LITMIR.BIZ

      Tundsin, kuidas keegi puudutas mu kinga, ning võpatasin end nägemusest välja. Väljas oli peaaegu pimedaks läinud ja mina istusin kividel, põlved lõua all. Äkki seisis tuule käes lehvivate juustega Emma selle kivihunniku jalamil rannaliival.

      „Kuidas sa end tunned?” küsis tüdruk.

      Sellele küsimusele vastamiseks oleks vaja läinud ülikooli matemaatikat ja umbes ühte tundi arutlusaega. Tundsin korraga sadu vastuolulisi tundeid, mis tühistasid üksteist, nii et järele jäid vaid külm, väsimus ja soovimatus midagi rääkida.

      Niisiis ütlesin vaid: „Pole mul häda midagi, lihtsalt katsun end ära kuivatada” ning patsutasin tõestuseks oma mudase sviitri rinnaesist.

      „Selles saan ma sind aidata.” Tüdruk ronis mu kõrvale kivihunniku otsa. „Anna oma käsi.”

      Sirutasin käe ning Emma sättis selle oma põlvedele. Ta pani käed suu ees kausiks kokku ja kummardus mu randme kohale. Siis hingas ta sügavalt sisse ja aeglaselt läbi kokkupandud pihkude välja. Mu käsivart mööda voogas üles uskumatult mõnus, peaaegu et kõrvetava kuumuse laine.

      „Liiga kuum?” küsis tüdruk.

      Tõmbusin end judistades pingule ja raputasin pead.

      „Tore.” Emma puhus mu käsivarrele pisut kõrgemal. Tundsin uut soojusvoogu. Puhumiste vahepeal lausus ta: „Loodetavasti ei võta sa südamesse, mida Enoch su kiusamiseks ütles. Jacob, kõik teised usuvad sinusse. Enoch võib olla tõeline vana õelusekott, eriti siis, kui ta on armukade.”

      „Minu meelest on tal õigus,” ütlesin.

      „Tegelikult sa ei arva nii. Või arvad?”

      Purskasin kõik välja. „Mul pole tegelikult aimugi, mida ma teen. Kuidas keegi üldse julgeb minust sõltuda? Kui ma tõesti olen ebatavaline, siis vaid õige natuke. Umbes nagu oleks minus neljandik ebatavalise verd, samas kui teie kõik olete täisverelised.”

      „Niiviisi see küll ei käi,” naeris Emma.

      „Aga mu vanaisa oli palju ebatavalisem kui mina. Ta pidi olema. Ta oli nii tugev…”

      „Ei, Jacob,” ütles tüdruk mulle silmi kissitades. „See on täiesti vapustav, kui tema moodi sa paljudes asjades oled. Loomulikult on ka erinevusi. Sa oled õrnem ja leebem. Aga kõik, mida sa räägid, kõlab täpselt nii, nagu Abe rääkis siis, kui ta esmakordselt meie juurde tuli.”

      „Kõlab või?”

      „Jaa. Temagi oli segaduses. Ta polnud kunagi teise ebatavalisega kohtunud. Ta ei mõistnud oma võimet ega saanud aru, kuidas see töötab või mida ta üldse suudab teha. Ausalt öelda meie ka ei teadnud seda. See, mida sina teha suudad, on väga haruldane. Tõeliselt haruldane. Aga su vanaisa õppis ära.”

      „Mismoodi?” küsisin. „Kus?”

      „Sõjas. Ta oli Briti armee salajases ebatavaliste rühmas. Nad võitlesid korraga sakslaste ja tontide vastu. Selle eest, mida nad tegid, ei antud medaleid, kuid meie silmis olid nad kangelased – ja sinu vanaisa oli neist kuulsaim. Nende ennastsalgavus lõi rikutud hinged kümneteks aastateks tagasi ja päästis väga paljude ebatavaliste elu.”

      Ometi, mõtlesin, ei suutnud ta päästa omaenda vanemaid. Kummaline traagika.

      „Ja seda võin ma sulle küll öelda,” jätkas Emma, „et sa oled pealaest jalatallani sama ebatavaline kui tema ning ka sama vapper.”

      „Hahaa, sa lihtsalt üritad mu enesetunnet parandada.”

