LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Fine Carpet Company oli tõeline kaubanduskompanii või kõigest luureandmete kogumiseks rajatud varifirma. Hiljem püüdsin järele uurida, aga põrkasin nagu vastu seina. Panin tähele, et alati kui onu Markus valmistus mõnd messi külastama, oli see siis Kiievis, Permis või Irkutskis, värises ta kõvasti ja kui ta tagasi jõudis, jõi ta kõvasti. Ja et messile mineku eel astus alati läbi keegi Jacki-nimeline viisaka jutuga inglane, võlus sekretäripreilisid, pistis pea sorteerimisruumi uksest sisse ja hõikas „hei, Peter, kuidas käsi käib?” – mitte kunagi Pierre – ning viis siis Markuse kusagile head lõunat sööma. Ja pärast lõunasööki tuli Markus tagasi kontorisse ja lukustas end kabinetti.

      Jack nimetas end sooblinahkade vahendajaks, aga ma teadsin, et tegelikult vahendab ta luureandmeid, sest kui Markus teatas, et arst ei luba tal enam messidel käia, pakkus Jack välja, et siis võiksin mina temaga lõunat sööma tulla, viis mu Pall Mallile Traveller’s Clubi ja hakkas minult küsima, kas ma oleksin eelistanud jääda leegioni, kas mul on mõne tüdrukuga ka tõsine suhe, miks ma oma erakoolist jalga lasin, ehkki olin seal esipoksija, ja kas ma ei ole kunagi mõelnud teha midagi oma kodumaa heaks, pidades silmas Inglismaad, sest kui mul peaks olema tunne, et jäin sünniaasta tõttu sõtta hiljaks, siis nüüd on võimalus see tasa teha. Ta meenutas mu isa vaid korra, see oli lõunalauas ja nii muuseas, et võinuksin arvata, nagu oleks see võinud tal sama hästi ka ununeda:

      „Aa, ja mis puutub sinu lugupeetud kadunud isasse. Rangelt omavahel ja mina pole midagi öelnud. Nõus?”

      „Jah.”

      „Ta oli tõesti väga vapper sell ja tegi oma kodumaa heaks neetult palju. Mõlema kodumaa heaks. Piisab sellest?”

      „Kui sa nii ütled.”

      „Võtame ta mälestuseks.”

      Võtame, nõustusin ma, ja me tühjendasime vaikselt klaasi.

      Elegantses maamajas Hampshires andsid Jack, tema kolleeg Sandy ja asjalik Emily-nimeline tütarlaps, kellesse ma viivitamatult armusin, mulle kiirkursuse, kuidas tühjendada peidikut Kiievi kesklinnas – tegelikult oli see lahtine kivikamakas vana suitsukioski seinas –, mille koopia oli neil ehitatud triiphoonesse. Ja kuidas märgata ohutussignaali, mis tähendas, et võin peidiku tühjendada – sel juhul oli torupiirde külge seotud roheline narmendav pael. Ja kuidas pärast seda märku anda, et olen peidiku tühjendanud – visates bussipeatuse kõrval seisvasse prügikasti tühja Vene sigaretipaki.

      „Ja võib-olla, Peter, on sul Vene viisat taotledes parem kasutada oma Prantsuse passi ja mitte Briti oma,” soovitas ta lahkelt ja tuletas mulle meelde, et onu Markusel oli sõsarkompanii Pariisis. „Ja Emily on muuseas keelatud vili,” lisas ta puhuks, kui peaksin arvama teisiti, mida ma tõepoolest tegin.

*

      Ja see oli mu esimene trett, mu kõige esimene ülesanne asutuse heaks, mida ma hiljem õppisin tundma Tsirkuse nime all, ja minu esimene ettekujutus endast kui salajasest sõdalasest oma kadunud isa jälgedes. Ma ei suuda enam praegu kokku arvata kõiki trette, mis ma järgnevatel aastatel tegin, oma pool tosinat küll, Leningradi, Gdanskisse ja Sofiasse, seejärel Leipzigi ja Dresdenisse, kusjuures ühelgi käigul ei juhtunud minu teada mitte midagi, kui jätta kõrvale enese üleskruvimine enne sõitu ja mahakruvimine pärast.

      Pikkadel nädalavahetustel ühes teises maamajas, kus samuti oli ilus aed, lisasin oma repertuaari uusi trikke, nagu näiteks vastuluuramine ja rahvasummas võõra inimese riivamine, et üle anda salajane saadetis. Kuskil nende veidruste keskel toimus South Audley Streetil asuvas turvamajas tagasihoidlik tseremoonia ja mul lubati enda valdusse võtta isa kaks medalit vapruse eest, üks Prantsuse, teine Inglise oma, koos vastavate selgitustega. Miks alles nüüd? võinuks ma küsida. Kuid selleks ajaks olin ma juba õppinud mitte küsima.

      Ent alles siis, kui ma hakkasin käima Ida-Saksamaal, tuli mu ellu too töntsakas ja pidevalt muretsev prillipapa George Smiley, ja see juhtus ühel pühapäevasel pärastlõunal Lääne-Sussexis, kus mind ei usutlenud enam mitte Jack, vaid sitke tšehhi päritolu ja umbes minu vanune kutt nimega Jim, kelle perekonnanimi, kui see tal lõpuks olemas olla tohtis, osutus Prideaux’ks. Mainin teda, sest temagi etendas mu karjääris hiljem olulist rolli.

