ТОП просматриваемых книг сайта:
Tähtajaline elu. 2. osa. Heli Künnapas
Читать онлайн.Название Tähtajaline elu. 2. osa
Год выпуска 2016
isbn 9789949814992
Автор произведения Heli Künnapas
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kirjutasin Kasparile välja oma mõtted ka Kristeli teiste tegude suhtes. Jah, ma ei teadnud, mis seis neil omavahel on. Teadsin, et Kristel ei hoolinud ega märganud, kuidas ta nii mulle kui Elinale oma meestemurdmisega haiget tegi. Kuna Kaspar oli üks nendest, siis las ta teab. Ma võin üksi muretseda ja seda pilti enda peas korduvalt ja korduvalt läbi lasta … või võin selle mure välja rääkida, vastutuse edasi anda ja ise valust vabaneda. Ja nii ma tegingi. Mul polnud mingit tahtmist vanu asju enam endas edasi tassida. Kaspar sai tema ja Kristeliga seonduva kõik enda peale.
Ma teadsin, et ta räägib sellest Kristeliga. Rääkiski. Eriti kuna Kristel ei suutnud tema ja ta sõbra Janari vahel valida ning jooksis jätkuvalt nende vahet. Kasparile tegi see haiget. Ta ise ütles. Nii rääkisingi, et ta ise tegi mulle haiget. Seda ma ei öelnud, et minu jaoks oli see mitmes kord armukolmnurka sattuda ja äkki seepärast võtsingi seda veel nii isiklikult ja teravalt.
Ma ei teagi, kas selle avameelsuse põhjuseks oli soov säästa Kasparit, kellesse olin varem armunud (või ikka veel?) või hoopis kätte maksta hoolimatule (või endast ülihoolivale?) Kristelile? Enam vahet polnud. Nüüd oli saag käima tõmmatud ja laastud lendasid igas suunas.
Kaspar oli minu tundeavalduse üle üllatunud. Ta polnud märganud. Vähemalt nii ta väitis.
“Oleks ma teadnud … Sina meeldisid mulle ka,” teatas Kaspar. Nagu 4.klassis, mõtlesin haavunult. Aga mida ma siis lootsin? Poiss on minust mitme lennutunni kaugusel New Yorgis. Ta teab, et mina lähen Eestisse tagasi ja tema jääb siia. Loodan, et ta hakkab mulle suuri tundeid avaldama, kui mõlemad teame, et me ei saa kokku ei praegu ega ka pärast mu siinse viie kuu möödumist? Milliseks masohhistiks ma teda pean?
Ei peagi! Pigem rääkisin talle kogu seda lugu, et Kasparit ennast kaitsta. Ja mind ka. No ja äkki olin veidike Kristeli peale armukade ka … Aga see polegi ju praegu enam oluline.
Kaspari segadusest julgustatuna kirjutasin ka Kristelile ja Elinale väga ausalt, mida ma kogu olukorrast arvan. Tunnistasin üles, et olin Kaspariga aus ja et Kristeli käitumine on mulle korduvalt haiget teinud. Ma ei tea, mis neil täpselt omavahel edasi juhtus, aga Elinaga saime Kristelilt kurja kirja. Mina sain aunimetuse “kuradike” ja polnud kahtlust, et Kristel minu sõprusega väga rahul polnud.
Kellelt: Elina
Kellele: Rebecca
Aeg: 29. aprill
Tere, Rebeccake, seal kummaliselt kaugel… Nuuks…
No ei julgenud alguses su kirja lugemagi hakata, aga päris hea kiri oli. Ma ei taha küll julm olla, aga äkki Kristelil on vaja saada õppetund, et tuleb olla siiras. Ma näen siiani, et ta ei saa aru, kuidas tema suutmatus meeste vahel valida teeb haiget mitmetele inimestele. Meile, Kasparile, Janarile, meie albaanlastest sõpradele … No kõigile seltskondadele, kus on pandavaid mehi. Vabandust, aga nii see ju on!
Praegu on nii, et ükskõik, mis seltskonnas ma koos temaga liigun, siis kunagi ei tea, kellega ta enne mind juba suudelda on jõudnud. Ja vahet pole, kas tal on sel ajal mingi oma tüüp olemas või mitte. See on nii väsitav. Isegi kui ta ütleb, et teda keegi ei huvita, siis varsti on nurga taga just sellega, kelle kohta mina olen öelnud, et see kutt mulle meeldib.
Ma ei tea, kas see on mingi haiglane püüd ennast kuidagi tõestada? Enda paremust näidata? Ta on ju varemgi välja näidanud, et on ebakindel. Aga miks? Ta on nii ilus ja tark ja … mida kõike veel. Miks ta peaks ennast erinevate meeste püüdmisega tõestama? Aga eks meil kõigil on omad kiiksud.
Minu üks kiiks on kindlasti see, et ma igatsen sinu järele. Nii harjumatu on mõelda, et ma ei saa sinu juurest läbi hüpata ega koos kuhugi minna. Eriti nüüd, kui Kristeliga suhted on sellised, nagu nad on …või ei ole…
Igatsen su järele kohutavalt!
