LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olid mu oma sõnad kõrvale tõmmanud. Kas Kättemaksjatel oli plaan? Ei, mitte eriti.

      Aga minul küll.

      Viimaks läksime tagasi sinna, kus lebas Lähtevälja keha. Rahvast oli juurde kogunenud, nende hulgas leidus esindajaid linna tärkavast pressist ja nad klõpsutasid fotosid. Kahjuks said nad ka paar kaadrit minust.

      Läksin läbi rahva ja põlvitasin laiba kõrvale. Ta oli marutõbine koer, nagu ütles Prof. Tema tapmine oli halastus.

      Ta ründas meid, mõtlesin mina. Ja ta on kolmas, kes vältis Profiga vastamisi sattumist. Mitoosis saabus linna siis, kui Prof viibis mujal. Instabam üritas Profi jälitamise ajal maha raputada ja tulistas Abrahami. Nüüd püüdis Lähteväli Profi kinni ja jättis sinnapaika, jahtides mind.

      Profil oli õigus. Midagi oli teoksil.

      „David?” küsis Roy. Ta põlvitas oma must-hallis Korrakaitse soomuses.

      „Jah.”

      Roy osutas oma mustas kindas käega millelegi. Jõulistes vikerkaarevärvides õite kroonlehed – igaüks kokku sulatamas kolme-nelja värvi nagu mingit segu.

      „Need olid tal taskus,” ütles Roy. „Rohkem me temalt ei leidnud.”

      Viipasin Abrahami lähemale ja näitasin talle kroonlehti.

      „Need on Babilarist. Kunagi tunti seda kui New Yorgi linna.”

      „Seal tegutses ka Mitoosis enne siia tulemist,” ütlesin vaikselt. „Kokkusattumus?”

      „Vaevalt,” ütles Abraham. „Arvan, et peame neid Profile näitama.”

      6

      MEIL ASUS endiselt Newcago sisikonnas üks salajane baas. Ehkki ma külastasin iga päev ülal asuvat korterit duši all käimiseks, magasin siin all nagu teisedki. Prof ei tahtnud, et inimesed meie asukohta teaks. Arvestades asjaolu, et viimased Eepikud üritasid kõik konkreetselt meid tappa, näis see igati mõistliku otsusena.

      Rändasime Abrahamiga läbi pika salakäigu, mis oli lõigatud otse metallist maapinda. Tunneli seintel valitses tensoritele iseloomulik siledus. Kui üks meist kasutas Profi purustusvõimet, saime tihket metalli, kivi või puitu põrmuks muuta. See andis tunnelile skulptuurse maigu, justkui oleks teras mingi muda, mida me oma kätega välja õõnestasime.

      Cody valvas pelgupaiga sissepääsu. Me panime pärast operatsiooni alati valve välja. Prof eeldas muudkui, et mõni kohale ilmunud Eepikutest on eesjulgestus – keegi, kelle tapmise ajal vaataks üks vägevam Eepik pealt ning üritaks mõelda välja, kuidas meid üles leida.

      See oli liigagi võimalik.

      Mida me ikkagi teeme, kui üks Eepikute rühm otsustab linna maatasa teha? mõtlesin ma. Judisesin, kui me Abrahamiga pelgupaika astusime.

      Otse seintesse kruvitud kollaste pirnide poolt valgustatud pelgupaik oli keskmise suurusega terasruumide kompleks. Tia istus kaugemas otsas laua taga. Ta oli punapäine ja keskealine ning kandis prille, valget pluusi ja teksasid. Tema kirjutuslaud oli uhke puidust asi, mille ta paar nädalat tagasi üles seadis. See mõjus mulle veidra märgina, mingi püsivuse sümbolina.

      Abraham kõndis tema juurde ja pillas kroonlehed lauale. Tia kergitas neid nähes kulmu. „Kust?”

      „Lähtevälja taskust,” vastasin.

      Tia korjas kroonlehed üles.

      „See on kolmas Eepik järjest, kes tuleb siia ja proovib meid tappa. Ja kõigil on seos Taastatud Baabüloniga. Tia, mis toimub?” uurisin.

      „Ma pole kindel.”

      „Paistab, et Prof teab,” ütlesin ma. „Nii palju ta mulle enne rääkis, aga selgitust ei andnud.”

      „Ma lasen siis tal sulle öelda, kui Prof on selleks valmis,” jätkas Tia. „Seniks on sul laual toimik. See, mille kohta küsisid.”

      Ta üritas mu tähelepanu kõrvale juhtida. Lasin oma seljakotil maha kukkuda – selle peale olid seotud mu vindi tükid – ja panin käed risti. Siis avastasin, et heidan pilke laua poole, millel olevale toimikule oli kirjutatud minu nimi.

