LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Janssoni saabumist ootama. Selle pakasega pidi ta oma hüdrokopteris küll kõvasti külmetama. Vahel, kui ta silla juures randus, haistsin justkui alkoholi lõhna. Mõistsin teda.

      Kui ma köögilaua tagant püsti tõusin, tuli loomadele elu sisse. Kass oli esimesena ukse juures, koer liikus märksa aeglasemalt. Lasin nad õue ja panin selga vana koidest puretud kasuka, mis kunagi kuulus mu vanaisale, mässisin salli kaela ümber ja tõmbasin Teise maailmasõja aegse paksu mütsi pähe. Siis läksin alla silla juurde. Pakane näpistas. Jäin seisma ja kuulatasin. Veel ei olnud midagi kuulda. Ei linde ega Janssoni hüdrokopterit.

      Kujutasin juba ette, kuidas ta välja näeb. Nagu vana aja trammijuht, kes pidi väljas seisma. Janssoni talveriietus oli kirjeldamatu. Sellise külmaga nagu täna toppis ta endale selga mantli, jope, ühe räbaldunud kasuka, isegi vana hommikumantli. Olin temalt korduvalt küsinud, miks ta ei soeta endale nüüdisaegset soojapidavat kombinesooni, mida olin mandril poes müügil näinud. Ta vastas, et tal ei ole nendesse usku. Tegelikult on ta lihtsalt kooner. Peas on tal samasugune karvamüts kui mul. Nägu kaitsevad röövlimask ja vanad mootorratturiprillid.

      Küsisin, kas Postiamet ei peaks teda soojade riietega varustama. Vastuseks sain vaid ebamäärase mõmina. Jansson tahab Postiametiga võimalikult vähe tegemist teha, kuigi see on tema tööandja.

      Silla juures jääl lebas surnukskülmunud kalakajakas. Tiivad koos, külmunud jalad sirgu. Silmad kui sädelevad kristallid. Asetasin ta kaldal kivile. Samal hetkel kuulsin hüdrokopteri mürinat. Mul polnud vaja kella vaadata, teadsin niigi, et Jansson on täpne. Ta tuli Vesselsö saarelt. Seal elab üks vana naine, Asta Karolina …kerblom. Ta on 88-aastane, tema käed valutavad hirmsasti, aga ta tahab kangekaelselt oma sünnisaarel edasi elada. Janssoni sõnul on ta nägemine kehvaks jäänud, aga ta kuduvat endiselt oma mööda Rootsit laiali olevatele lastelastele kampsuneid ja sokke. Huvitav, millised need kampsunid välja nägid? Kas tõesti oli võimalik poolpimedana kampsunimustreid kududa?

      Hüdrokopter lähenes ja ilmus Lindsholmeni-poolse neeme juures nähtavale. See on omapärane vaatepilt, kui see putukat meenutav sõiduk paistma hakkab, kubujuss roolis. Jansson lülitas mootori välja, suur propeller jäi vait, kopter liugles silla juurde ning Jansson võttis prillid ja maski ära. Tema nägu oli punane ja higine.

      „Mul hammas valutab,” ütles ta, kui oli vaevaliselt sillale roninud.

      „Mida mina sinu arvates teha saan?”

      „Sa oled arst.”

      „Ma ei ole hambaarst.”

      „See siin all vasakul.”

      Jansson ajas suu pärani, nagu oleks järsku mu selja taga midagi hirmsat näinud. Mu oma hambad on suhteliselt heas korras. Mulle piisab kord aastas hambaarsti juures käimisest.

      „Ma ei saa midagi teha. Sa pead hambaarsti juurde minema.”

      „Vaadata ikka võid.”

      Ega Jansson ei jäta. Läksin paadikuuri ning tõin taskulambi ja kurguspaatli.

      „Tee suu lahti!”

      „On ju lahti.”

      „Veel rohkem.”

      „Rohkem ei saa.”

      „Siis ma ei näe midagi. Pööra nägu siia!”

      Valgustasin Janssoni suud ja lükkasin keele eest. Hambad olid kollased ja hambakivi täis. Tal oli palju plomme. Kuid igemed tundusid terved ja ma ei näinud ühtegi auku.

      „Ma ei näe midagi.”

      „Aga mul on ju valus?”

      „Sa pead hambaarsti juurde minema. Võta valuvaigistit!”

      „See sai otsa.”

      Võtsin oma ravimisahtlist karbi valuvaigisteid. Ta pistis selle taskusse. Nagu tavaliselt, ei tulnud tal pähegi küsida, palju ta võlgneb. Ei konsultatsiooni ega ravimite eest. Jansson oli sedasorti inimene, kes võttis mu sõbralikku lahkust enesestmõistetavana. Tõenäoliselt sellepärast ta mulle ei meeldigi. Raske juhus, kui su lähim sõber on keegi, kes sulle ei meeldi.

