LITMIR.BIZ

Скачать книгу

võtsin lõkkekatla välja ja jalutasin jõe äärde. Üks ingel ütles: „Lorna, ära mine vette, kingad jalas!”

      Pöördusin tema poole ja vastasin: „Muidugi mitte! Ma võtan jalad paljaks.” Seejärel kõndisin peaaegu põlvini vette. Inglid olid kogu aeg mu ümber. Täitsin katla veega ja jalutasin tagasi. Ei pannudki kingi ja sokke tagasi jalga, vaid jäin paljajalu. Kivid olid soojad ja enamjaolt siledad ja ümarad, nii oli nende peal paljajalu tore astuda.

      Istusin ühele kivile, silmitsesin jõge ja nautisin päikesepaistet, kuulasin linde ja jälgisin samal ajal ingleid. Üks neist oli sel päeval minuga eriti mänglev. Nüüd ahvis ta jõe kaldal õngitsemist ja pani mind naerma, teeseldes, et nähtamatu õngeridva otsa on jäänud kala. Teine ingel aga tegi näo, nagu hoiaks ta kalavõrku, kui esimene ingel nähtamatut kala kaldale tõmbas. Kui teine, kalavõrguga ingel oli valmis kala võrku haarama, teeskles õngeridvaga ingel selili kukkumist ja laskis ridval peaaegu käest libiseda. Nähtamatu kala pääses minema. See oli nii naljakas. Ma muudkui naersin.

      Kui ma inglite vigurdamist jälgisin, ilmus mu vasaku käe juurde kaunis kuldne käsi. Mu kaitseingel istus mu kõrval.

      „Kas sul on tore päev, Lorna?” küsis kaitseingel.

      „Jah, väga tore,” vastasin. „Loodan aga, et isa ja Arthur mõne kala kätte saavad!”

      „Kindlasti saavad, Lorna!” ütles mu kaitseingel.

      „Vahel ei saa nad ühtki kala ja siis olen ma pettunud.”

      „Kas su isa näib olevat pettunud, kui ta ühtki kala ei saa?”

      Ma vaatasin oma kaitseinglile otsa, veidi üllatunud ta sõnadest. „Ei, isa pole kunagi õnnetu, kui ta saaki ei saa. Ta naudib väga kalapüüki ja lihtsalt väljas olemist. Küllap jõuavad nad varsti tagasi.”

      „Ei, mitte niipea, Lorna. Neil on kell ja lõunaeine hoopis meelest läinud.”

      „Minul hakkab küll kõht tühjaks minema,” ütlesin. „Kas meil on siis veidi aega juttu ajada?”

      Mu kaitseingel naeratas laialt. „Jah, Lorna.”

      Ma ütlesin: „On üks asi, mida olen kogu aeg tahtnud teada saada. Sa ehk ei vasta mulle, aga ma küsin siiski. Olen ikka märganud, juba väikesest peast – ma tean, et ma olen praegu ka väike, ainult kaheteistkümnene ja mõne aja pärast kolmteist –, et ükski ingel ei puuduta kaitseinglit ja ükski kaitseingel ei puuduta teist kaitseinglit.”

      „Vaata jõe poole, Lorna!” Tegin seda ja nägin neid kahte inglit, kes olid mind naerutanud, teineteisele väga leebelt lähenemas. Nad puudutasid õrnalt teineteise kätt, sõrmeotstega. Kui ma neid jälgisin, lasksid inglid mul ootamatult oma tiibu näha. Tundsin end eriliselt privilegeerituna, nagu alati niisugustel juhtudel. Iseäranis üllatas, kui need kaks inglit oma tiibu veidi avasid ja hetkeks, teineteisest möödudes, tiivaotsaga teineteist puudutasid. Mulle näidati seda otsekui aegluubis, teisiti ei oskaks ma seda kirjeldada.

      „Vaata, Lorna,” ütles mu kaitseingel, „inglid siiski puudutavad üksteist, aga ainult siis, kui jumal seda lubab.”

      „Aga kaitseinglid?” küsisin. Mu kaitseingel naeratas vastuseks ja teatas, et mu isa ja Arthur on tagasiteel. Niisiis tõusin üles kivilt, millel istusin, ja kõndisin sinnapoole, kust teadsin neid tulevat. Mõne hetke pärast nägingi neid ja jooksin lehvitades vastu. Nendeni jõudnud, oli mu esimene küsimus: „Kas sa kala said?” Isa tõstis laialt naeratades kotist välja tohutu suure lõhe.

      „Äge!” ütlesin.

      Lõkkepaigas kiitis Arthur mind suurepäraselt õnnestunud ettevalmistuste eest. Minutiga oli lõke süüdatud ja peatselt läks ka teevesi katlas keema. Ma nautisin kivil istumist, kuuma tee joomist ja võileiva söömist koos isa ja Arthuri ning kõikide inglitega, kes meid ümbritsesid. Me õngitsesime õhtuni ja hakkasime kodu poole minema alles pimeduse saabudes. Auto tagaistmel istudes rääkisin oma kaitseingliga ilma sõnadeta. Tahtsin teada, miks ma polnud kunagi näinud kaitseingleid teineteist puudutamas.