      Smiley ei öelnud mu küsitlemise ajal suurt midagi, lihtsalt istus, kuulas ja vaatas mulle aeg-ajalt läbi oma paksuraamiliste prillide otsa nagu öökull. Aga kui küsitlus oli läbi, kutsus ta mind väikesele jalutuskäigule piirituna tunduvasse aeda, mis läks üle pargiks. Me rääkisime, istusime pingil, kõndisime, istusime jälle ja muudkui rääkisime. Mu kallis ema – oli ta elus, oli temaga kõik hästi? Aitäh, George, temaga on kõik korras. Veidi totu, aga kõbus. Siis isa – kas ma hoidsin tema medalid alles? Vastasin, et ema hõõrus neid iga pühapäev läikima, mis vastas tõele. Seda ma ei öelnud, et mõnikord riputas ta need mulle külge ja nuttis. Kuid erinevalt Jimist ei pärinud George kunagi mu tüdrukute kohta. Ilmselt ta arvas, et mida rohkem neid on, seda ohutum.

      Ja kui ma seda vestlust praegu meenutan, pean tahtmatult mõtlema, et ta pakkus ennast tahtlikult või tahtmatult mulle isa asendajaks, kelleks ta hiljem saigi. Ent võib-olla oli see tunne peidus minus, mitte temas. Tõsiasjaks jääb, et kui ta lõpuks otsustava küsimuse esitas, oli mul tunne, nagu oleksin koju jõudnud, ehkki mu kodu oli teisel pool La Manche’i Bretagne’is.

      „Vaata, me siin mõtlesime,” alustas ta äraoleval häälel, „et ega sa ei ole mõelnud meiega natuke põhjalikumalt liituda? Inimesed, kes on tegutsenud meie heaks, kuulumata meie hulka, ei pruugi alati siseringi sobida. Kuid sinu puhul me usume, et sa võiksid sobida. Kõrget palka me ei maksa ja karjäärid kipuvad katkema. Aga me ise arvame, et see on tähtis töö, kui sa vaid tulemusest hoolid ja väga vahendeid ei vali.”

      2

      Minu talu Les Deux Eglises’is koosneb ühest 19. sajandi kompaktsest, sirge tagaseinaga, raudkivist manoir’ist,3 mis millegagi silma ei paista, ühest lagunenud laudast, mille viilul on kivist rist, unustatud sõdade kaitseehitiste riismeist, iidsest kiviraketega kaevust – praegu kasutamata, kuid varemalt rekvireeris selle vastupanuliikumine, et peita relvi natslike okupantide eest –, sama iidsest väliahjust, hüljatud siidripressist ja viiekümnest hektarist keskmisest karjamaast, mis alaneb kaljudeks ning mererannaks. Koht on olnud meie perekonna valduses neli põlve. Mina olen viies. See ei ole ei peen ega tulus valdus. Kui ma elutoa aknast välja vaatan, jääb paremat kätt 19. sajandi kiriku kühmuline torn ja vasakut kätt üksildane rookatusega valge kabel. Nende vahel asetseb vastava nimega küla.4 Nagu kogu Bretagne’is, nii ka Les Deux Eglises’is me oleme kas katoliiklased või ei ole midagi. Mina ei ole midagi.

      Et jõuda minu tallu Lorienti linnast, tuleb esmalt sõita umbes pool tundi mööda lõunaranniku maanteed, mida talvel ääristavad raagus paplid, ja mööduda Hitleri Atlandi Valli lääneotsa betoonklompidest – neid pole võimalik ära viia ja nad on kiirelt omandamas mingi nüüdis-Stonehenge’i mainet. Nii kolmekümne kilomeetri pärast tuleb hakata vasakult otsima uhkeldavalt Odüsseiaks nimetatud pitsarestorani ja varsti pärast seda paremalt haisvat lammutuskoda, kus ebaõnnestunult Honoréks5 ristitud joodikust üksiklane, kellest mu ema mind alati eemale käskis hoida ja keda ümberkaudu õelaks härjapõlvlaseks peetakse, äritseb vanakraami, kasutatud autokummide ja sõnnikuga. Kui jõuate mõlkis sildini kirjaga Delassus, mis on mu ema neiupõlvenimi, tuleb pöörata auklikule teele, suuremate aukude puhul järsult pidurdades – või kui te olete postiljon härra Denis, siis nende vahel täiskiirusel osavalt laveerides – mida ta täpselt tegigi tol varasügisesel päikesepaistelisel hommikul, põhjustades nördimust õuel siblivates kanades ja kõrki ükskõiksust Amoreuse’is, minu armastatud iiri setteris, kes oli liialt hõivatud oma viimase pesakonna lakkumisega, et mingile tühisele inimlikule sekeldamisele tähelepanu pöörata.

      Mis minusse puutub, siis niipea, kui härra Denis – alias le Gènéral, mis tuli tema pikast kasvust ja väidetavast sarnasusest president de Gaulle’iga – oli ennast oma kollasest furgoonautost välja kerinud ja hakkas eestrepi poole tulema, nägin ma ainsa pilguga, et kiri, mida ta oma kondiste sõrmede vahel hoiab, on Tsirkusest.

*

      Esiotsa

Скачать книгу