana Wehrmachti vihmakeep. Nii et läheb õnneks, mõtles Leamas, peab minema, ta on dokumentide kontrollist juba läbi, ainult veel valuutakontroll ja toll. Leamas jälgis Karli, kes pani jalgratta teetõkke vastu seisma ja lonkis ükskõikse sammuga tolliputkasse. Ära üle paku, manitses Leamas meest mõttes. Viimaks ilmus Karl uuesti nähtavale, viipas rõõmsalt tõkkepuu kõrval seisvale mehele ja punasening valgetriibuline poom hakkas aeglaselt kerkima. Ta pääses läbi, juba tulebki nende poole, tal läheb õnneks. Ainult vopo keset sõiduteed, siis valge joon ja ongi korras!

      Samal hetkel paistis Karl kuulvat mingisugust häält, tajuvat ohtu. Ta vaatas üle õla tagasi, hakkas metsikult pedaale tallama ja tõmbas enda lenkstangi kohale kühmu. Oli veel ainult sillal seisev üksik tunnimees, kes oli pöördunud ja jälgis lähenevat Karli. Siis aga, täiesti ootamatult lahvatas prožektor ja silmipimestavalt hele kiirtevihk sai Karli kätte ning hoidis teda oma kiiskavas valguses nagu autolaternad jänest. Algas sireeni lainetav huilgamine ja kostis üksikuid haugutud käsklusi. Kaks politseinikku Leamasi ees laskusid ühele põlvele, vahtisid liivakottide vahele jäetud pilust toimuvat ja klõpsatasid vilunud käeliigutusega oma püstolkuulipilduja kiirtulele.

      Ida-Saksa tunnimees tulistas kiirustamata, hoolikalt, aga mitte nende poole, vaid oma sektorisse. Esimene kuul paistis Karli ettepoole kiskuvat, teine tagasi tõmbavat. Kummalisel kombel püsis Karl jalgrattal ja liikus aina edasi, möödus koguni tunnimehest, kes teda tulistas ja tulistas. Siis vajus ta nagu kott kokku, veeres sõiduteele ja nad kuulsid selgesti seda metalset raksatust, mida tegi kukkuv jalgratas. Leamasil oli ainult üks palve ja lootus: et Karl oleks surnud.

      II peatükk

      CAMBRIDGE CIRCUS

      Leamas jälgis pilguga Tempelhofi stardirada, mis tema selja taga sügavusse vajus.

      Ta ei olnud mees, kes oleks armastanud mõtteid mõlgutada või elu filosoofiliselt lahata. Ta teadis, et talle on kriips peale tõmmatud, et selle tõsiasjaga tuleb tal nüüdsest peale elada, nagu elatakse oma elu vähiga või trellide taga. Ta teadis, et mitte mingite ettevalmistustega ei oleks ta saanud sillata olnud ja oleva vahelist kuristikku. Ta tahtis oma läbikukkumisse suhtuda sellesama küünilise põlguse ning üksiklase vaprusega, millega ta lootis ühel päeval oma surmale vastu minna. Ta oli suuremast osast kolleegidest koguni kauem vastu pidanud, aga nüüd oli lõpp käes. Koer elab niikaua, kuni tal hambad suus; just nimelt hambutuks oli Leamas piltlikult öeldes tehtud, ja tema hambad oli üksteise järel välja tõmmanud Mundt.

      Kümne aasta eest oleks ta võinud ka teise tee valida – Londonis Cambridge Circusel asuvas suures nimetus valitsusele kuuluvas hoones oli välja pakkuda ka laua taga istumise töökohti ja Leamas oleks võinud mõne nendest endale võtta ja pidada seda pensionipõlveni või veel kauemgi. Aga ta oli teist teed läinud. Oodata, et Leamas loobuks välitööst ja hakkaks Whitehalli tendentslikele isemeelsustele sulepeast salalahendusi välja imema, olnuks sama mis tahta, et elujõus džoki saadaks totalisaatoriluugi taga oma päevad õhtule. Ta oli Berliini

Скачать книгу