Äraaetud hobused - Mick Herron

Скачать книгу

pistis jooksu.

      Tema taga jooksis veel keegi, hüüdes tema nime, aga see ei omanud tähtsust. River jooksis rongiga võidu. Võidu ja võites – jõudes selle kõrvale ja siis ette; ta võis kuulda selle aeglast mürinat, närivat mehaanilist tagasisidet temas üha kasvava õuduse all. Ta kuulis, kuidas kätega vastu aknaid klopiti. Ta oli teadlik juhi õudust täis pilgust, kes arvas, et ta kavatseb rongi ette rööbastele hüpata. Aga River ei saanud teiste mõtteid muuta – River sai teha vaid seda, mida ta tegi, milleks oli täpselt sellel kiirusel mööda platvormi jooksmine.

      Eespool – sinine T-särk, valge pluus – tegeles keegi veel ainult sellega, mida tal teha oli.

      Riveril polnud jaksu karjuda. Tal oli vaevu jaksu end edasi sundida, aga ta suutis…

      Peaaegu suutis. Suutis peaaegu piisavalt kiire olla.

      Selja taga hüüti uuesti tema nime. Tema taga hakkas rong kiirust koguma.

      Ta oli teadlik talle järele jõudvast juhikabiinist, viis jardi sihtmärgini.

      Sest too oligi sihtmärk. Ta oli alati sihtmärk olnud. Ja kiirelt vähenev vahemaa tegi talle selgeks, millise noorukiga oli tegu: kas ta on kaheksateist? Üheksateist? Mustad juuksed. Pruun ihu. Ja sinine T-särk valge pluusi all – käi perse, Ämblik –, mida ta lahti nööpis, et tuua nähtavale vöö, mis oli tihedalt…

      Rong jõudis sihtmärgiga ühele joonele.

      River sirutas käe välja, justkui suudaks ta nii finišijoone lähemale tuua.

      Sammud tema taga aeglustusid ja peatusid. Keegi vandus.

      River oli peaaegu sihtmärgi juures – poole sekundi kaugusel.

      Aga sellest ei piisanud.

      Sihtmärk tõmbas vööl olevast paelast.

      Ja oligi kogu lugu.

      ESIMENE OSA

      Slough House

      2

      Teeme vähemalt ühe asja kohe selgeks: Slough House ei asu Slough’s, niisamuti pole see eraldi maja. Selle esiuks peitub tolmuses nurgakeses ärihoonete vahel Finsbury linnaosas, Barbicani metroojaamast kiviviske kaugusel. Sellest vasakule jääb endine ajalehekiosk, nüüdne ajalehekiosk/toidupood/joomaputka, mille õitsvaks kõrvaläriks on DVD-de laenutamine, sellest paremale Hiina restoran, mille akendele on jäädavalt paksud punased kardinad ette tõmmatud. Aknaklaasi taha asetatud trükitud menüü on vanusest kolletunud, aga seda pole iial välja vahetatud; seda on lihtsalt markeriga parandatud. Kui ajalehekioski säilimise võtmesõnaks oli kaubavaliku mitmekesistamine, siis hiinaka pikaajaliseks strateegiaks on olnud kärpimine ning menüüst on roogasid maha kriipsutatud kui numbreid bingolehelt. Jackson Lamb usub kogu hingest, et lõpuks pakutakse hiinakas ainult munariisi ja magushaput sealiha. Seda kõike paksude punaste kardinate taga, justkui oleks valikuline nappus riiklik saladus.

      Esiuks, nagu juba märgitud, on peitunud nurgakesse. Selle iidne must värv on poriplekkidega kaetud ning ukse kohal olev kitsas klaaspaan ei reeda sees paistvat valgust. Tühi piimapudel on uksevarjus seisnud juba nii kaua, et samblik on selle sillutisega üheks liitnud. Mingit uksekella pole ja kirjapilu on tervenenud kui lapsepõlves saadud haav: kõik kirjad – ja neid pole kunagi nähtud – litsuksid sisenemist saavutamata vastu klappi. Justkui oleks tegemist võltsuksega, mille ainus põhjus eksisteerimiseks on olla puhvriks poe ja söögikoha vahel. Tõepoolest, võiksid istuda päevade kaupa üle tee olevas bussipeatuses ja mitte kedagi seda ust kasutamas näha. Aga kui istuksid üle tee jäävas bussipeatuses piisavalt kaua, märkaksid, et sinu kohalolu on hakanud huvi pakkuma. Sinu kõrvale võib istuda jässakas ja ilmselt nätsu näriv mees. Tema kohalolu on heidutav. Temast õhkub allasurutud vägivaldsust, nii pikalt varjatud vimma, et tema jaoks ei ole vahet, kus ta selle välja elab, ning ta jälgib sind, kuni vaateväljast kaod.

      Samal ajal on voog ajalehekioskisse ja sealt välja enam-vähem ühtlane. Tänaval on alati sahkerdamist; inimesi suundub alati ühele ja teisele poole. Mööda müriseb tänavapuhastusmasin, mille pöördharjad suunavad konisid ja klaasikilde ning pudelikorke masina lõugade vahele. Kaks eri suunas liikuvat meest sooritavad väikese teineteise vältimise tantsu, kus üks teise manöövrit peegeldab, aga neil õnnestub teineteisele otsa tormamist vältida. Mobiiltelefoni kõnelev naisterahvas kontrollib käigu pealt aknaklaasilt oma peegelpilti. Kõrgel pea kohal põriseb helikopter ja kannab raadiojaamale teetöödest ette.