      Minu kaitseingel sosistas mulle kõrva: „Pane silmad kinni ja maga, kuni isa sinuga koju jõuab!”

      Kirjutasin neid ridu arvuti ees istudes vanas talumajas, ingel Hosus siinsamas kõrval. Toas oli veel teisi ingleid. Hommik oli külm, kuid päike säras aknasse.

      Ingel Hosus küsis: „Millele sa mõtled, Lorna? Miks sa peatusid?”

      „Hosus,” vastasin, „jäin sellele mõtlema, miks inglid üksteist ei puuduta. Olen seda nii harva näinud. Mäletan, et küsisin kord peaingel Miikaelilt, kas ta ei selgitaks mulle veidi lähemalt, miks näib, et inglid ei puuduta üksteist samal moel nagu meie, inimolendid, seda teeme. Tead mis, ingel Hosus, ma teen õige vaheaja ja lähen alla ja joon teed.”

      Tõusin arvuti eest ja läksin alla teed tegema. Trepist üles minnes ja vähehaaval teed rüübates kuulsin, et keegi hüüab mind nimepidi. Vaatasin üles ja nägin trepimademel seismas peaingel Miikaeli.

      „Tere hommikust, Lorna!” ütles ta.

      „Tere hommikust, Miikael!” Trepist üles jõudnud, lisasin: „Mul on hea meel, et sa tulid. Ma tahaksin sulle millestki rääkida.”

      Peaingel Miikael sõnas: „Ma kuulsin seda ja siin ma olen.”

      Ma läksin töötuppa ja istusin. Jõin veel paar lonksu teed. Teised, varem toas olnud inglid, olid ära läinud. Ainult ingel Hosus oli alles.

      Ma ütlesin peaingel Miikaelile: „Kõik need aastad, mil ma olin laps, oli sul käes raamat. Sa lugesid sealt mulle mu kaitseingli kohta. Mu kaitseingel ei jõudnudki mulle rohkem rääkida, miks inglid üksteist ei puuduta. Kui palju on mul lubatud inimestele inglitest teada anda?”

      Peaingel Miikael naeratas mulle vastu ja sirutas käe. Automaatselt, sest mu vanavanemad olid õpetanud mind viisakalt käituma, sirutasin ka mina käe välja. Tundsin tohutut armastust ja õnne. Peaingel Miikaeli käsi kallistas mind. Mu käsi uppus ta pihku.

      Ta ütles: „Inglid ei kätle, Lorna.”

      Ma vastasin: „Ma tean, aga miks mitte?”

      „Sest me oleme jumala loodud olendid. Meil ei ole soovi ega vajadust üksteist puudutada. Me ei ole inimolendite moodi. Kui üks ingel puudutab teist inglit, siis ainult seetõttu, et jumal on selleks loa andnud. Need on erijuhud.”

      „Jah, peaingel Miikael. Ma tean, et seda juhtub väga harva. Ma just mõtlesin sellest. Mäletan, et kaua aega tagasi nägin kaitseinglit puudutamas teist inglit. Kas ma võin sellest rääkida?”

      Peaingel Miikael ütles: „Jah, Lorna, ja mina aitan sul seda meenutada.”

      Tol ajal töötasin ma isa alluvuses Grosvenori teenindusjaamas Rathminesis. Küsisin isalt, kas ma võiksin töölt kell kaks ära minna. Sõitsin bussiga Dublini kesklinna. Bussis meeldib mulle alati istuda ja kuulata inimesi vestlemas ja näha neid ümbritsevaid ingleid, kaitseinglid muidugi kaasa arvatud. Näha ingleid sama füüsilistena nagu inimesi on minu jaoks üsna tavapärane.

      Tulin bussist maha O’Connelli silla kaugemas otsas ja jalutasin piki O’Connelli tänavat. Tegelikult oli mu siht Penneys of Mary tänav. Olin mõne naela kokku hoidnud, nüüd võisin midagi uut selga osta. Lootsin leida pluusi ja seeliku. Pöörasin Henry tänavale ja sammusin läbi rahvamassi eesmärgi suunas. Jõudsin Moore’i tänavani, kus on rikkaliku puu- ja köögiviljavalikuga turg. Alailma on kuulda müüjate hõikeid: „Õunad! Apelsinid! Banaanid! Siin müügil!”

      Silmitsesin seda tänavat alati huviga, sest mõnikord lasksid inglid puu- ja köögiviljadest tulvaval energial valguspallidena ringi hüpelda.

      Sel päeval ostis üks noor naine päris tänava nurgal puuvilju. Seisatasin, sest nägin, kuidas ta kaitseingel käe välja sirutas. Näis, nagu puudutaks ta sõrmeotstega kõrval seisva ingli kätt.

      „Kas mul on õigus, peaingel Miikael?” küsisin. „Kui noore naise kaitseingel sirutas käe teise ingli poole, siis tundus, et nende sõrmed puudutasid teineteist nii kergelt, et justkui üldse ei puudutanud.”

      „Jah,

Скачать книгу