      Tia lipsas minema, astus Profi tuppa ja jättis mind koos Abrahamiga üksi pearuumi. Abraham istus tööpingi kõrval seisvale toolile ja asetas relva mütsuga tööpingile. Gravatroonika selle all hiilgas rohekalt, kuid tundus, et üks osa sellest on pragunenud. Abraham võttis seinalt paar tööriista ja asus relva lahti monteerima.

      „Mida nad meie eest varjata püüavad?” küsisin Tia laualt toimikut võttes.

      „Paljusid asju,” ütles Abraham. Tema kerge prantsuse aktsent andis talle mõtliku mulje. „Nii ongi õige. Kui üks meist kinni võetakse, ei saa me teadaolevat infot paljastada.”

      Mühatasin ja nõjatusin seljaga Abrahami kõrval olevale terasseinale. „Babilar… Taastatud Baabülon. Oled seal käinud?”

      „Ei.”

      „Isegi enne mitte?” küsisin ma ja sirvisin lehti, mille Tia mulle jättis. „Kui seda kutsuti veel Manhattaniks?”

      „Pole iial külastanud,” ütles Abraham. „Vabandust.”

      Heitsin pilgu Tia lauale. Üks sealne toimikuvirn mõjus tuttavalt. Minu vanad Eepiku-toimikud – just needsamad minu koostatud, iga tuttava Eepiku kohta. Nõjatusin lähemale ja avasin ühe kausta.

      Regaalia, oli kirjas esimeses toimikus. Varasemalt Abigail Reed. Eepik, kes valitses praegu Babilari. Libistasin välja foto vanemast, väärika välimusega afroameerika naisest. Ta mõjus tuttavlikult. Kas ta polnud mitte kunagi ammu kohtunik? Jah… ja pärast seda mängis peaosa omaenda tõsielusaates. Kohtunik Regaalia. Lappasin lehti ja värskendasin mälu.

      „David…” hoiatas Abraham, kui lehte keerasin.

      „Need on minu märkmed.”

      „Tia laual.” Ta jätkas tööd relva kallal ega vaadanud minu poole.

      Ohkasin ja sulgesin kausta. Selle asemel hakkasin lugema Tia jäetud toimikut mulle. Seal oli ainult üks leht, mille adresseeris Tiale üks tema sideisik ehk kirjatark – Kättemaksjate släng nende kohta, kes Eepikuid uurisid.

      Sageli on raske kaevuda sellesse, kes olid Eepikud enne oma muutumist, eriti varaste Eepikute puhul, rääkis toimik. Terassüda on suurepärane näide. Me üksnes ei kaotanud suurt osa sellest, mis oli kord kirjas internetis. Ta töötas ka aktiivselt selle nimel, et summutada kõiki, kes tundsid teda enne Häda. Nüüd, kus teame tema nõrkust – tänu meie noorele sõbrale –, võime oletada, et ta soovis kõrvaldada igaüht, kes tundis teda varasemast ajast, selleks puhuks, kui nad ei kartnud teda.

      Samas on mul õnnestunud hankida osalist infot. Terassüda, kelle pärisnimeks oli Paul Jackson, oli oma kohaliku keskkooli jooksutäht. Lisaks oli tal ka üpris kaalukas jõhkardi maine, koguni sel määral, et uhkest tunnistusest hoolimata ei pakutud talle ühtki mõjukamat stipendiumi. Esines vahejuhtumeid. Ma detaile ei leia, aga usun, et tema tõttu võis paaril meeskonnakaaslasel olla murtud luid.

      Pärast keskkooli sai ta tööd kohaliku tehase öövalvurina. Kulutas oma päevi erinevatesse vandenõufoorumitesse postitades ja peatselt saabuva riigi kokkuvarisemise üle spekuleerides. Ei usu, et see oli ettenägelikkus – ta oli lihtsalt üks suurest ekstsentrikute grupist, kes polnud rahul sellega, millisel moel Ameerika Ühendriike juhiti. Ta ütles sageli, et ei uskunud, et tavainimesed on võimelised omaenda parimates huvides hääletama.

      Enam-vähem kõik. Küll aga tunnistan, et minus tekitab uudishimu, miks sa tahad teada ühe surnud Eepiku tausta. Mida sa uurid, Tia?

      Selle alla oli Tia käekirjaga kritseldatud järgmised sõnad: Jah, David, ka minus tekitab uudishimu, mida sa üritad välja kaevata. Tule minuga rääkima.

      Langetasin lehe ja kõndisin Profi toa poole. Pelgupaigas me uksi ei kasutanud, pelgalt riidepalakaid. Kuulsin seest hääli.

      „David…”

Скачать книгу