Ise mõtlen ühe enam, et hakkan pabereid ajama ja jään siia pikemaks. Kristelil samad mõtted (vähemalt olid viimati, kui me suhtlesime). Ma tean, et Eestis ei oota mind ei töö ega kool. Pere ootab, aga rahaliselt on kehv seis ja nii oleks mina lihtsalt veel üks suu toita. Parem olla siin ja ise endaga hakkama saada. Siit jõuan veidi ka koduseid toetada. Nii et mõtlen ja planeerin.
Sina aga mine ikka tagasi, sest sul ju kool pooleli.
Tõesti igatsen su järele! Ole tubli! Helistame! Pole küll sama, mis kohtuda, aga midagigi …
Kallistan!
Elina
Ma polnud sugugi üllatunud, kui esimest korda Jenniferi kohtasin. Kui majas on juba lapsehoidja, siis vaevalt, et perenaine ise kodugi koristab. Mary ja Thomase juures koristas Jennifer – umbes 40-aastane veidi kogukam ameeriklanna. New Yorgi lähistel elades olin harjunud, et lihttööd on pigem sisserännanute pärusmaa. Nii olin tegelikult Jenniferi nähes veidi üllatunud, sest pereema Maryst ei eristanud teda mitte miski.
Kuigi Mary ja Jennifer olid omavahel sarnasemad kui eelmise pere koristaja ja pereema, siis suhtumine oli jällegi vastupidine. Nii nagu laste puhul sai kiirelt selgeks, et mina olen siin nende laste pärast ja mu enda isik on teisejärguline, siis sama oli koristajaga. Temasse suhtuti küll lugupidavalt, kuid Jennifer ei olnud osa perest. Kas see tuli Mary umbusaldavast loomusest? Või sellest, et nad olid liiga sarnased ja ta pidi Jenniferi erinevust meelega rõhutama? Seda ma teada ei saanudki.
Esmaspäev oli Jenniferi tööpäev. Jõudsin Elina kirja ära lugeda, kui pidin Jenniferile kontoritoa vabaks tegema. Ta alustas oma päeva maja ülemisest osast ning liikus muudkui allapoole. Poolikute korrustega majas tähendas see korduvat tolmuimeja ning ämbrite tassimist ühelt korruselt teisele. Maja kõige kõrgemas osas oli Mary ja Thomase sviit. Tegelikult ma ei teadnud, kui uhke nende tuba on. Kui ma aga väljastpoolt maja suurust vaatasin, siis võis eeldada, et see on suur ja luksuslik tuba. Vähemalt eelmises peres ju küll oli. Miks ei peaks siingi nii olema.
Jennifer leidis alati aega, et minuga suhelda. Kas ta tundis ühtsustunnet, sest me oleme ühtmoodi teenindav personal selle pere jaoks? Või oli niisama sõbralik. Sellest ma aru ei saanud. Ameeriklaste puhul on üldse väga raske aru saada, mida nad tegelikult mõtlevad.
Kas eestlaste puhul on lihtsam? Eestlastena oleme vist teises äärmuses – nägu pidevalt mossis ees ja isegi kui tahaks midagi ilusat öelda, siis nagu ei raatsi ja jälle jääb kõlama negatiivne. Kahju! Ameeriklaste ja eestlaste vahepealne hübriid oleks emotsioonide väljendamise mõttes vist parim variant.
Mainisin millalgi varem jutu sees Jenniferile, et olen kunagi veidi ratsutamistrennis käinud. Täna tuli ta õhinal minu juurde:
“Mis sul laupäeval plaanis on?”
Tuletasin meelde, et siinset autojuhiluba mul siiani pole, seega peale Michigani järve ääres käimise või oma toas istumise pole mul väga midagi teha.
“Lähme ratsutama!” kutsus ta innustunult.
Jõudsin juba korraks ta kogukat keha hobuse seljas ette kujutada, kui ta täpsustas:
“Minu tütar armastab hobuseid ja neil on sel laupäeval tallis rahulikum päev. Nii saaksime minna. Tuleksin sulle ise järele ja tooks pärast tagasi ka, nii et sa ei pea millegi pärast muretsema. See kõik oleks täitsa tasuta.”
Vahtisin talle vist väga lolli näoga otsa, sest ta pahvatas lihtsalt naerma. Ma ei osanud tõesti midagi öelda. Sel hetkel sain aru, et olen ise ka eelarvamuste küüsi langenud – ma eeldasin, et nii madalal ametikohal (nagu koristaja) töötav inimene ei saa endale võimaldada teistele teeneid teha. Praeguseks hetkeks aga oli igasugune majast väljasaamine minu jaoks väga oluline ning Jenniferi pakkumine oleks suureks abiks.
“See oleks vägev,” suutsin lõpuks oma emotsioonid kokku võtta.
Ülejäänud nädala jooksul valdasid mind segased tunded. Ühelt poolt aeg venis nagu tigu, sest ma ei jõudnud laupäeva ära oodata. Teiselt poolt oli hoopis