LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Becky minust mööda ja kaob kööki. „Emm, kus mu hokikomplekt on?” vingub ta.

      Ema ajab end sirgu. „Kohe sealsamas, kullake,” ütleb ta, osutades korralikult triigitud riidekuhjale köögilaual. Olgu ta õnnistatud, tal on pühaku kannatus.

      Siis märkab ema mind ja naeratab hädiselt.

      „Tere, armsake, reisiks valmis, jah?”

      Niisiis ema näeb mind samuti. Muidugi. Tõmban sügavalt hinge ning naeratan talle kõhklevalt. Tavaliselt oleksin kohmanud talle midagi kerglast nagu: „Jaa, ei jõua ära oodata, millal siit minema pääsen.” Ent olles näinud, kui häiritud ta hetk tagasi oli, pole mul selleks südant. „Jepp, kõik on pakitud,” ütlen ma, märgates alles nüüd ema paistes silmi. Astun sammu lähemale ja teen talle kalli. Ta näib üllatunud ning tal kulub viivuke aega, et vastata. Aga kui hingan sisse tema lillelõhnalist seepi, taban end igatsusega mõtlemas, kui lihtne elu kunagi oli. Oleks asjad veel samamoodi. Kui kõik, millest mõelda, oleks vaid lahkumine kodust, mida süüa hommikueineks, kuidas leida uusi sõpru.

      Tõmbun eemale ning märkan põgusat kulmukortsu ema näol. Ta ilmselt imestab, miks ma teda embasin. Teismeline mina ei käitunud niimoodi – tal oli kaugelt liiga palju iseendaga tegemist märkamaks, et ema on kurb, kaugelt palju tõenäolisemalt ta eiraks teda täielikult ja pööraks ennemini ta kena korras köögi segi, kui seisataks ja kallistaks teda paljalt sellepärast, et ta paistis olevat rööpast väljas.

      Teismelisena käitumine saab olema paras pähkel. Ma lihtsalt pole enam too inimene. Aga ma püüan hakkama saada.

      Astun eemale ja täidan kannu veega.

      „Teed?” küsin üle toa.

      „Jah, palun, kullake.”

      „Jaa,” uriseb Becky, kes seisab kuivainekapi kõrval ja kühveldab hommikuhelbeid karbist suhu, nagu poleks kuu aega süüa saanud.

      Ma klõpsan lülitit, siis panen teekotid tassidesse, enne kui vajun raskelt laua taha istuma ja ootama, kuni vesi keema tõuseb.

      „Kus isa on?” Olen suremas soovist teda taas näha.

      „Ah, lippas just välja lehte tooma.” Ema teeb õhus sõrmedega jutumärgid. Me kõik teame, et kui isa lippab välja „lehte tooma”, tähendab see, et ta teeb salaja suitsu. Ta tuleb tagasi ja haiseb suitsu järele ja särgitaskus pungitab suitsupakk, aga me kõik teeme näo, nagu ei teaks, ja tema teeb samuti näo, nagu me ei teaks. Ma ei tea, miks me sellega vaeva näeme. Pööritan silmi ja jälgin, kuidas ema köögis askeldab. Ta avab sahtleid, nühib kujuteldavaid plekke köögilaual, kummardub ja korjab üles helbed, mis on maandunud Becky jalge ette.

      „Ära korista tema järel, ta on täiesti võimeline seda ise tegema.” Osutan helbereale, mille Becky on endast järele jätnud nagu Hans ja Grete.

      „Jää vait.” Becky näib olevat maruvihane.

      „Pole midagi, kullake, teen seda heameelega. Ma nagunii koristan.”

      „Aga …” hoian end tagasi. Ma ei suuda vaadata, kuidas ema koheldakse nagu teenijat, aga tean täpselt, et tegin ise sedasama, niisiis hammustan keelt. Tõusen hoopis püsti, täidan tassid veega, lisan igasse piima, magustajat emale, tüki suhkrut Beckyle ja võtan ainult piimaga tassi endale.

      „Soovid midagi hommikueineks, kullake?”

      Pea tuikab ja ma masseerin seda kergelt.

      „Ei, tänan. Võtan parem tee üles kaasa ja sean end valmis.”

      „Olgu. Näeme hiljem. Aga ära kauaks jää, isa tahab teele asuda.”

      Noogutan ja suundun ülakorrusele, asetan teetassi ettevaatlikult põrandale voodi kõrvale. Siis heidan uuesti pikali. Mul on tarvis natuke mõelda.

