Kosmoselaevastiku agent - Kir Bulõtšov Orpheuse Raamatukogu

Скачать книгу

ei,» lausus van Kuhn, kes oli järjekindel mees. «See on aus raha, mulle pole midagi liigset tarvis. Tulen kohe tagasi ja võtan ka ülejäänud ära.» Ning ta näitas žestiga, et kavatseb kõik sõdurid ära osta.

      Ei tea, kas kaupmees temast aru sai, kuid viimaks võttis ta raha, otsis välja udusulgedega vooderdatud karbikese, pani sellesse sõdurid ja kattis pealt paberiga. Ta kiirustas ja püüdis ostja poole mitte vaadata.

      Van Kuhn otsis tabelist sõna «aitäh», lausus selle ja läks karbikest ettevaatlikult kandes väljapääsu poole. Pilliroost ukse ees pööras ta ümber ja nägi, et müüja on hõbedase mütsikese juba peast võtnud ja pühib sellega laupa.

      «Tulen varsti tagasi,» teatas talle van Kuhn.

***

      Photius van Kuhn oli õnnelik.

      Kollektsionääri rõõm on täiesti eriline rõõm, mis pole kättesaadav kaugeltki mitte kõigile. Puhtal kujul on see tunne omakasupüüdmatu, kuna tõeline kollektsionäär rõõmustab sama palju nii ühekrossise kui ka hindamatu omanduse üle – tähtis pole mitte maksumus, vaid omamise fakt. Galaktikas poleks leidunud kuigi palju inimesi, kes oleksid suutnud van Kuhni rõõmu jagada. Aga niisugused inimesed olid olemas, ehkki neid lahutas valgusaastate pikkune teekond. Van Kuhn kiirustas võõrastemaja poole, märkamata linna kohal rippuvat tolmupilve, hõõguvaid valguslaike, vastutulijaid, kes vahtisid teda nagu eksootilist elukat. Kui mõni mõistlik inimene oleks talle öelnud, et poes seisvad sõdurid ei jookse kuskile ära ja et neid võib ostma minna ka õhtul või isegi homme, poleks van Kuhn isegi naeratanud, vaid oleks sammu kiirendanud, vaatamata sellele, et ta oli normaalne, mitte üleliia usaldamatu inimene, kahtlustades teda soovis sõdurid ise ära osta.

      Manades vaimusilma ette traagilisi pildikesi, millel näota ja nimeta konkurent astub juba poodi, et sõdureid kokku osta, tormas van Kuhn läbi võõrastemaja vestibüüli, jooksis kaks korrust trepist üles (lift veel ei töötanud), meenutas, et polnud portjee käest võtit võtnud, pöördus tagasi, kihutas jälle hingeldades ja higist nõretades neljandale korrusele, pööras võtit, jooksis tuppa, asetas karbi sõduritega ettevaatlikult voodile ja hakkas kiiresti lahti riietuma, et duši alla minna. Seejuures liikus ta kirjutuslaua poole, et sealt raha võtta.

      Ta tõmbas ülemise sahtli lahti. Ja jahmus. Keegi oli kirjutuslaua sahtlis põhjalikult tuhninud.

      Kuna Photius van Kuhn oli pedant, paigutas ta oma asjad alati nõnda, et neid eraldavad jooned oleksid rangelt vertikaalsed. Räägitakse, et kord olevat ta tähtedevahelises arheoloogiabaasis Ateena-8 minestusse langenud, sest mingi pildi reproduktsioon rippus seinal viltu, väljaspool tema haardeulatust. Photius van Kuhn oli seda pilku kõrvale pööramata pool tundi jõllitanud, näost aina kaamemaks muutudes, ja siis minestanudki.

      Photius van Kuhni treenitud silmale piisas hetkest, et mõista: tema paberites oli soritud ja see, kes need tagasi pani, ei suutnud toimikute ja lehtede sirgeid jooni säilitada. Peale selle oli kurjategija varastanud arheoloogi raha ja dokumentidega rahatasku. Ja mis oli Photiuse jaoks kõige ebameeldivam – segi pööranud ja laiali puistanud kalli arstirohukarbi.

      Muus olukorras oleks Photius van Kuhn hoolega uurinud, kas veel midagi on kaotsi läinud, kutsunud võõrastemaja administraatori, helistanud vanaaegsele õmblusmasinale sarnaneva koguka sinise telefoniga peakonsulaati. Kuid sel hetkel masendas Photius van Kuhni ainult raha kadumine, millest tulenes operatsiooni «Sõdurid» läbikukkumine. Photius van Kuhn mõtles, kas ta ei jätnud mitte rahakotti selle jopi taskusse, mille tõmbas selga eile, kui oli jahe. Ta avas seinakapi ukse. Jopp vedeles kapipõhjas. Rahakotti selle taskus ei olnud.

      Ebareaalne lootus raha üles leida sundis arheoloogi raiskama veel mõned minutid, roomates voodi all, otsides vannitoast ja esikust. Kõikjal sattus ta oskamatu, korratu, rutaka, kuid põhjaliku läbiotsimise jälgedele.

      Lõpuks pidi Photius van Kuhn jätma lootuse rahakott leida. Ta needis maapõhja selle planeedi, needis oma kirge sõdurite vastu ja leidis, et tema lõppettekandeni Teadmiste Koolis on jäänud kõigest seitse minutit.

