LITMIR.BIZ

Скачать книгу

keda ta mainis? Ei, sest muidu poleks ta iial Celaenat oma kangelaseks usaldanud, sest nende sõprus oli laialt teada.

      „Miks Archer Finn?” arutles Nehemia eülve keeles ja hoidis häält vaiksena. Celaena oli oma uusimat missiooni talle selgitanud, kuigi esitas üksikasju vaid lühidalt.

      Välejalg jõudis pulgani ja leekis nende juurde tagasi, pikk saba võidukalt lehvimas. Kuigi koer polnud veel täismõõdus, oli ta juba ebanormaalselt suur. Dorian polnud iial maininud täpset tõugu, kellega kutsika ema paaritus. Välejala suurust arvestades võis see olla hundikoer. Või päris hunt, kuid Välejala leebet iseloomu teades tundus see ebareaalne.

      Celaena kehitas Nehemia küsimuse peale õlgu ja toppis käed keebi karusnahaga ääristatud taskutesse. „Kuningas arvab… ta arvab, et Archer on osa mingist salaliikumisest tema vastu. Liikumisest siin Riftholdis ja selle eesmärgiks on ta troonilt tõugata.”

      „Kindlasti poleks keegi nii julge. Mässajad peidavad end mägedes ja metsades ja paikades, kus kohalikud saavad neid varjata ning toetada – mitte siin. Rifthold oleks surmalõks.”

      Celaena kehitas jälle õlgu, kui Välejalg kappas parajasti uut viset nõudma. „Ilmselt siis mitte. Ja väidetavalt on kuningal loetelu inimestest, kes tema arust on tähtsaimad tegijad selles liikumises tema vastu.”

      „Ja sina pead… nad kõik tapma?” Nehemia kreemjalt pruun nägu kahvatus õige pisut.

      „Ühekaupa,” lausus Celaena ja viskas pulga võimalikult kaugele udusele väljale. Välejalg kihutas taas minema, kuivanud rohi ja viimase lumetormi jäänused hiiglaslike käppade all krudisemas. „Ta paljastab korraga ainult ühe nime. Veidi dramaatiline, kui minu arvamust küsida. Aga väidetavalt nad segavad tema plaane.”

      „Mis plaane?” küsis Nehemia teravalt.

      Celaena kortsutas kulmu. „Lootsin, et sina tead seda.”

      „Ei tea.” Paus oli pingeline. „Kui saad midagi teada…” alustas Nehemia.

      „Eks vaatan, mida teha annab,” valetas Celaena. Ta polnud üldse kindel, et tahtis päriselt kuninga sepitsustest teada – rääkimata veel selle info jagamisest teistega. See oli ehk isekas ja rumal, aga ta ei saanud unustada hoiatust, mille kuningas sel päeval andis, kui Celaena kangelaseks kroonis: kui ta korralikult ei käitu, kui ta kuninga reedab, tapab too Chaoli. Ja siis Nehemia ja siis printsessi perekonna.

      Ja kõik see – iga võltsitud surm, iga räägitud vale seadis nad ohtu.

      Nehemia vangutas pead, kuid ei vastanud. Iga kord, kui printsess või Chaol või isegi Dorian teda niimoodi vaatasid, tundus see peaaegu talumatuna. Kuid ka nemad pidid ta valesid uskuma. Nende enda ohutuse pärast.

      Nehemia asus käsi murdma ja tema pilk tõmbus kaugeks. Celaena nägi seda ilmet viimasel kuul sageli. „Kui muretsesid minu pärast…”

      „Ei,” ütles Nehemia. „Sina saad endaga hakkama.”

      „Mis siis on?” Celaena kõht tõmbus kokku. Kui Nehemia kavatses veel mässajatest rääkida, ei teadnud Celaena, kui palju ta enam kannatab. Jah, ta soovis kuningast vabaneda nii kangelase kui ka vallutatud rahva lapsena. Samas ei soovinud ta kuidagi kokku puutuda mis iganes Riftholdis käärivate vandenõudega ja mis iganes meeleheitliku lootusega, mida mässajad veel nautisid. Kuninga vastu seista pole muud kui lauslollus. Nad hävivad kõik.

      Ent Nehemia jätkas: „Calaculla töölaagri arvukus muudkui paisub. Iga päev saabub üha enam Eyllwe mässulisi. Enamik peab seda imeks, et nad üldse veel elus on. Pärast seda, kui sõdurid need viissada mässajat mõrvasid… Mu rahvas kardab.” Välejalg oli taas tagasi ja sedapuhku võttis Nehemia pulga koera suust ning loopis selle halli koidikusse. „Aga tingimused Calacullas…”

      Ta vaikis ja meenutas võib-olla kolme armi, mis Celaena selga mööda alla kraapisid. Igavene meenutus Endovieri soolakaevanduste julmusest. Ja meeldetuletus, et ehkki Celaena oli vaba, rügasid ja surid seal endiselt tuhanded. Calaculla, Endovieri sõsarlaager, oli kuulduste järgi veel jubedam.

