LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Tean, et Fatima on sama närviline kui minagi ja et me mõlemad mõtleme Kate’i sõnumile ja üritame mitte mõelda, mida see võiks tähendada. Mida see peab tähendama.

      „Valmis?“ uurin. Ta puhub kokkupigistatud huulte vahelt pahvaka õhku välja ja noogutab siis.

      „Niipalju kui võimalik. Kurat, küll see saab imelik olema.“

      Siis avab Fatima ukse, näen, kuidas minevik ta endasse haarab nagu ennist mindki.

      Kui ma esimesel päeval Saltenis rongist väljusin, polnud perroonil kedagi peale Thea ja Kate’i ning õblukese tumedapäise umbes üheteist-kaheteistaastase tüdruku kaugel teises otsas. Tüdruk vaatas ebakindlalt perroonil ringi ja hakkas siis meie poole tulema. Tema lähenedes märkasin, et ta kandis Salteni vormi, ja kui ta meieni jõudis, taipasin, et ta oli hoopis vanem, kui esialgu arvasin – vähemalt viisteist, lihtsalt väga tilluke.

      „Tere,“ ütles ta. „Lähete Saltenisse?“

      „Ei, oleme pedofiilid, vorme kanname selleks, et lapsi ligi meelitada,“ vastas Thea automaatselt, raputas siis pead ja lisas: „Vabandust, see oli nõme. Lähme jah sinna. Oled uus?“

      „Jah.“ Ta hakkas koos meiega parkla poole jalutama. „Minu nimi on Fatima.“ Tüdrukul oli Londoni aktsent, mistõttu hakkasin end otsekohe koduselt tundma. „Kus teised on? Ma arvasin, et rong on Salteni tüdrukuid täis.“

      Kate raputas pead.

      „Enamik tuuakse autoga, eriti pärast suvevaheaega. Päevakooli omad ja need, kes ainult nädala sees internaadis on, ei tule enne esmaspäeva.“

      „Kas päevakooli omi on palju?“

      „Umbes kolmandik. Mina ise olen ainult nädala sees internaadis. Rongis olin ainult sellepärast, et olin paar päeva Londonis Thea juures ja otsustasime koos tagasi tulla.“

      „Kus su kodu on?“ päris Fatima.

      „Seal.“ Kate viipas käega üle soolasoo kaugel sillerdava vee poole. Pilgutasin silmi. Ühtki maja ma ei näinud, aga liivaluidete või raudteed ääristavate pügatud puude taga võis midagi siiski olla.

      „Ja sina?“ Fatima pöördus minu poole. Tal oli sõbralik ümmargune nägu ning külgedelt taha kammitud ja klambriga kinnitatud ilusad tumedad juuksed. „Oled kaua siin olnud? Mitmendas klassis käid?“

      „Olen viisteist ja lähen viiendasse. Olen uus – nagu sinagi. Hakkan ka internaadis elama.“ Ma ei soovinud üksikasjadesse laskuda – ema haigus, pikad haiglasolekud, mistõttu mina ja Will, mu kolmeteistkümneaastane vend, pidime palju üksi olema, kui isa hilisõhtuni pangas töötas … ja ootamatu otsus meid mõlemaid internaati saata, mis tabas nagu välk selgest taevast. Minuga polnud kunagi mingit tüli, või oli? Ma polnud kunagi mässanud, narkootikume tarvitanud ega esinenud. Kui ema haigus mind üldse kuidagi muutis, siis veelgi usinamaks. Tegin veel rohkem tööd ja katsusin kodu korras hoida. Tegin süüa ja käisin poes ja pidasin meeles, et koristajale tuleb maksta, kui isa ära unustas.

      Ja siis see jutuajamine … teile mõlemale parem … lõbusam kui omapäi olla … järjepidevus … koolitöö ei tohi kannatada … oluline lõpuaasta …

      Ma ei osanud midagi öelda. Ausalt öeldes olin vapustatud. Will noogutas, huuled kõvasti kokku pigistatud, aga kuulsin, et ta nuttis öösel. Isa viis ta täna Charterhouse’i, sellepärast mina sõitsingi üksi.

      „Isal oli täna kiire,“ kuulsin end lausumas. Sõnad kõlasid hooletult, peaaegu kätteõpitult. „Muidu ta oleks mu ära toonud.“

      „Minu vanemad on välismaal. Nad on arstid. Töötavad vabatahtliku teenistuse raames heategevuse korras aasta aega välismaal.“

      „Püha jumal,“ ütles Thea. Tundus, et see avaldas talle muljet. „Ei kujuta ette, et mu isa võiks ühe nädalavahetuse, aastast rääkimata, tasuta töötada. Kas neile ei maksta üldse mitte midagi?“

      „Ei, tegelikult mitte. Midagi nad saavad, mingit toetust. Aga see on kohalike palkadega võrdsustatud, nii et ma ei usu, et seda liiga palju oleks. Aga see pole tähtis – nad usuvad heategevusse, see on nende missioon.“

      Pöörasime vesteldes ümber väikese jaamahoone, kus ootas sinine mikrobuss, mille ukse kõrval seisis naine, seelik ja pintsak seljas, märkmik käes.

