LITMIR.BIZ

      Kevadvihmad olid maa pehmemaks teinud ja nii polnud Dunkil haua kaevamisega raskusi. Ta valis selleks koha madala künka läänenõlval, sest vanamehele oli alati meeldinud päikeseloojangut vaadata. „Üks päev jälle tehtud,” oli ta ohanud, „ja kes teab, mida homne meile toob, mis, Dunk?”

      Noh, üks homne oli toonud vihmad, mis nad üdini läbi leotas, järgmine niiske, puhangulise tuule, ülejärgmine külma. Neljandal päeval oli vanamees olnud edasiratsutamiseks liiga nõrk. Ja nüüd oli ta läinud. Alles mõne päeva eest oli ta ratsutades laulnud vana laulu teekonnast Kajakalinna, et kohtuda seal kauni neiuga, ainult et Kajakalinna asemel oli ta laulnud Saarekoolmest. Nüüd teel ma olen Saarekoolmesse, kus ootab kaunis neid, hei-hoo, hei-hoo, mõtles Dunk kaevates nukralt.

      Kui auk oli piisavalt sügav, tõstis ta vanamehe surnukeha sülle ja kandis sinna.Vanamees oli olnud väikest kasvu ja kõhetu; ilma rõngassärgi, kiivri ja mõõgavööta ei tundunud ta kaaluvat rohkem kui kotitäis lehti. Dunk oli oma ea kohta igavesti pikk, jalgu järel vedav, sasipäine, suure kondiga kuueteistkümne- või seitsmeteistkümneaastane poiss (mitte keegi ei teadnud seda päris täpselt), pigem üle kahe meetri kui alla selle, ja ta oli alles hakanud kontidele liha külge kasvatama. Vanamees oli tihti ta jõudu kiitnud. Oli kiidusõnadega üldse lahke olnud. Sest muud tal anda ei olnud.

      Ta asetas vanamehe haua põhja ning seisis veidi aega seal kõrval. Vihma lõhn oli jälle õhus ja ta teadis, et peaks augu enne täitma, kui sadama hakkab, aga oli raske visata mulda selle vana väsinud näo peale. Siin peaks olema septon, kes loeks tema kohal mõned palved, aga tal pole kedagi peale minu. Vanamees oli õpetanud Dunkile kõike, mida teadis mõõkade ja kilpide ja piikide kohta, aga sõnade kohalt polnud ta suurem asi õpetaja.

      „Ma jätaksin sulle mõõga, aga maa sees läheks see rooste,” ütles ta lõpuks vabandavalt. „Jumalad annavad sulle uue, ma arvan. Ma soovin, et sa poleks surnud, ser.” Ta jäi vait, sest polnud kindel, mida peaks veel ütlema. Ta ei teadnud ühtegi palvet, vähemalt mitte tervenisti; vanamees polnud kunagi palvetest eriti hoolinud. „Sa olid tõeline rüütel ega peksnud mind kunagi, kui ma polnud seda ära teeninud,” suutis ta lõpuks lisada, „välja arvatud see üks kord Neitsiallikal. Kõrtsipoiss sõi lesknaise piruka ära, mitte mina, ja ma ütlesin seda sulle. Sel pole enam tähtsust. Jumalad hoiavad sind, ser.” Ta viskas mulda auku ja hakkas seda siis mõõdetud liigutustega täis kühveldama, vaatamata kordagi sellele, mis oli augu põhjas. Tal oli pikk elu, mõtles Dunk. Ta pidi olema kuuekümnele lähemal kui viiekümnele – ja kui paljud mehed saavad seda öelda? Vähemalt oli ta elanud nii kaua, et nägi ära järjekordse kevade.

      Päike vajus läände, kui ta hobuseid toitis. Neid oli kolm; tema nõgusa selja ja kangete jalgadega hobune, vanamehe ratsu ning Äike, tema sõjahobune, kellega ratsutati ainult turniiridel ja lahingus. Suur pruun täkk polnud enam nii nobe ega tugev kui noores eas, kuid ta silmades oli endiselt säde, tal oli tuline loomus ja ta oli väärtuslikum kõigest muust, mis Dunkile oli jäänud. Kui ma müüksin Äikese ja vana Kastani ning sadulad ja ratsmed ka, siis oleks mul piisavalt hõbedat, et … Dunk kortsutas kulmu. Rändrüütli elu oli ainus elu, mida ta tundis, ratsutamine ühest kindlusest teise, astumine ühe või teise isanda teenistusse, kes parajasti oma lahinguid pidas, söömine tema kojas, kuni sõda sai läbi, ja siis jälle teele. Vahel korraldati turniire, neid oli küll harvem, ja ta teadis ka, et mõni rändrüütel pööras kehvadel talvedel röövliks, kuid vanamees polnud seda kunagi teinud.