      „Kuningas ei kohtu minuga,” ütles Nehemia nüüd ühe oma kauni ja peene patsiga mängides. „Olen palunud temalt kolm korda võimalust arutada Calaculla tingimuste üle. Ja iga kord väidab ta, et on tegemistega hõivatud. Ilmselt otsib siis liiga usinalt sulle inimesi, keda tappa.”

      Celaena punastas Nehemia tooni käreduse peale. Välejalg lidus jälle tagasi, kuid kui Nehemia pulga võttis, jättis printsess selle enda kätte.

      „Ma pean midagi tegema, Elentiya,” ütles Nehemia. Printsess kasutas nime, mille andis Celaenale ööl, kui neiu tunnistas tegutsemist palgamõrvarina. „Ma pean leidma viisi oma rahva aitamiseks. Millal saab teabe kogumisest patiseis? Millal me tegutseme?”

      Celaena neelatas tugevalt. Sõna „tegutsemine” hirmutas teda rohkem, kui ta oleks tahtnud tunnistada. Hullemini kui sõna „plaanid.” Välejalg istus nende jalge ees, keel vestil ja saba põntsumas, ning ootas pulga heitmist.

      Aga kui Celaena ei öelnud midagi, kui ei lubanud midagi nagu alati, kui Nehemia neist asjust rääkis, pillas printsess pulga maha ja kõndis vaikides tagasi lossi.

      Celaena ootas, kuni Nehemia sammud hääbusid ja hingas pikalt välja. Ta peab mõne minuti pärast Chaoliga oma hommikujooksuks kohtuma, kuid pärast seda… pärast seda peab ta minema Riftholdi. Las Archer ootab pärastlõunani.

      Pealegi, kuningas andis talle terve kuu. Ja kuigi Celaenal oli Archerile küsimusi, tahtis ta veidikeseks lossi aladelt minema saada. Ta soovis verega teenitud raha põletada.

      4

      Chaol Westfall spurtis läbi jahipargi, Celaena kõrval sammu pidamas. Karge hommikuõhk mõjus Chaoli kopsudes klaasikildudena, hingus tõmbus ta ees pilveks. Nad mässisid end liigselt koormamata parimal viisil sisse – peamiselt olid neil vaid särgi- ja kindakihid –, kuid isegi keha mööda nõrguvast higist hoolimata raputas Chaoli kibekülm.

      Chaol teadis, et ka Celaena külmetab – neiu nina lõpetas roosakas ots, jume oli põskedel tõusnud kõrgele ja kõrvad kumasid erepunaselt. Pilku märgates välgatas Celaena talle irve, vapustavad türkiissinised silmad täis valgust. „Väsinud?” õrritas ta. „Ma teadsin, et sa ei viitsi treenida, kui eemal olen.”

      Chaol lasi kuuldavale hingeldava naeru. „Sina kindlasti oma missioonil ei treeninud. Ma pean sel hommikul oma sammu juba teist korda sinu pärast aeglustama.”

      Alatu vale. Celaena püsis kenasti kõrval ja oli nõtke nagu läbi metsa hüplev hirv. Vahel leidis Chaol, et hirmus raske on mitte jõllitada – vahtida seda, kuidas naine liikus.

      „Räägi, räägi seda endale,” ütles Celaena ja kiirendas pisut sammu.

      Chaol suurendas tempot, sest ei soovinud lasta end jooksurajal maha jätta. Teenrid lükkasid jahiparki katvasse lumme küll raja sisse, ent maapind oli endiselt jala all jäine ja reetlik.

      Mees hakkas viimasel ajal üha enam taipama, kui väga ta vihkas seda, kui Celaena ta jälle maha jättis. Kui väga ta vihkas seda, kui Celaena asus nendele neetud missioonidele ega võtnud temaga ühendust päevade või nädalate kaupa. Chaol ei teadnud, kuidas või millal see juhtus, ent mingil moel hakkas ta hoolima sellest, kas Celaena tuleb tagasi või mitte. Ja pärast kõike seda, mida nad olid koos läbi elanud…

      Chaol tappis duellil Caini. Tappis Celaena päästmiseks. Osa temast ei kahetsenud seda, osa temast teeks seda silmagi pilgutamata uuesti. Ent teine osa äratas teda endiselt keset ööd üles, läbi leotatud higist, mis meenutas liiga palju Caini verd.

      Celaena heitis mehe poole pilgu. „Mis on?”

      Chaol võitles kerkiva süütundega. „Hoia pilk rajal või sa libastud.”

      Vähemalt kordki kuulas neiu sõna. „Tahad sellest rääkida?”

      Jah. Ei. Kui leidus aga üldse keegi, kes mõistaks süüd ja raevu, millega ta Caini tapmisele mõteldes maadles, pidi see olema Celaena. „Kui sageli,” küsis Chaol hingetõmmete vahel, „mõtled sina inimestele, kelle oled

Скачать книгу