      Ma ei tea, kui palju mul õnnestub seda päeva veel näha, ent veider on teada ette, mis juhtub järgmiseks. Paari tunni pärast tõstame ema ja isaga minu vähesed kimpsud ja kompsud autosse, lehvitame hüvastijätuks Beckyle, kellel lubati koju jääda, et ta saaks hokitrenni minna ja sõpradega linnas lõunat süüa, siis saabun Newcastle’isse, süda hirmust vasardamas, kui läbi tundmatute tänavate sõidame. Õige maja juurde jõudnud, tõstame pakid autost välja ning siis jäetakse mind täiesti üksi, esimest korda elus, ainult mina ja mu majakaaslased.

      Ja just siinkohal saan ma nagu puuga pähe, nii kõvasti, et õhust jääb puudu ja mul õnnestub hädavaevu hingata. Uskumatu, et selle meenumiseks kulus nii kaua aega.

      See päev – vähemasti too päris päev – oli esimene kord, kui kohtasin Edi. Minu Edi, keda olen viimased kaks kuud lõputult taga nutnud, kelle surm on jätnud mind maha murtuna, segaduses ja vihasena.

      Pööran end külili ja haaran kõhust kinni, neelan kuginal õhku.

      Kas see võiks … julgen vaevu mõtet sõnastada …

      Kas see võiks tähendada, et pärast kaht kuud leina, tunnet, justkui oleks mu süda rinnust välja kistud; soovunelmat puudutada habemetüügast ta lõual, lükata juuksetutt silmilt, heita käed ümber ta päevitunud kaela ja tõmmata ta kõvasti enda vastu, saan võimaluse teda uuesti näha?

      Olen selle võimaluse pärast minestuse äärel.

      Suudan vaevu uskuda ja ometi ei jõua ära oodata.

      Autosõidu ühetasane mürin on küllap mu magama uinutanud, sest kui silmad avan, oleme peatunud ja isa on mootori välja lülitanud, ning just hetkel, mil ema pöörab esiistmel naeratades minu poole, olen tagasi aastas 1993 ja kõik on korras, ning ma naeratan vastu.

      Ja siis tuleb mulle kõik jälle meelde ning mul jääb hing teist korda kinni.

      „Kas kõik on hästi, kullake, sa läksid järsku kohutavalt kahvatuks?”

      Sirutan selga, pühin suunurgast ilanire ja noogutan.

      „Jaa, jäin lihtsalt magama, vabandust.”

      Isa laksutab keelt. „Hakkab pihta.”

      „John, jäta ta rahule.”

      „Mida? Ta on teismeline, niisugused nad ongi.” Isa osutab peaga akna poole. „Vaata, see on sinu uus kodu.”

      Piilun aknast välja, et uurida väikest maja, kus ma järgmise aasta jooksul elama hakkan. See on niisama tuttav nagu mu oma nägu ning tahes-tahtmata ma naeratan.

      Ridaelamu räämas uks on lahti ja me ronime autost välja, kui tuttav keskealine naine väljub rutakalt majast ja kõnnib mööda rada meile vastu.

      „Tere … ee?” ütleb ta, ulatab isale käe ja naeratab soojalt.

      „John,” sõnab isa, raputades tugevasti naise kätt. „John Morgan. Ja see on minu naine Sandra.”

      Naised tervitavad teineteist kättpidi ning siis pöördub ta minu poole. „No sina oled ilmselt Zoe,” ütleb ta, andes mulle tervituseks käe. „Mina olen Jane’i ema, Cara. Armas sinuga kohtuda.”

      „Tere,” pomisen, püüdes mitte välja näidata, et ma juba tean, kes ta on.

      Viime minu asjad sisse ja kuhjame kastid esimesse ettejuhtuvasse tuppa.

      „Otsin teekannu välja,” seletab ema, rebides ühelt karbilt teipi maha.

      „Pole vaja, mul on juba kannutäis valmis,” ütleb Cara, juhatades meid kööki.

      Kuni ema ja isa Caraga jutlevad, hiilin ülakorrusele, et ringi vaadata, enne kui veel mõni kohale saabub. Aga kui teise magamistoani jõuan, ahmin õhku. Seal, seljaga minu poole, teksaseid korralikult kappi riputamas, blondid juuksed kõrgel hobusesabas kiikumas, seisab keegi väga-väga tuttav. Ta pöördub vaatama, kes tuli, ning tema erakordselt noorele ja kaunile näole ilmub ilmatu lai naeratus.

      „Terekest, mina olen Jane. Sina ilmselt Zoe. Tule sisse ja võta istet. Oi, kui kusagil koha leiad.” Ta lükkab riidekuhja kõrvale, et mulle ruumi teha, ning ma istun ja üritan välja nuputada, mida öelda inimesele, keda tunnen sama hästi kui iseennast, kuid kellega nagu kohtuksin esimest korda. Jumal küll, soovin tõsiselt, et

Скачать книгу