      „Ei,” kostis tüdruk mulle silma vaadates. „Ei ürita. Jacob, sa õpid. Ühel päeval oled veel kuulsam tondikütt kui tema.”

      „Jah, seda räägivad kõik. Kuidas sa selles nii kindel saad olla?”

      „Ma lihtsalt tunnen seda väga selgelt,” vastas Emma. „Minu meelest on see sinu e t t e m ä ä r a t u s. Just nagu sulle oli ette määratud Cairnholmile tulla.”

      „Ma ei usu sellist värki. Ettemääratus. Tähtede ennustus. Saatus.”

      „Ma ei öelnud, et saatus.”

      „Ettemääratus tähendab sedasama,” ütlesin. „Saatus on see, mis saab inimestele osaks maagilistest mõõkadest rääkivates raamatutes. See on täielik jama. Mina olen siin sellepärast, et mu vanaisa pomises kümme sekundit enne surma midagi teie saare kohta. Kogu lugu. See juhtus kogemata. Mul on muidugi hea meel, et ta seda ütles, kuid ta sonis. Sama edukalt oleks ta võinud mulle oma poenimekirja ette lugeda.”

      „Aga ta e i t e i n u d seda,” lausus Emma.

      Ohkasin nördinult. „Ja kui me nüüd lähemegi silmuseid otsima ja teie usaldate mind ennast koletiste eest hoidma ja mina viin teid kõiki hoopis surma – kas see on samuti saatus?”

      Tüdruk tõsines ja tõstis mu käe minu põlvele tagasi. „Ma ei öelnud, et saatus,” kordas ta. „Kuid ma usun, et kui tegemist on elu tähtsaimate asjadega, siis ei juhtu miski juhuslikult. Kõigel, mis juhtub, on põhjus. Sina oled siin mingil kindlal põhjusel ja üldse mitte selleks, et kaotada ja surra.”

      Mul polnud südant temaga edasi vaielda. „Hüva,” ütlesin. „Ma küll ei usu, et sul on õigus, kuid ma l o o d a n, et on.” Tundsin süümekaid, et ennist talle niiviisi nähvasin, kuid mul oli külm ja hirm ning olin tõrjuv. Mulle oli osaks saanud head ja halba, olin mõelnud argu ja julgeid mõtteid – mu hirmu ja julgete mõtete vahekord oli hetkel küll üsna kehvas vahekorras, nii umbes kolm ühe vastu. Hirmuhetkedel tundsin, et mind surutakse rolli, mida ma pole tahtnud, ning saadetakse vabatahtlikuna sellise sõja eesliinile, mille täit ulatust meist keegi ei teadnud. Sõna „saatus” kõlas nagu kohustus ja kui ma pidin sööstma lahingusse kohutavate olendite leegioni vastu, siis pidin ma seda tegema omal tahtel. Küllap olin mõttes juba oma valiku teinud, kui nõustusin koos ebatavaliste lastega tundmatusse tulevikku sõudma. Seegi polnud tegelikult tõsi, et mind sunniti, sest olin ma ju täiesti omal tahtel tolmustes nurkades tuhninud. Tegelikult olin juba pisikesest peale sedasorti seiklustest unistanud. Tollal uskusin oma tillukese lapsesüdamega saatuse olemasolu ilma vähimagi kõhkluseta. Vanaisa vapustavaid lugusid kuulates olin tundnud seda kihelusena oma rinnakorvis. Ühel päeval olen mina samasugune. See, mis praegu tundus kohustusena, oli tollal lubadus, et ühel päeval lasen ma oma väikesest kodulinnast jalga ja hakkan elama sama erakordset elu kui vanaisa. Siis pidin ma tegema midagi tähtsat nagu vanaisa Portman. Ta korrutas mulle ilmast ilma: „Jacob, sinust tuleb vägev mees. Väga vägev mees.”

      „Nagu sina?” tavatsesin vastu küsida.

      „Parem,” kinnitas tema.

      Tollal uskusin ma vanaisa ja tahtsin praegugi uskuda. Kuid mida rohkem ma taadi kohta teada sain, seda pikemaks kasvas tema vari ning näis üha võimatum saada hakkama nii, nagu tema sai. Isegi seda

Скачать книгу