LITMIR.BIZ

Скачать книгу

puudub mul seisukoht.”

      „Noh, teil oleks targem seisukoht omandada, ja targu positiivne. Meie tegevus on seaduslik. Me töötame Pentagoni heaks, just nagu alati, just nagu vanasti teiegi.”

      „Erastamine,” ütles Burke. „Pentagon on sellest vaimustuses. See on tõhusam. Saabunud on õhukese riigi ajastu.”

      „Mitu teenistujat teil on?” küsis Reacher. „Kas ainult üks toatäis?”

      Groom vangutas taas pead. „Meie oleme A-rühm. Umbes nagu allohvitseride koondis. B-taseme rühmaliikmeid on terve Rolodexi jagu. Iraagis käisime saja mehega.”

      „Iraagis? Kas seal te toimetategi?”

      „Samuti Colombias, Panamas ja Afganistanis. Me läheme, kuhu onu Sam käsib.”

      „Aga paigad, kuhu onu Sam ei käsi?”

      Keegi ei paotanud suud.

      „Minu oletust mööda maksab Pentagon tšekiga,” ütles Reacher. „Kuid teil näib siin lebavat ka ohtrasti sularaha.”

      Ei mingit reaktsiooni.

      „Aga Aafrika?” pinnis Reacher.

      Ei mingit reaktsiooni.

      „Mida iganes,” ütles Reacher. „Teie käigud pole minu rida. Minul on tarvis teada proua Lane’i käikusid. Viimasel paaril nädalal.”

      „Mis tähtsust sel on?” küsis Kowalski.

      „Pisukest seiret tehti ikka,” seletas Reacher. „Kas teie ei arva? Vaevalt jõlkusid kaabakad igaks juhuks päevast päeva Bloomingdale’i kaubamajas.”

      „Proua Lane viibis Hamptonsis,” vastas Gregory. „Enamiku suve, koos Jade’iga. Tagasi pöörduti alles kolme päeva eest.”

      „Kes oli kojusõidutaja?”

      „Taylor.”

      „Ja kas edasi asuti siin?”

      „Justament.”

      „Kas Hamptonsis oli vahejuhtumeid?”

      „Nagu näiteks?” küsis Groom.

      „Näiteks midagi ebatavalist,” seletas Reacher. „Midagi harjumatut.”

      „Ei ütleks,” vastas Groom.

      „Ühel päeval ilmus ukse taha naisterahvas,” sekkus Gregory.

      „Missugune naisterahvas?”

      „Suvaline. Paks.”

      „Paks?”

      „Üpris jämeda kondiga. Umbes neljakümneaastane. Pikad juuksed, keskelt lahku kammitud. Proua Lane viis ta randa jalutama. Pärast läks naine ära. Mina rehkendasin, et see oli külastav sõbranna.”

      „Kas te olite seda naist enne näinud?”

      Gregory raputas pead. „Aga sõbranna võis olla ammune. Minevikust.”

      „Millega tegelesid proua Lane ja Jade tagasi linna jõudes?”

      „Minu meelest esialgu mitte millegagi.”

      „Korra käis ta väljas,” ütles Groom. „Proua Lane, tähendab. Jade’ita. Omal käel poes. Mina sõidutasin teda.”

      „Kuhu?” küsis Reacher.

      „Staplesisse.”

      „Kontoritarvete ärisse või?” Staplesi poode oli Reacher näinud igal pool. Suur kett, tohutud punavalgeks dekoreeritud asutused, tulvil temale kasutuid kaupu. „Mida ta ostis?”

      „Mitte midagi,” ütles Groom. „Ma ootasin tänavaservas kakskümmend minutit, tema aga ei toonud kaasa ühtegi ostu.”

      „Võib-olla esitas tellimuse,” pakkus Gregory.

      „Tellimusi saab esitada netis. Pole vajadust mind autorooli tirida.”

      „Siis uudistas ehk niisama,” pakkus Gregory.

      „Niisama uudistamiseks pentsik koht,” ütles Reacher. „Pole justkui kombeks.”

      „Varsti algab kool,” ütles Groom. „Võib-olla tahtis Jade koolitarbeid.”

      „Sellisel juhul oleks ta läinud tütrega,” mainis Reacher. „Kas teile ei tundu? Ja ta oleks sooritanud ka mõne ostu.”

      „Oli tal poodi minnes mõni asi kaasas?” küsis Gregory. „Ehk tagastas ta kauba.”

