LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kriipsuks ja otsusekindlus tumestas silmi. „On aeg edasi liikuda.”

      „Teenige siis oma viimasel õhtul kolmekordne summa,” soovitas Alessandro.

      Meghan ajas lõua ette. Pulss tagus, veri kohises kõrvus. „Võib-olla tõesti.”

      Mehe pilk kinnitus temale ja Meghan nägi, et iha muutis need läbipaistmatuteks. Meghan märkas neis ootusärevust. Rahulolu. Vallutaja sügavat ürgset pilku, kui ta oma sõjasaaki piidleb.

      Ja ta teadis, et olenemata sellest, mida Alessandro ütles, arvas ta saavat midagi enamat kui ainult ettekandja.

      Kas see oli nii?

      Ei. Kordki elus kavatses Meghan tõestada, kes ta on. Milline ta on.

      Ja milline ta pole.

      „Jah, ma teen seda,” ütles ta kimedal häälel. „Mis ajal ma pean tulema? Ja kuhu?”

      „Villa Tre Querce. See asub viie kilomeetri kaugusel linnast. Ma saadan auto.”

      „Ei.” Meghan ei tahtnud mehe autot selle vastiku võõrastemaja ette, mida ta hetkel koduks nimetas, ei tahtnud Alessandro di Agniolt midagi liigset. „Ma tulen bussiga.”

      „Tre Quercesse ei sõida ükski buss,” teatas Alessandro napilt. „Saadan auto koos juhiga. Andke oma aadress ja ma saadan ta kella seitsmeks kohale. Me sööme kell kaheksa.”

      „Mulle ei jää eriti aega,” vaidles Meghan. „Kell on praegu kindlasti juba kuus.” Kevadõhtu oli jahedaks muutunud ning niiske õhk saabus peene uduna mägedest.

      „Seda enam on põhjust auto saata,” väitis Alessandro ja tema hääletoon ei lubanud vastuvaidlemist. „Öelge oma aadress.”

      Meghan kehitas õlgu. Las ta siis näeb, kus ma elan. See oli kohutav, aga mis parata.

      Vahet pole.

      „Arbuse võõrastemaja linna lääneosas,” vastas ta rahulikult. „Via Campelol.”

      Alessandro suu tõmbus pahaselt kriipsuks. „Ma ei tea seda.”

      „Mõistagi.”

      „Minu autojuht tuleb kella seitsmeks.” Mees vaikis, mõõtis taas pilguga Meghanit ning kahtlemata eriti naise sassis juukseid ja plekilist pluusi.

      „Kas teil on midagi selga panna?”

      Meghan kergitas väljakutsuvalt kulme. „Ma olen ettekandja. Küll ma midagi sobivat leian.”

      „See pole restoran,” hoiatas Alessandro. „Loodan, et riietute… ja käitute… sobivalt.”

      See tegi haiget. „Nüüd on hilja kahetseda,” sõnas Meghan ettevaatlikult naeratades. „Te juba palkasite mu.” Ta lisas karedalt: „Ma ei kavatse tulla kohale ainult kõrgete kontsade ja satsilise põllega, kui ta seda lootsite…”

      „Lõpetage.” Mees katkestas teda. „Ma juba ütlesin, et ootan ainult lauas teenindamist, ei muud. Kas te ei usalda mind?”

      Meghan julges talle otsa vaadata, tunda mehe silmade ligitõmbavat pealetungi. Usaldus? On alles nali. Ta ei tundnudki seda meest ja isegi kui oleks tundnud, usaldas ta ainult ennast, oma oskust end kaitsta. „Kas on põhjust, miks ma peaksin teid usaldama?” küsis ta vaikselt.

      Alessandro silmitsedes teda sõnatult, kehitas siis õlgu ja vaatas mujale. „Ei,” vastas ta hetke pärast ilmetult. „Ei ole.”

      Meghan vajus pisut kössi. Muidugi mitte. Ta kavatses minna lõvikoopasse ja tal polnud mingeid relvi. Tal oli vaid väärikus ja otsustavus end tõestada ning hetkel polnud neist eriti kasu.

      „Eks näeme siis,” ütles ta hetke pärast, tänades jumalat, et hääl ei värise. Ta pöördus, ent Alessandro sirutas käe. Mees haaras tema randmest kinni ja tõmbas teda enda poole.

      Meghan kangestus ehmatusest ja hirmust. Ta ehmus mehe puudutusest, lihtsast võimukast viisist, kuidas mees teda enda poole tõmbas. Mõtlematult, ent siiski ettevaatlikult. Nagu ootaks naiselt midagi, vääriks seda.

