LITMIR.BIZ

      ESIMENE PEATÜKK

      Algus

      OLIN ISEENDA MAAILMAS, värvisin pilti, kriitpliiatsid üle põranda laiali mu ümber. Püüdsin kõigest väest etteantud joontes püsida, aga kuigi hästi see mul ei õnnestunud ja vahel tundsin end lootusetu kobakäpana. Olin tol ajal umbes nelja-aastane.

      Sel päeval ilmus minu väikese käe kohale tohutu suur kuldne käsi, täis sisemist valgust. Ingli käe puudutus täitis mind armastusega, nii et pilt, mida värvisin, läks peaaegu meelest. Keskendusin selle asemel ingli käele mu käel, hüpnotiseeritud valgusest ja detailidest. Ingli pikad sõrmed olid nii täiuslikud, kui nad minu sõrmedega koos liikusid, juhtides värvikriiti mu käes, ja ta sõrmeotsad hõõgusid. Tegelikult säras terve ingli käsi nagu tõrvik, valgustades põrandat, kus mu pilt oli, ja kõiki kriitpliiatseid mu ümber.

      Siis ütles ingel: „Su ema tuleb.”

      Ema astus tuppa ja seisatas hetkeks mu kõrval, öeldes: „See on kena pilt.” Ma naeratasin vastuseks ja ema pöördus ja läks akna juurde ning tõmbas kardinad kõrvale, et mul valgem oleks. Ma vestlesin ingliga sõnu kasutamata, nagu sageli ette tuli. Polnud mingit vajadust häält kasutada.

      „Ema ei näe valgust, mida sa minu jaoks tegid. Ta ei tea, et pole üldse vaja kardinaid liigutada.”

      Ingel ütles: „Lorna, pea meeles, see on saladus, ära ütle midagi!”

      Ma vastasin: „Hea küll.”

      Ema läks kööki tagasi.

      Meie väike eestuba oli enamasti hämar. Päevasel ajal ei lubanud ema tuld põlema panna. Praegu saan aru, et mu vanematel oli väga vähe raha. Olin pildi värvimise peaaegu lõpetanud, kui meie kass Blackie tuppa kõndis ja meie kõrvale maha istus. Ingel tõstis oma käe mu käelt ja sirutas selle põrandal olevate pliiatsite poole. Siis, sõrmega osutades, pani ta pliiatsid liikuma ilma neid puudutamata. Ma puhkesin naerma, kui Blackie käpa välja sirutas ja mängima hakkas. Ta püüdis pliiatsi käppade vahele ja keeras end seda hoides selili. Ta tegi seda ikka ja jälle, püüdes veeredes pliiatsist käppadega kinni hoida.

      Ma küsisin: „Kas Blackie näeb valgust, mis su käest tuleb?”

      Ingel vastas: „Ei, Blackie ei suuda seda näha.” Ingli käsi liikus tagasi põrandal lebava pildi poole ja see lõi särama valguses, mida ingli käsi kiirgas.

      Teatasin rõõmsalt: „Pilt on valmis!”

      Kui pildi maast tõstsin ja seda hoolega lähemalt silmitsesin, sosistas ingel mulle kõrva: „Sa ju tead, Lorna, et saad värvimisega suurepäraselt hakkama ka ilma minu abita.” Nii tegi ta kindlasti seetõttu, et väikesena ma arvasin, et ei tule värvimisega ilma ingli abita toime.

      „Tänan sind, ingel, et mind õpetad ja aitad!” on lause, mida ma ütlen iga kord, kui ingel oma käe minu käele asetab, et aidata mul pilti värvida.

      Ingleid olen ma näinud füüsilistena kogu oma elu, imikueast saadik. Elu ilma ingleid nägemata või nendega rääkimata ei oska ma ettegi kujutada. See on minu jaoks tavapärane, aga ma tean, et sinu jaoks mitte.

      Võin sulle öelda vaid järgmist: palun heida kahtlused kõrvale ja anna endale võimalus mõista, et sa pole ainult füüsiline inimolend. Sa oled midagi märgatavalt enamat. Sul on hing. Sa oled üheaegselt nii vaimolend kui füüsiline isik. Lihtsalt kaalu seda hetkeks mõttes. Kui oled skeptiline või isegi küüniline, siis küsi endalt: mida on mul kaotada, kui nõustun võimalusega, et mul on kaitseingel?

      Ühel külmal talvepäeval küsisin emalt, kas ma võin minna tagaaeda mängima. Ema vastas: „Jah, aga sa pead soojalt riidesse panema!” Ma ütlesin, et teen seda, ja jooksin esikusse mantlit võtma. Ema tuli ka esikusse. „Võta need vanad kindad! Siis on sõrmedel soe.” Jooksin läbi koja ja seisatasin töötoa ukse juures. Seal sees oli päris pime. Pidin alati laskma silmadel veidi kohaneda, et näeksin turvaliselt läbi segamini ruumi tagaukseni minna. (Elasime tookord veel meie majas Old Kilmainhamis.)

      Meie maja Old Kilmainhamis oli nagu väike nukumaja. Elasime seal minu sündimisest alates seni, kuni katus kokku kukkus; olin siis umbes viieaastane. Sada protsenti kindel pole ma aga kunagi, sest võin vanustega eksida. Igatahes, kui katus sisse kukkus, kolisime me Ballymuni mu sugulase Netty majja. Ta elas üksi. Tema vanemad olid surnud, kui ta ise veel noor oli. Netty juures elasime paar aastat ja seejärel kolisime üürimajja Edenmore’is Rahenys. Kõik majad olid seal ühte nägu. Isa sai tööõnnetuses viga. Nii palju kui ma mäletan, anti talle raha asemel kompensatsiooniks tanklajuhataja ametikoht. Juhatajaametiga kaasnev suurem palk tähendas, et vanematel oli võimalik raha säästa. Mõne aasta pärast ostsid nad maja Dublini lähedal asuvas Leixlipi linnakeses. Mina olin sel ajal teismeline. Elasin seal koos perega, kuni abiellusin Joega ja me ostsime laenuraha abil majakese Maynoothis.

      Ma jalutasin mööda teerada alla ja jõudsin nõlvani aia ääres. Seal oli madal müür, hakkasin mängima. Ehitasin parajasti keppidest ja kividest maja, kui keegi mind hüüdis. Pöörasin ringi ja peaingel Miikael seisis minust umbes meetri kaugusel väikese kuuri, meie välikäimla ukse juures. Naeratasin Miikaelile laialt ja tervitasin teda, ise samal ajal maast kivikesi edasi korjates. Ma küsisin, kas ta oli tulnud mulle appi.

      „Ei, Lorna,” ütles ta, „tulin lihtsalt sinuga rääkima.” Jätsin kivikorjamise katki. Pidin just mõned vasakusse pihku jäänud kivid müürile tagavaraks panema, kui mu käe kohale ilmus tohutu suur kuldne valgust kiirgav käsi. Peaingel Miikael küsis: „Lorna, kas sa tead, kelle käsi see on?”

      „Jah, tean küll. See on ingel, kes on kogu aeg minu juures, isegi siis, kui ma voodis magan. Kui ma mõneks sekundiks silmad avan, näen enda ümber inglikäsi. See on minu kaitseingel.

Скачать книгу