LITMIR.BIZ

Скачать книгу

või-malust istuda täielikus vaikuses ja keskenduda kuulamisele, ilma et teda ülevalt pidevalt häiritaks. Ilma et ta peaks panema pähe polsterdatud kõrvaklappe, millest tal kõrvad alati valu-tama hakkasid. Nüüd ei olnud teda enam häirimas miski peale tolle kärbse. Tema soovidele oli vastu tuldud. Aga kummalisel kombel ei valmistanud see talle loodetud heameelt. Tema peas ei tõusnud selle tähistamiseks taeva poole ilutulestik. Huultele ei kerkinud rahulolunaeratus. Tegelikult ei olekski see pidanud teda üllatama, sest tema unistustel oli nendel harvadel juhtudel, mil nad teoks said, kombeks osutuda millekski oodatust sootuks erinevaks. Kuid sedapuhku oli ootuste nurjumine ebatavaliselt jõuline, otsekui oleks ta vaikust liiga kaua ihalenud.

      Alates ajast, mil ta teismelisena raadioamatörismi pisiku külge sai, olid lakkamatult tema närve söönud igasugused häirivad pisiasjad. Kõigepealt seadis ta üles lihtsa CB-raadiojaama, millega tavakasutajad said ilma eriloata üksteisega 27 megahertsi sagedusribal ühenduses olla, kuid tema magamistoa õhukesest uksest ei olnud lootagi, et see teda igapäevastest välismüradest isoleeriks. See oli enam-vähem sama kasutu kui ukseava ette riputatud voodilina. Ema ei lubanud tal müravastaseid kõrvaklappe kasutada, nii et ta ei saanud isegi valida, kas ta lepib nende segamistega või naudib valutavate kõrvade hinnaga vaikust ja rahu. Ema oli võtnud pähe, et tausthelisid mitte märgata on tema jaoks ohtlik. Ema luges talle epistlit seoses tulekahjude ja kõikvõimalike muude hädaohtudega, millest ta teada ei saa, kui ei kuule, mis majas sünnib. Iseäranis paljusõnaliselt rääkis ema võimalusest, et mõni murdvaras ta külmavereliselt mõrvab, ilma et tema karjed Karlini jõuaksid. Pole vist tarvis öeldagi, et ükski nendest ilmalõpuennustustest ei saanud teoks peale sissemurdmise novembrikuu keskpaigas. Varas sai kogu nähtud vaeva eest kõigest pool pudelit brändit ja veidi peenraha koridoris kummutil seisnud kausist. Ja kuna ei Karli ega tema ema olnud sellel hetkel kodus, puudus võimalus järele kontrollida, kas sissetungijat oleks keset murdvarguse toimepanemist vallanud ka meeletu tapmiskihk.

      Pärast vanema venna väljakolimist sai Karl keldri endale. Selleks ajaks oli esialgne huvi CB-raadio vastu arenenud edasi tõsiseks raadioharrastuseks ning tema seadmete hulk oli selle tagajärjel kõvasti kasvanud ja need võtsid enda alla palju rohkem ruumi kui too esimene teismelisena hangitud aparaat. Ta oli õppinud selgeks morsetähestiku, sooritanud eksami ja saanud algastme tegevuslitsentsi, mis lubas tal edastada morsetähestikus sõnumeid piiratud sagedusribal ja väikese võimsusega saatjaga. Ajapikku tegi ta eksami ka ammuigatsetud täislitsentsi saamiseks, mis võimaldas tal olla häälsides ning tegutseda teistel sagedustel ja suurema võimusega. Tema pisike magamistuba oli nüüd lõhkemiseni täis selle harrastusega seotud riistu, raamatuid ja toimikuid, nii et Arnari lahkumine oli taeva saadetud võimalus oma varandusega keldrisse kolida. Arnar oli enne kodust minema kolimist hoidnud keldrit ainult enda päralt, et ta saaks seal rahus õppida. See uus asjakorraldus oli märkimisväärne samm edasi, aga ülalt kostev tramburai ajas Karli sellegipoolest marru. Oli hämmastav, kui palju müra suudab üks inimene tekitada. Tusase ja sõnaahtra Arnariga, kes oli pidevalt ninapidi õpikutes, polnud kunagi mingit häda, emaga olid aga lood teistsugused. Ta näis olevat võimetu paigal püsima ja sõelus midagi viies või sättides lakkamatult tubade vahet. Kui ta jäigi mingiks ajaks ühte kohta pidama, siis üksnes selleks, et telefoniga rääkida, ja see ei vähendanud mürataset küll kuidagiviisi.

      Ema kohalolekut saatnud helid olid sama maalähedased kui tema muugi eksistents – põrandalaudade kriuksumine ja sööginõude kolin köögivalamus, kui ta neid käsitsi pesi, selle asemel et kasutada nõudepesumasinat, mille kohta ta rõhutas, et seda tuleb hoida eriliste sündmuste jaoks. Iidvanade ja kergesti ununevate Islandi poplaulude katked. Metallvarraste klõbin – need olid innukalt tegevuses rõivaste kudumisega, mida keegi ei tahtnud. Lõputud pärimised ülemiselt trepiotsalt, kas ta ei soovi midagi süüa või juua. Iseäranis tüütu oli see sellepärast, et Karl oli ju – jumal hoidku – juba vanem kui kahekümnene ja vaevalt et nälga suremas. Või janust hinge heitmas. Ehkki ei saanud eitada, et ta polnud söönud ühtki korralikku kõhutäit rohkem kui kolme kuu jooksul ehk pärast seda, kui tegi lõpu peieroogade ülejäägile. Sedaviisi jätkates peab ta eraldama raha lühema püksirihma ostmisele. Ta oli hakanud juba mõnda aega tagasi kasutama kõige seespoolsemat auku, kuid püksid olid jälle lõdvalt ümber vöökoha ning lohisesid mööda maad nagu mõnel teismelisel poisiklutil, kes saadab õhtuid mööda nende kandi pisikeses ostukeskuses tolgendades. Ta oli esimest korda elus tahtmatult moeteadlikuks muutunud.

