LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      KOSMOSELAEVASTIKU AGENT

      Arheoloog Photius van Kuhn oli õnnelik. Õnne tundmiseks ei pea juhtuma midagi suurt. Palju aastaid silme ees terendanud võit, lõpmatuna paistva töö valmissaamine, pika rännaku lõpp – need võivad tekitada väsimust või isegi pettumust. Aga ootamatu pisiasi võib muuta inimese õnnelikuks.

      Photius van Kuhn läks mööda Kolme Saavutuse tänavat võõrastemaja poole. Viimase nelja päevaga oli see lühike otsetee talle väga tuttavaks ja harjumuspäraseks saanud. Kümme minutit ruttamata kõndi ühe maja varjust teise, mis kõrgusid jalakäija kohal nagu kõrvitsad sipelgarajal. Peakonsul Olsen, paks ja viisakas väikesekasvuline erudiit, nimetas seda linna hiiglaste köögiviljaaiaks. «See elamutüüp,» seletas ta Photius van Kuhnile, «kujunes siin välja ajaloo käigus. Klannisõdade perioodil. Väga raske on tormi joosta munale, mis seisab teravamal otsal püsti või on tõstetud vaiadele. Sellepärast on ka aknad viie meetri kõrgusel, mitte allpool.»

      Varem värviti need kõrvitsad erksate klannivärvidega, aga praegu eelistati linnades, kus klanni mõiste hakkas välja surema, moodsaid värvitoone.

      Kõrgel pea kohal puutusid kõrvitsad külgepidi peaaegu kokku ning sellepärast oli all kõnniteel alati varjuline ja jahe. Kui van Kuhn ristteele sattus, tabas päikeselõõsk teda näkku ning ta kiirustas nagu ülejäänud jalakäijadki järjekordse maja vilusse. Ta oli juhtunud linna tulema kõige kuumemal perioodil ega suutnud pärast Ar-A väljakaevamiste jahedat süngust linna tolmu ja lämbusega kuidagi harjuda. Eriti raske oli võõrastemajas. Võõrastemaja oli ehitatud vastavalt aja nõuetele ja võõrmaailmadest pärit turistidega arvestades. See nägi välja nagu arbuuside keskele unustatud kohver. Hoone kliimaseade ei töötanud ning kui traditsioonilistes majades säilitasid kahekordsed seinad külmal ajal soojust ja suvel jahedust, siis võõrastemaja peegelpinnad tegid sellest päikesesoojuse akumulaatori. Arheoloogile antud võõrastemaja parim numbrituba oli ühtlasi ka kõige kuumem koht linnas.

      Võõrastemajja tagasi pöördudes, et enne loengut riideid vahetada ja duši all käia, kujutas Photius van Kuhn õudusega ette, kuidas ta astub päikesepaistest hõõguvkuumade ruumide anfilaadi, ja just sel hetkel märkaski ta kauplust.

      Kauplustesse, nii nagu majadessegi, tuli ronida mööda järske treppe. Poesilti uurides pidi pea kuklasse ajama. Ja selleks, et ostjaid niisugustest ebamugavustest vabastada, panid kaupmehed trepijalamil välja kaupade näidised. Mõistagi mitte kõige hinnalisemad.

      Photius van Kuhn oli sellest poest juba mitu korda mööda käinud. Kuid varem oli tal kas kiire või ümbritsesid teda kohalikud teadlased, nii et ta polnud tegelikult kaubanäidistele tähelepanu pööranud.

      Praegu aga seisatas ta papjeemašeest valmistatud nuku ees, kes kandis vanaaegset linnusulgedest kostüümi. Nukk vaatas välja erksavärvilisest maalitud savivaasist. Photius van Kuhn taipas, et selles poes kaubeldakse suveniiridega. Ja kuna arheoloog oli uudishimuliku loomuga, ronis ta mööda kitsukest redelit üles, lõi lahti pea kohal rippuva punutud pillirooukse ja astus ümarasse ruumi.

      Külalist nähes tõmbas poepidaja aupaklikkuse märgiks kohe pähe hõbedase mütsikese ja osutas külvaja laia käeviipega seinale kinnitatud suurele vestlustahvlile. Paremalt esimeses veerus olid mitte just veatult kirja pandud vajalike sõnade tõlge kosmolinguas.

      Poodnikule noogutanud, asus van Kuhn riiulitel olevaid kaupu uurima. Täiuslik valik suveniirikütile. Nukud, potikesed ja vaasid, linnusulgedest mänguasjad, marmorist ja ametüstist ennustamiskuulikesed, helmeskaunistustega villased matid ja vaibakesed, mõtlemist soodustavad kuulid, kunagi mürgiste ogadega vanaaegsed kirvekesed, kuldsed kilpkonnamunad ja nendesamade kilpkonnade kilpidest valmistatud kiivrid, lahtise kannaga sussid külaliste vastuvõtmiseks ja sandaalid pidulikeks ärasaatmisteks, kotikesed armastusluuletuste hoidmiseks, nefriitvikerkestaga kristallsilmad «lahketeks pilkudeks», sauade komplektid, teadmata kuidas siia sattunud Eiffeli torni maketikeste perekond, kollektiivsed suitsetamisanumad, mis sarnanesid okassigadele… Palju samasugust oli van Kuhn näinud eile turul, kuhu teda viis konsul Olsen, ja kuna tal oli hea mälu, oli nende esemete otstarve talle meelde jäänud.