      Ma leiaksin ehk mõne teise võsarüütli, kes vajab kannupoissi, et keegi ta loomade eest hoolitseks ja ta turvist puhastaks, mõtles ta, või siis läheksin mõnda linna, Lannisporti või Kuningalinna ja hakkaksin linnavahiks. Või siis …

      Ta oli vanamehe asjad tamme alla kokku kogunud. Riidest kukrus oli kolm hõbemünti, üheksateist vaskpenni ja täketega granaatkivi; enamik võsarüütlitest pani oma maise vara hobustesse ja relvadesse. Dunkile kuulus nüüd rõngassärk, mida ta oli tuhat korda roostest puhtaks hõõrunud, rauast poolkiiver laia ninakaitsmega ja mõlgiga vasaku oimu kohal, pruunist pragunenud nahast mõõgavöö ning pooleteisekäemõõk puust ja nahast tupes, pistoda, habemenuga ja luisk. Säärekaitsmed ja kaelakaitse, kaheksa jala pikkune saarepuust treitud piik, mille otsas oli julm rauast teravik, ning täkitud metalläärega tammepuust kilp Mündipuu ser Arlani vapiga: hõbedane tiibadega karikas pruunil põhjal.

      Dunk vaatas kilpi, korjas maast mõõgavöö ja vaatas uuesti kilpi.Vöö oli tehtud vanamehe kõhnade puusade jaoks, talle see ei sobinud, just nagu tal polnud kasu ka rõngassärgist.Ta sidus mõõgatupe kanepinööri külge, sõlmis selle endale vööle ja tõmbas mõõga välja.

      Tera oli sirge ja raske, korralikust kindluses taotud terasest, puust käepideme ümber oli mässitud pehmet nahka ja mõõganupuks oli sile, lihvitud must kivi. Erilist ilu selles mõõgas ei olnud, aga see istus Dunkil hästi käes ja kui terav see oli, teadis ta hästi, sest oli selle kallal luisu ja õliriidega paljudel õhtutel enne magamaminekut töötanud. See istub minu pihus just niisama hästi kui tema pihus, mõtles ta endamisi, ja Saarekoolme aasal on turniir tulemas.

      Kergejalal oli mugavam kõnnak kui vanal Kastanil, kuid Dunki lihased olid siiski valusad ja väsinud, kui ta eespool võõrastemaja märkas, kõrget palkidest ja savist hoonet jõekese kaldal. Akendest voogav soe kollane valgus paistis nii kutsuvana, et ta ei suutnud mööduda. Mul on kolm hõbemünti, ütles ta endale, piisavalt, et saada korralik söök ja nii palju õlut, kui ma juua tahan.

      Kui ta sadulast maha ronis, ilmus jõest paljas poisike ja hakkas end koredast pruunist riidest ürbiga kuivatama. „Kas sa oled tallipoiss?” küsis Dunk temalt. Poiss võis olla kaheksane või üheksane, mitte vanem, kahvatu näoga ja kõhn, paljad jalad olid pahkluudeni mudaga koos. Ta juuksed oli tema juures kõige kummalisem asi. Tal polnudki juukseid. „Ma tahan, et mu ratsu kuivaks hõõrutaks. Ja kõigile kolmele kaeru. Kas sa saad sellega hakkama?”

      Poiss vaatas teda jultunult. „Võiksin saada. Kui tahaksin.”

      Dunk kortsutas kulmu. „Sellist juttu ära mulle räägi. Võta arvesse, et ma olen rüütel.”

      „Sa ei näe rüütli moodi välja.”

      „Kas kõik rüütlid on ühesugused?”

      „Ei, aga sinu moodi nad ka välja ei näe. Su mõõgavöö on köiest tehtud.”

      „Ajab asja ära, kuni see mu mõõgatuppe üleval hoiab. Hoolitse nüüd mu hobuste eest. Saad vaskmündi, kui sa seda hästi teed, ja vastu kõrvu, kui ei tee.”Ta ei jäänud ootama, et näha, kuidas tallipoiss sellesse suhtub, vaid pööras ringi ja lükkas õlaga ukse lahti.

      Ta oleks arvanud, et sel kellaajal on kõrts rahvast täis, aga kõrtsituba oli peaaegu tühi. Ainult üks noor isandahakatis kenas damastist keebis oli laua taga ära vajunud, norises vaikselt lauale valgunud veiniloigu kõrval. Rohkem polnud kedagi. Dunk vaatas ebalevalt ringi, kuni tüse lühike vadakukarva näoga naine tuli köögist ja ütles: „Istu, kuhu meeldib. Tahad õlut või süüa?”

      „Mõlemat.” Dunk istus akna juurde, magavast mehest piisavalt kaugele.

      „On head, ürtidega küpsetatud lambaliha, ja paar parti, mis mu poeg püüdis. Kumba sa tahad?”

      Ta polnud juba pool aastat võõrastemajas söönud, võib-olla kauemgi. „Mõlemat.”

      Naine naeris. „Noh, selle jaoks oled sa ka piisavalt suur.” Ta lasi kannu õlut täis ja tõi lauda. „Tahad sa ööseks tuba ka?”

      „Ei.” Miski poleks Dunkile rohkem meeldinud kui pehme õlekott ja katus pea kohal, aga ta pidi oma müntidega ettevaatlik olema. Maapind käis küll. „Söök ja õlu ja siis ma asun jälle Saarekoolme poole teele. Kui palju sinna veel maad on?”

      „Päevateekonna

Скачать книгу