      „Mul on sulle pakk. Kingitus Postiametilt.”

      „Mis ajast nad kingitusi teevad?”

      „See on jõulukink. Kõik saavad Postiametilt paki.”

      „Milleks?”

      „Ma ei tea.”

      „Mina ei taha midagi.”

      Jansson kaevas ühes oma kottidest ja ulatas mulle väikese õhukese paki. Ümbrikul soovis Postiameti peadirektor mulle häid jõule.

      „See on tasuta. Viska ära, kui ei taha.”

      „Ära püüa mind uskuma panna, et Postiamet annab midagi tasuta.”

      „Ma ei püüa sind midagi uskuma panna. Kõik saavad sellise paki. Ja see on tasuta.”

      Janssoni kangekaelsus oli vahel väsitav. Ma ei jaksanud temaga rohkem seal külma käes vaielda. Rebisin paki lahti. Selles oli kaks helkurit ja kiri: „Ole liikluses ettevaatlik. Tervitused Postiametilt.”

      „Milleks mulle helkurid? Siin ei ole autosid ja ma olen ainus jalakäija.”

      „Võib-olla saab sul ühel päeval siin elamisest kõrini. Siis kulub paar helkurit ära. Kas sul vett on? Ma pean tabletti võtma.”

      Ma pole Janssonit kordagi oma majja lasknud. Seda ei kavatsenud ma ka seekord teha.

      „Sulata mootori juures natuke lund.”

      Leidsin paadikuurist vana termostassi ja toppisin sinna lund. Jansson pani sinna ühe lahustuva tableti. Ootasime vaikides, kuni kuum mootor lund sulatas. Jansson jõi tassi tühjaks.

      „Ma tulen reedel jälle. Siis jõulude ajal on pikem vahe.”

      „Ma tean.”

      „Mismoodi sa jõule tähistad?”

      „Ei tähistagi.”

      Jansson viipas üles mu punase maja poole. Kartsin, et ta kukub oma kohmakates riietes ümber nagu liiga raskes varustuses haavatud rüütel.

      „Peaksid maja külge valgusketid riputama. See elavdaks natuke.”

      „Tänan, ei. Ma eelistan pimedust.”

      „Miks sa ei võiks endal siin natuke mõnusamaks teha?”

      „Kõik on nii, nagu mulle meeldib.”

      Pöörasin selja ja hakkasin üles maja poole minema. Helkurid viskasin lumme. Puukuuri juurde jõudes kuulsin, kuidas hüdrokopteri mootor möirgega käivitus. Nagu viimases hädas loom. Koer istus trepil ja ootas. Ta võib õnnelik olla, et ei kuule. Kass luuras õunapuude juures, pilk peki külge klammerduvatel siidisabadel.

      Vahel tunnen puudust kellegagi rääkimisest. Vestlust Janssoniga ei saa õigupoolest vestluseks nimetada. See on jutuajamine. Jutuajamine sillal. Ta lobiseb asjadest, mis mind ei huvita. Nõuab, et paneksin tema väljamõeldud haigustele diagnoose. Minu sillast ja paadikuurist on saanud omamoodi ühe patsiendiga erakliinik. Aastate jooksul on paadikuuri vanade kalavõrkude sekka sugenenud vererõhuaparaat ja kõrvavaigu eemaldamise abivahend. Mu stetoskoop ripub koos vanaisa meisterdatud hahapeibutisega puust konksu otsas. Eraldi karbis on mul igasugu ravimeid, mida Janssonil võib vaja minna. Sillal olevat pinki, millel vanaisa pärast lestavõrkude puhastamist istus ja piipu tegi, kasutan nüüd läbivaatuslauana, kui Janssonil on vaja pikali heita. Olen lumetormis tema kõhtu katsunud, kui ta endal maovähki kahtlustas, ja uurinud tema jalgu, kui ta oli veendunud, et teda on tabanud mingi salakaval lihashaigus. Olen sageli mõelnud, et mu käed, mis kunagi keerulisi operatsioone teostasid, on nüüd ainult selleks, et Janssoni kadestamisväärselt hästi säilinud kehal põgusaid läbivaatusi teostada.

      Aga vestlus? Selleks ei saa meie suhtlusviisi nimetada.

      Olen vahel tundnud kiusatust Janssonilt küsida, mida tema arvab. Elust ja meid ees ootavast kuristikust. Aga ta ei saaks aru. Tema elu sisu on kirjad, margid, tähitud ja väärtsaadetised, sisse- ja väljamaksed ning üüratu hulk

Скачать книгу