      Ja selle kõige iga päev aset leidva jooksul jääb uks suletuks. Hiinaka ja ajalehekioski kohal tõusevad Slough House’i nelja kestendava korruse räpased, aga mitte läbipaistmatud aknad Finsbury heidutavasse oktoobritaevasse. Mööduva ja määramatuks ajaks toppama jääva – mis võib hõlpsalt aset leida: valgusfoorid, alatasa toimuvad teetööd ning kuulus Londoni busside loidus – bussi teise korruse reisijale avaneb vaade teise korruse peamiselt kollastele ja hallidele tubadele. Luitunud kollastele ja luitunud hallidele. Kollased on seinad, või see, mis paistab hallide kartoteegikappide, kontoririiulite tagant, kuhu on kuhjatud aegunud teatmeteosed, millest mõned lesivad selili ja teised toetuvad toe saamiseks kaaslastele, mõned ikka veel püsti, ning mille pealkirjad on raamatuselgadel igapäevase elektrivalguse käes tuhmunud. Mujal on arhiivikaasi liiga kitsastesse piludesse kuhjatud, vertikaalsetes hunnikutes riiulite vahele topitud, jättes kõige ülemised väljapoole ja kukkumisohus kaldu. Ka laed on kollased – ebatervislikku tooni ning siin ja seal ämblikuvõrkudega kaetud. Ja selle teise korruse tubade lauad ja toolid on valmistatud samast eesmärgikohasest metallist millest ka raamaturiiulid: mahakantud kasarmu või vangla haldusploki mööblitükkidest. Need pole toolid, mille leenile mõnusalt nõjatuda ja mõtlikult tühjusesse jõllitada. Niisamuti pole need lauad, mida pidada kasutaja isikupära väljenduseks ning mida fotode ja talismanidega kaunistada. Need tõigad kannavad endas teatud infot: siin töötavaid isikuid ei peeta nii oluliseks, et neile mugavusi pakkuda. Nende eesmärgiks on istuda ja täita antud ülesanded minimaalse tähelepanu hajuvusega. Ja siis lahkuda tagaukse kaudu, jäädes tänavapuhastusmasinatele ja mobiiliga vestlevatele naisterahvastele nähtamatuks.

      Järgmisele korrusele avaneb bussi teiselt korruselt piiratum vaade, ehkki täpselt sarnast nikotiiniplekilist lage võib märgata küll. Paremat vaadet ei pakuks ka kolmekorruseline buss: kolmanda korruse kontoriruumid on alumistega häirivalt sarnased. Pealegi, akendel kuldsetes tähtedes üles tähendatud teave on huvi nüristamiseks piisav. Seal on kirjas W.W. Henderson. Advokaat ja notar. Vahel ilmub selle ammu aegunud ja uhkeldavas kaldkirjas logo tagant nähtavale üksik figuur ja põrnitseb allpool olevat tänavat, justkui vaataks ta midagi täiesti muud. Mis iganes see ka pole, ei köida see tema tähelepanu kauaks. Hetke või paari möödudes on ta jälle kadunud.

      Kõige ülemine korrus, mille akendele on rulood ette tõmmatud, säärast meelelahutust ei paku. Kes iganes seda korrust ka ei asusta, ei soovi ta ilmselgelt meenutusi välisilmast või et ekslikud päikesekiired tema hämarust häiriksid. Aga ka see on vihje, sest märgib asjaolu, et kellel iganes sellel korrusel kummitaval on vabadus valida pimedus, ning valikuvabadus on tavaliselt antud ainult juhtkonnale. Seega, Slough House – nimi, mis pole märgitud ühtegi ametlikku dokumenti, nimesildile ega päisega märkmepaberile, ühelegi kommunaalarvele ega üüridokumendile, ühelegi visiitkaardile ega telefoniraamatusse või kinnisvaraagentuuri nimistusse, mis pole üldsegi selle maja nimi üheski mõttes peale kõnekeele – töötab ülevalt alla, ehkki kui otsustada ühtlaselt armetu sisekujunduse järgi, on selles valitsev hierarhia ametialase loomuga. Sa oled kas tipus või mitte. Ja tipus on ainult Jackson Lamb.

      Lõpuks valgusfooris põlev tuli vahetub. Buss köhatab liikvele ja logiseb St. Pauli poole edasi. Paaril viimasel hetkel võib meie bussi teise korruse reisija mõelda, et mis tööd nendes kabinettides tehakse, võib luua hetkelise fantaasia, milles muutub hoone hääbuva juurabüroo asemel vangikongiks, kuhu määratakse karistust kandma mõnes kaalukamas teenistuses läbikukkunud: narko tarvitamise ja joomarluse ja liiderlikkuse roimade eest, poliitika ja reetmise tulemusel, rahulolematuse ja kahtluste esitamise eest, ja andestamatu hoolimatuse eest, kui ühel mehel metroos end õhku lasta lubati, tappes või vigastades nii hinnanguliselt sada kahtkümmet inimest ja põhjustades tegelikke kahjusid kolmekümne miljoni naela

Скачать книгу