      „Kandekott oli,” ütles Groom. „Võib-olla tõesti.” Tüüp tõstis pilgu üle Reacheri õla. Edward Lane oli jälle tuppa tulnud. Jändas mahuka pungil nahksumadaniga, mida polnud lihtne tassida. Viis miljonit dollarit, mõtles Reacher. Ah niisugune see ongi. Esiku ukseavas poetas Lane koti põrandale. Kott mütsatas lehtpuupuidule maha, jäi sinna losutama nagu trullaka väikelooma lihakeha.

      „Mul on tarvis näha Jade’i pilti,” ütles Reacher.

      „Miks?” küsis Lane.

      „Sest teie soovil teesklen ma praegu võmmi. Ja pilte nõuavad võmmid näha kõigepealt.”

      „Magamistoas,” ütles Lane.

      Nõnda haakis Reacher end sappa ja suundus mehe kannul magamistuppa. Järjekordne kõrge laega kandiline ruum, võõbatud kriidikarva valkjaks, kiretu nagu kloostrikong ja hääletu nagu hauakamber. Voodi oli kuninglikus mõõtkavas, kirsipuidust, pliiatspeenikeste nurgapostidega. Kummalgi küljel kuulus komplekti öökapike. Komplektkummutis peitus arvatavasti televiisor. Komplektis oli kirjutuslaud, mille ääres seisis tool ja millel paiknes raamitud foto. Ristkülikukujuline foto, kümme korda kaheksa tolli, horisontaal- ja mitte vertikaalasendis, teljega, mida fotograafid kutsuvad maastikuvõtteks, mitte portreeks. Ometi oli see portree. Kohe kindlasti. Ja veel topeltportree. Paremat kätt Kate Lane. Toosama võte, mis elutoa trükipildil. Sama poos, samad silmad, sama naeruvärelus. Ent elutoa trükipilti oli kärbitud, kõrvaldades naise kiindumuse objekti, kelleks oli tütar Jade. Magamistoa pildil oli Jade vasakut kätt. Tüdruku poos peegeldas ema. Nad valmistusid vaatama teineteisele otsa, lembel pilgul, näkku valgumas naer, just nagu naljatleksid nad parajasti isekeskis. Pildil oli Jade vahest ehk seitsmene. Juuksed pikad ja tumedad, kerges laines, siidised ja toredad. Silmad rohelised, nahk õrn kui portselan. Ilus plikatirts. Ilus foto.

      „Kas tohib?” küsis Reacher.

      Lane noogutas. Ei kostnud musta ega valget. Reacher noppis foto ja uuris lähemalt. Ema-lapse sideme oli fotograaf jäädvustanud jäägitult ning tabavalt. Tagatipuks välisele sarnasusele polnud nende suhetes ebalust. Mitte vähimatki. Nad olid ema ja tütar. Kuid lisaks ka sõbrannad. Nende üksmeel tundus ülim. Pilt oli oivaline.

      „Kes selle foto tegi?” küsis Reacher.

      „Ma leidsin kesklinnast ateljee,” vastas Lane. „Üsna kuulsa. Ja väga kalli.”

      Reacher noogutas. Honorari teenis piltnik igatahes auga välja. Kuigi trükikvaliteet polnud elutoa eksemplariga päriselt võrreldav. Värvilahutus oli pisut lahjem, nägude kontuurid veidi plastilised. Võib-olla masinatrükk. Kasutütre puhul ei pruukinud Lane’i eelarve spetsiaalse käsitsitrükini küündida.

      „Väga kena,” kiitis Reacher. Tasakesi pani ta foto uuesti kirjutuslauale. Tuba oli üleni hääletu. Reacher oli kunagi lugenud, et Dakota Building on New York City helikindlaim hoone. Ehitatud Central Parki maastikukujunduse aegu. Ehitaja oli põrandate ja lagede vahemikud tihendanud Central Parkist kaevatud kolmejalase savipinnase kihiga. Tihked olid seinadki. Hoone mass mõjus kui kaljumürakast välja raiutud. Mis oli arvatavasti hea asi, rehkendas Reacher, kunagi, kui siin elas John Lennon.

      „Okei,” ütles Lane. „Kas nägite piisavalt?”

      „Ega te pahanda, kui ma kontrollin kirjutuslaua sahtleid?”

      „Milleks?”

      „See on ju Kate’i laud, eks?”

      „Jah, on.”

      „Noh,

Скачать книгу