      Photius van Kuhn oli täpne inimene ja vihkas hilinemist. Kuue minuti jooksul pidi ta riidesse saama (dušist polnud enam juttugi), Teadmiste Kooli jooksma ja soovitavalt suveniiripoest läbi hüppama, et müüjale seletada, et kohe homme hangib ta raha ja ostab ülejäänud sõdurid ära, nii et «palun ärge neid kellelegi teisele müüge».

      Photius van Kuhn rõivastus nii kähku, et polnud aega korralikult järele mõelda. Tõsi küll, van Kuhn teadis, et röövleid pidavat siin palju olema, nagu ta oli kuulnud. Riik oli alles suhteliselt hiljuti väljunud klannisõja pimedast ajajärgust, aga esimesed tehased, koolid ja esimene tsentraliseeritud valitsus olid tekkinud kõigest natuke rohkem kui sajand tagasi. Nii et planeet Pe-U lendas kosmoseajastusse, jõudmata veel lõpuni läbi elada oma sotsiaalset lapsepõlve. Riiki ümbritsevates mägedes, ookeanisaartel ja muudes väikeriikides valitsesid endiselt barbaarsed kombed ning ajuti uhtus algeliste suhete stiihia uute linnade maailma nagu hoogne murdlainetus. Galaktikakeskus liigitas Pe-U piiratud kontaktiga maailmade hulka ja suhteid planeediga tuli rajada äärmiselt ettevaatlikult, sekkumata tema loomuliku arengu protsessi.

      Tõsi küll, Galaktikakeskuse ajaloos oli juba ennegi tekkinud keerulisi olukordi selle piiratud kontakti tõttu. Aga kõigi elujuhtumite tarvis pole ju võimalik imerohtu leida.

      Nagu pole kuigi raske arvata, kerkisid Pe-U keerulises rahutus organismis esile jõud, mis soovisid ülemvõimu saavutada, toetudes Galaktikakeskusele, selle tohututele võimalustele, teadus- ja tehnoloogiasaavutustele. Need jõud oleksid soovinud Galaktika märksa suuremat osavõttu planeedi asjadest. Juba esimeste Pe-U-le saabunud kosmonautide riietus, juba nende laevade interjöörid, seadmed ja masinad, mida tulnukad kasutasid, andsid piisavalt toitu arutlustele ja, ütleme, kadedusele. Sellest tekkis ka solvumine. Kunagi oli kiviaega jäänud paapuatel Uus-Guineas kummaline rituaal. Mäletades, kui palju väärtuslikke ja huvitavaid asju õnnestus neil leida sõja ajal alla kukkunud lennukitest, ehitasid nad pärast sõda puust ja bambusest juba oma lennukeid, lootes sel moel ligi meelitada päris lennukit.

      Photius van Kuhn teadis ka lugu, mis umbes kolmkümmend aastat tagasi oli juhtunud ühel hoopis teisel planeedil. Seal olid kohalikud elanikud galaktikalaeva ootamatult hõivanud, selle meeskonna maha nottinud ja sisu laiali tassinud. Laev ise upitati postamendile kui kosmiline jumalus.

      Kuid mida aktiivsemaks Pe-U tüüpi planeedil kontaktide ja koostöö pooldajad muutusid, seda energilisemalt tegutsesid isolatsionistid. Nad väitsid, et Galaktikakeskuse inimeste kohalviibimine peidab endas reaalset ja vältimatut ohtu sajanditest pühitsetud eluviisile. Ja oletasid, et kui õnnestub välisohtu tõrjuda, pöördub elu taas kuldajastu seaduste juurde. Unustades seejuures, et enne laeva tulekut kuldajastut ei olnudki ja et isegi kui planeedile ei jää enam ühtegi Galaktikakeskuse inimest, on pöördumatu juba sündinud: elu planeedil ei muutu kunagi enam endiseks. Ja need, kes kontakti otsivad, jäävad varem või hiljem peale.

      Sel ajal, kui Photius van Kuhn Pe-U-le saabus, valitses seal teatav tasakaal, kuid mitte ilma Galaktikakeskuse toetuseta. Planeedil asus Keskuse peakonsulaat, oli Kosmoselaevastiku esindus ja isegi kosmodroom. Pe-U üliõpilased käisid õppimas väljaspool planeeti, rühm Keskuse meedikuid uuris epideemilisi haigusi ja õpetas kolleegidele, kuidas nendega võidelda… ühesõnaga «piiratud kontakt». Ekspertide ja turistide saabumise lootuses pandi püsti tohutu kuubikujuline võõrastemaja. Arheoloog Photius van Kuhn jäigi selle ainukeseks elanikuks, kui mitte arvestada kohalikke turiste, kelle jaoks oli võõrastemajas ööbimine eksootiline seiklus. Võõrastemaja oli nagu lennuki bambusest koopia – vesi voolas kraanidest suurivaevu, liftid ei töötanud, pragudest puhus kuum tuul ja peakonsul, üliarmas Olsen, hoiatas sissesõitnuid, et nad mingil juhul sinna elama ei läheks. Tavaliselt kuulasid teda kõik ja peatusid kas vanas tavalises võõrastemajas või siis konsulaadis. Kuid Photius van Kuhn oli Teadmiste Kooli külaline ja üldse nii silmapaistev isiksus, et pidi end loovutama prestiižikale piinlemisele.

      Photius van Kuhn teadis väga hästi, et linnas elavad mitte ainult rahulikud väikekodanlased, vaid ka vargad, röövlid ja mõrtsukad, et öösiti toimuvad järve kaidel ja pimedates, mägedest saabunud põgenikega ülerahvastatud kvartalites bandede löömingud ja vahimehed

Скачать книгу