      Van Kuhn kõndis aegamisi piki riiuleid, mõistes, et kui ta kord juba siia sisse vaatas, siis peab ka midagi ostma, et mitte solvata müüjat (ka seda oli talle seletanud Olsen). Või muidu peab kaupmees äpardunud ostjale midagi kinkima. Ta otsis pilguga midagi mitte väga suurt, täiesti ebaharilikku ja soovitavalt kasulikku. Van Kuhn oli ratsionaalne inimene.

      Ja siis märkas ta alumisel riiulil mängusõdureid. Ning selsamal hetkel haaras Photius van Kuhni õnnetunne.

      Paljude aastate eest Maalt lahkudes oli ta sinna maha jätnud suure mängusõdurite kollektsiooni – ühe parimatest Maal. Sestsaadik polnud tal õnnestunud kodus käia, kuna elada tuli Galaktikakeskuses, kust lennati ka ekspeditsioonidele – Maa asus Keskusest liiga kaugel ja kui sa olid oma elukutseks valinud kosmilise arheoloogia, siis sattusid Maale kõige tõenäolisemalt alles pensionile jäädes. Kuid sõdurite kogumise kirg ei jätnud van Kuhni maha. Kahjuks oli mängusõdurite valmistamise kunst Galaktikas nõrgalt arenenud ja isegi üsna tsiviliseeritud planeetidel polnud nende olemasolust aimugi. Van Kuhn õppis neid ise tinast valama ja värvima. Ta veetis palju aega muuseumides ja sõjaväeparaadidel, fotografeerides ja üles joonistades. Kui väljakaevamistel sattus ette sõdalase matus, kutsuti kohale van Kuhn. Kahekümne aastaga oli tema uude kollektsiooni kogunenud juba kolmteist tuhat ühikut ja kui ühendada see Maale jäänuga, saaks Photius van Kuhnist kahtlemata Galaktika kõige esinduslikuma sõdurite kollektsiooni omanik.

      Ja kes oleks võinud seda arvata, et olles Ar-A väljakaevamistelt mõneks päevaks sama süsteemi planeedile Pe-U lennanud, põikab äärmiselt hõivatud Photius van Kuhn suveniiripoodi ja leiab riiulilt suurepäraselt valmistatud sõdureid.

      Hingevärinat varjates astus Photius van Kuhn vestlustahvli juurde ja vedas sõrmega sõnade «Mis maksab?» juurest vastava lauseni kohalikus keeles.

      Kaupmees vastas pika tiraadiga, millest Photius van Kuhn ei mõistnud ühtegi sõna. Siis van Kuhn kummardus, võttis riiulilt ühe sõduri ja näitas seda müüjale. Müüja üllatus tohutult, nagu poleks ükski sissesõitnu tema poest kunagi varem sõdureid ostnud, võttis riiulilt sätendava «mõtlemist soodustava kuuli» ja ulatas van Kuhnile, eeldades nähtavasti, et teab ostjast paremini, mida tal tarvis on.

      Van Kuhn otsis tabelist üles sõna «ei».

      Poodnik pani kuuli kahjutundega oma kohale tagasi, kõndis tahvli juurde ja näitas vasakus tulbas üht numbrit. Van Kuhn leidis pilguga selle vaste parempoolses tulbas ja sai aru, et sõdur maksab palju. Kaheksa eli. Sama palju kui linnusulgedest vaibake või lõuna korralikus restoranis. Ta üllatus kõvasti, kuid mõtles siis, et küllap oleneb eseme väärtus selle valmistamise keerukusest. Aga sõdur oli väga hoolikalt tehtud. See oli valatud mingist raskest sulamist ja mõõtmetelt pisut pikem kui nimetissõrm. Tema turvis oli vaskfooliumi tükikestest, keep riidest õmmeldud ning väikesele näole ja paljastele kätele oli kantud peenikese pintsliga lahingutätoveering. Van Kuhn kaalus mõttes, kui palju tal raha kaasas on. Lõppude lõpuks pole tal seda ju enam vajagi. Homme peab Galaktikakeskusest kohale jõudma ekspeditsiooni varustuse ja moonaga «Torm». Vähemalt teatas Kosmoselaevastiku morn esindaja Andrei Bruce kindlalt, et laev saabub hilinemiseta. «Torm» võtab van Kuhni kaasa ja paneb ta siis Ar-A-le süstikuga maha. Pole teada, kas van Kuhn Pe-U-le kunagi tagasi sattub. Tõenäoliselt mitte kunagi. Aga sõduritel olid seljas klannivärvides rõivad – see on juba ajalugu, mis hakkab ununema. Ainult mägivürstiriikides on sellised keebid veel säilinud. Ja ka traditsioonilised relvad: puhktorukesed, mürgitatud teraga kirved, kaheharulised pistodad – kõik see jõuab tasapisi muuseumi. Või läheb kaotsi, sest me oskame ju alati palju paremini hoida ammuseid muistiseid kui eilse päeva aardeid.

      Kokku oli sõdureid riiulil umbes kuuskümmend. Kõik erinevad. Isegi sama klanni sõdalastel olid isesugused turvised ja relvad. Kui kasutada kogu võõrastemajja jäetud raha, peaks sellest jätkuma nende ostmiseks.

      Nagu tõeline kollektsionäär, kes on harjunud saatust mitte proovile panema, võttis van Kuhn rahakoti välja ja tegi kindlaks, et tal on kaasas kolmkümmend kolm eli. See tähendab, et ta võib neli sõdurit ära osta.

      Van Kuhn valis neli iseloomulikuma rõivastusega sõdurit, viis need ettevaatlikult letile ja pani sinna ka kolmkümmend kaks eli.Märkassiis,etkaupmeesonilmselgelthirmunud.

      «Milles asi?» küsis

Скачать книгу