      Hirm oli vastuseks tema enda reaktsioonile. Meghan ei hakanud vastu. Ta lasi mehel end tõmmata, tema jalad liikusid puiselt ja abitult edasi. Pulss hakkas mehe sõrmede hellast puudutusest hirmsasti taguma.

      Mees hoidis teda kinni, naeratades kergelt, libistades pilgu temast üle, pilk hellitav… ja hindav.

      „Ma ei tea teie nimegi.”

      Meghan avas suu. Pea käis ringi. „Meghan.”

      Mees noogutas. Ta lasi naise käe lahti, naeratades, kui viimane käe enda vastu surus. „Näeme kell seitse.”

      Meghani jalad värisesid, kui ta mehele järele vaatas. Ta vangutas pead ega lubanud endal käsi liiga tugevasti keha ümber põimida. Kas ta oli tõesti nõustunud ettekandjaks minema? Miks? Keeldumine oleks pidanud olema nii lihtne.

      Aga ei olnud.

      Ma ei pääse mineviku eest, mõtles ta kurvalt. Jutuajamine Alessandro di Agnioga tuletas talle seda selgelt meelde. Kui õhtul midagi juhtub, siis on ta selle ära teeninud.

      Teine peatükk

      Meghan kiirustas läbi Spoleto hämarduvate tänavate Via Campelo ja võõrastemaja poole.

      See polnud kuigi meeldiv paik. Tillukesed pimedad magamistoad, pudenev laevärv ja määrdunud linad. Meghan oli oma rännakute ajal hullematki näinud, aga omanik Paulo oli eriti ebameeldiv.

      Meghan nägi teda kohe läbi. Alguses mees lihtsalt vahtis teda himuralt muiates, aga peagi hakkas vastikuid märkusi tegema ja käperdama.

      Meghan oli ostnud uksele tabaluku ja ärganud rohkem kui kord öösel üles, kuuldes ukselingi liikumist, tundes jõuetuna kergendust, et oli kaitstud.

      Nüüd püüdis ta meest vältida. See oli veel üks põhjus Spoletost lahkuda. Di Agnio juures teenitud rahaga saab osta rongipileti järgmisse sihtkohta… kuhu iganes.

      „Ciao, bellissima.” Paulo nõjatus letile, kui Meghan uksest sisse astus. Mehe valge alussärk oli kuivanud higist plekiline ja suu kaardus kavalaks muigeks, paljastades tubakaplekilised hambad.

      Meghan ei vaevunud vastama. Ta tõttas minema enne, kui mees jõudis käe sirutada, et teda näpistada või patsutada, ja kiirustas oma tuppa, pannes tabaluku kinni.

      Pesta polnud aega. Meghan pritsis vett näkku ja kätele väikese pragunenud kraanikausi kohal, mis asus toanurgas. Ta viskas mustad riided põrandale ning võttis puhta valge särgi ja lihtsa musta seeliku – ettekandja vormiriided. Kodust lahkudes polnud ta suurt midagi kaasa võtnud. Lõpp oli saabunud väga kähku.

      Ta oli riides ja valmis minema ning vajus voodile, nii et katkised vedrud kriuksusid. Hetkeline energiasööst taandus ja ta tundis end nõrgana. Lõdvana. Ebareaalsena.

      Jutuajamine Alessandro di Agnioga kordus aina mõtetes.

      Miks ma nõustusin? küsis Meghan endalt taas ega osanud rahuldavat vastust välja mõelda. Vähemalt mitte sellist, millega ta oleks leppinud.

      Euroopas ringireisimise kuue kuu jooksul oli temast saanud osav kommentaaride, kutsete ja vihjete vältija. Üksikut naist peeti kergeks saagiks ja Meghan oli oma hukutavatest võludest teadlik.

      Miks ta siis Alessandro di Agniole eitavalt ei vastanud? See oleks olnud lihtne. Palju turvalisem oleks olnud minema minna.

      Sest tema on teistsugune.

      See mõte oli naeruväärne. Rumal.

      Mees oli tema kohta kiire otsuse teinud – lõdva püksikummiga litsakas ettekandja. See mees ei muuda meelt.

      Meghan otsustas tõestada, et on teistsugune. Seekord.

      „Ma ei näe teda enam pärast tänast,” pomises Meghan tänulikult.

      Mees kahtlemata ei loodagi teda rohkem näha, mõtles ta siis kibestunult. Ainult üks õhtu.

      Ta kinnitas juuksed hobusesabasse, puuderdas pisut nägu ja kasutas huuleläiget. Ta ei tahtnud

Скачать книгу