      Sumin katkes ja ta kuulis ainult iseenda hingamist. Piisavalt kõrvu teritades oleks ta kuulnud ka oma südame tuksumist. Ta oli taas kord üllatunud sellest, kui vähe heameelt see pikalt igatsetud rahu talle tõi. Tegelikult tundis ta nendest emaga seotud helidest puudust. Võib-olla vaevas teda südametunnistus, sest ema surm oli olnud üsnagi ootamatu. Emal jäi kolm kuud puudu seitsmekümnendast sünnipäevast, mida ta oli kavatsenud tähistada kohvipeoga – ta oli seda pidu juba ilmatu kaua aega ette kavandanud, ilma et Karl oleks sellele just erilise innuga kaasa elanud. Kui Karl oleks teadnud, mis juhtub, oleks ta vähemalt teeselnud huvi nende koogiretseptide vastu, mida ema alailma ajalehtedest välja lõikas ja mille kohta ta Karli arvamust küsis. Tagantjärele mõeldes oleks Karl pidanud taipama, et miski on valesti. Ema oli juba mõnda aega olnud tõbisevõitu, ehkki küll mitte nii, et see oleks häirekellad helisema pannud. Siis aga ei suutnud ta ühel päeval enam peaaegu püstigi seista ja läks alles seejärel arsti juurde. Arst suunas ema uuringutele ja ta tuli koju uudisega, et tema kehas on ennast sisse seadnud pahaloomuline kasvaja. Ta püüdis küll asju tegelikust paremana näidata, kuid lõpuks viidi ta haiglasse.

      Karl oli hakanud just olukorra tõsidust taipama, kui üksinda kõledas haiglapalatis lamanud ema ühel jõulueelsel ööl maisest ilmast lahkus. Kui vähil poleks omadega nii kiire olnud, oleks Karl olnud paremini ette hoiatatud ja saanud ema paremini kohelda. Oleks teda sagedamini külastanud ning viinud talle rohkem šokolaadi ja lilli. Kui nüüd meenutama hakata, siis see hale kimp, mille ta ühel oma viimastest külaskäikudest kohalikust supermarketist kaasa kahmas, oli häbiasi. Isegi tema ise ei oleks surres seda endale silme ette tahtnud.

      Sellegipoolest ei käitunud Karl siiski halvemini kui Arnar, kes ei vaevunud isegi Islandile tulema, et ema surivoodi kõrval seista. Karl pidi kõik ise ära tegema – klaarima need asjad, mille kohta ema nii visalt nõudis, et need tuleb korda ajada, tagastama igasuguse pahna, mille ta oli laenuks võtnud, panema posti ema hüvastijätukirjad ja hankima ülevaate tema rahaasjadest, et päranditombu detailidest aru saada. Kõiki neid tegi Karl vastumeelselt. Ta vantsis ühe kirjaga teise järel postkontorisse ning koputas lugematutele ustele ja andis nende taga elanud inimestele üle mitmesuguseid kööginõusid, raamatuid ja DVD-plaate. Karl kahtlustas talle heidetud jahmunud pilkude põhjal, et ema kasutas seda kui vahendit, mille abil teatada sõpradele ja sugulastele, et ta on surma lävel. Nii ei pidanud ta seda ise tegema. Oi ei, see oli Karli töö. Ja muidugi suurendas see tunduvalt ohtu langeda vastukülaskäikude ohvriks – või nii ta vähemalt tollal arvas –, mis muutis kohustuse säherdust tööd teha tema jaoks veelgi vastumeelsemaks. Nüüd aga soovis ta, et oleks suhtunud ema viimaste soovide täitmisse suuremeelsemalt.

      Ta oleks ennast praegu kahtlemata paremini tundnud, kui oleks nende väheste viimaste nädalate jooksul iseenda soovid tahaplaanile tõrjunud. Kui ta oleks ema asju ajanud ja ülejäänud aja tema voodi kõrval istunud. Sest hoolimata kõikidest nendest ema sõnumitest käis neil väga vähe külalisi.

      Kui aus olla, siis ta tegelikult kahtles, kas ta oleks isegi pikema ettehoiatuse puhul palju paremini käitunud. Mida oleks ta osanud öelda? Millised sõnad oleksid olnud kohased selleks, et selgitada kellelegi, et sa armastasid teda tõesti, kuigi käitusid aastaid nii, et see viitas vastupidisele? Kas ema poleks seepeale talle hoopiski haigevoodilt umbusklikult vastu vaadanud ja tuletanud meelde kõiki neid kordi, mil Karl teda häbenes või keeldus ennast tema seltsis näitamast?

      Enne kuueseks saamist ei adunud ta kordagi, et tema perekond erineb kuidagiviisi teiste inimeste perekondadest. Talle ei tulnud pähe, et tema ema on ebatavaliselt vana ja pildilt puudub täielikult isa. Mõistmine tabas teda nagu jääkülm laine. Kõik algas süütust küsimusest – kas see on tema vanaema? –, millele järgnes piinlik naerukihin, kui ta vastas, et ei, see on tema ema. See arenes kiiresti edasi narritamiseks. Arenes lõpututeks variatsioonideks teemal, et tema ema on tegelikult vanaema ja et tal ei olegi isa. Laste

Скачать книгу