      „Tere, tüdrukud,“ ütles ta Theale ja Kate’ile. „Kuidas suvi läks?“

      „Tänan, hästi, miss Rourke,“ vastas Kate. „Nemad on Fatima ja Isa, me tutvusime rongis.“

      „Fatima …?“ Miss Rourke’i pastakas liikus mööda nimekirja allapoole.

      „Qureshy,“ ütles Fatima. „Q, U, R …“

      „Käes,“ ütles miss Rourke reipalt ja tegi nime taha linnukese. „Ja sina oled Isa Wilde?“

      Ta hääldas mu nime „Izza“, aga ma vaid noogutasin leebelt.

      „Kas ma hääldasin õigesti?“

      „Tegelikult mitte päris.“

      Miss Rourke ei öelnud midagi, aga märkis midagi paberile, võttis meie kohvrid, toppis mikrobussi pagasiruumi ja siis ronisime üksteise järel sisse.

      „Tõmba uks kinni,“ ütles miss Rourke üle õla, Fatima haaras ukselingist ja tõmbas selle kolinal kinni. Siis logistasime konarlikust parklast välja, mere poole viivale sügavate rööbastega teele.

      Thea ja Kate lobisesid tagaistmel, aga meie Fatimaga istusime närviliselt teineteise kõrval ja püüdsime teha nägu, nagu oleks kõik parimas korras.

      „Oled enne internaadis elanud?“ küsisin vaikselt Fatimalt. Ta raputas pead.

      „Ei. Ausalt öeldes ma polnud kindel, et tahan siia tulla, olin valmis vanematega Pakistani kaasa minema, aga ema polnud nõus. Aga sina?“

      „Kah esimest korda,“ ütlesin. „Oled Saltenis enne käinud?“

      „Jah. Käisime eelmise aasta lõpus vanematega kohti vaatamas. Kuidas sulle meeldis?“

      „Ma … me pole enne käinud. Aega ei olnud.“

      Otsus oli juba tehtud, kui isa mulle rääkis, lahtiste uste päevadeks ja külastusteks polnud enam aega. Kui see oligi Fatima arvates imelik, ei näidanud ta seda välja.

      „Põhimõtteliselt normaalne,“ ütles ta. „Natuke nagu – noh, ära ainult valesti aru saa, sest ma tean, kui kohutavalt see kõlab, aga … see on nagu väga peen vangla.“

      Surusin naeratuse maha ja noogutasin. Teadsin, mida ta silmas pidas, olin tutvustavas brošüüris pilte näinud ja need olid natuke vangla moodi – mere poole vaatav valge ristkülikukujuline fassaad ja kilomeetrite kaupa metallpiirdeid. Reklaamprospekti kaanefotolt paistis peaaegu piinlikult askeetlik välisilme, mida pigem rõhutasid kui mahendasid neli väikest absurdset torni, igas nurgas üks, nagu oleks arhitekt viimasel hetkel oma visioonis kahtlema hakanud ning need sinna fassaadi üldmulje mahendamiseks torganud. Pilti oleks pehmendanud luuderohi või isegi mingi sammal, aga ilmselt poleks miski selles tuulises paigas vastu pidanud.

      „Mis sa arvad, kas tohime endale ise toakaaslased valida?“ pärisin. See küsimus oli mind Londonist alates vaevanud.

      „Ei tea. Ei usu, suudad seda segadust ette kujutada, kui kõik kaaslasi otsides ringi sebivad? Ilmselt lihtsalt pannakse kellegagi kokku.“

      Noogutasin taas. Kodus olin privaatsusega harjunud ning mulle valmistas pettumust asjaolu, et Saltenis enne kuuendat klassi omaette tube ei antud. Neljanda ja viienda klassi omad pidid kahekesi toas olema. Noh, vähemalt mitte magalas nagu nooremad klassid.

      Siis vaikisime, Fatima luges Stephen Kingi raamatut ja mina vaatasin aknast välja, mööda tuhisevaid soolasoid, avaraid veevälju ja rannateed ääristavaid liivaluiteid, ning tundsin, kuidas merelt puhuv tuul mikrobussi raputas.

      Teekäänakule lähenedes võtsime hoogu maha, nägin, et miss Rourke näitas suunda ja pöörasime järsult koolini viivale pikale valge kruusaga kaetud sissesõiduteele.

      Nüüd

Скачать книгу