LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oled kuulunud?”

      „Mace leidis mu, kui olin neljateistkümnene, leedi. Minu väljaõpe on kestnud sellest ajast saati.”

      „Ehkki troon on seisnud tühi? Või kuulusid mu onu ihukaitseväkke?”

      „Ei, leedi.” Üle Peni näo vilksatanud tülgastusvari kadus nii kiiresti, et Kelsea kahtles, kas polnud ta seda endale üksnes ette kujutanud. „Regendil on oma ihukaitsevägi.”

      „Või nii.” Kelsea tampis vaia maasse, tõusis siis püsti ja ajas end, valugrimass näol, sirgu, tundes selga naksatamas.

      „Kas peate tempole vastu, Kõrgus? Võib arvata, et te pole just sageli nii pikka maad ratsutanud.”

      „Tempol pole viga. Ja nagu ma aru saan, ei tohi me viivitada.”

      „Tõsi mis tõsi, leedi.” Pen madaldas häält ja vaatas ringi. „Meil ollakse tihedalt kannul.”

      „Kust sa tead?”

      „Pistrikud.” Pen osutas taeva poole. „Nood on meid jälitanud sellest ajast peale, kui kindlusest lahkusime. Jõudsime eile hilja kohale, sest tegime mitu kõrvalepõiget, et neid maha raputada. Aga pistrikke pole võimalik lollitada. See, kes nad välja saatis, on meil nüüd jälil …”

      Pen jäi vait. Kelsea sirutas käe uue vaia poole ja lausus otsekui muu seas: „Täna pole ma pistrikke kuulnud.”

      „Morti pistrikud lendavad hääletult, leedi. Neid on õpetatud vaikima. Aga kui tähelepanelikult jälgida, võib neid aeg-ajalt näha üle taeva vilksatamas. Nad on kuratlikult kiired.”

      „Miks nad ei ründa?”

      „Meid on palju.” Pen tõmbas sirgu telgi viimase nurga, et Kelsea võiks selle vaiaga maa külge kinnitada. „Mortid treenivad pistrikke sama hästi kui meie oma sõdureid ning nood ei pane oma elu ohtu, rünnates ülekaalukat vastast. Nad proovivad tappa meid ükshaaval, kui juhus avaneb.”

      Pen pidas jälle vahet ning Kelsea vibutas tema poole vasarat. „Sul ei maksa karta, et hirmutad mind. Ma pean kartma surma niikuinii – ükskõik mida sa räägid või rääkimata jätad.”

      „Võib-olla, leedi, aga hirmust võivad saada kammitsad.”

      „Kas need jälitajad on mu onu saadetud?”

      „Küllap vist, leedi, aga pistrikud lubavad oletada, et teie onul on abilisi.”

      „Selgita!”

      Pen vaatas üle õla tagasi ja pomises. „See oli otsene käsk. Kui Carroll peaks küsima, ütlen talle nõnda. Teie onu on pidanud juba aastaid läbirääkimisi Punase Kuningannaga. Räägitakse, et nad on sõlminud omavahel salaliidu.”

      Mortmesne’i kuninganna. Keegi ei teadnud, kes ta on või kust pärineb, aga temast oli saanud võimas monarh, kes oli veriselt valitsenud nüüd juba üle sajandi. Carlin oli näinud Mortmesne’is ohtu – naaberriigiga sõlmitud liit võinuks olla mõistlik. Enne kui Kelsea jõudis midagi küsida, rääkis Pen juba edasi. „Mortidel pole küll lubatud müüa tearidele relvi, aga igaüks, kellel on piisavalt raha, võib hankida endale morti pistrikke mustalt turult. Mina arvan, et see, kes meid jälitab, on Caden.”

      „Too palgamõrtsukate tsunft?”

      Pen mühatas. „Tsunft. See nimetus eeldaks neilt mingit organisatsiooni, leedi. Aga jah: nad on palgamõrtsukad ja üsnagi vilunud. Käivad kõlakad, et teie onu on pannud välja suure summa raha sellele, kes suudab teile jälile saada. Just niisugustest pakkumistest Caden ennast elatabki.”

      „Kas nende vastu meie salk ei saa?”

      „Ei.”

      Kelsea laskis pilgul ringi käia ning mõtles kuuldu üle järele. Platsi keskel küürutasid kolm sõdurit kogutud lõkkematerjali ümber ja kirusid südametäiega, sest hakatis ei tahtnud kuidagi tuld võtta. Teised lohistasid maha langenud puid, et ehitada neist laagripaiga ümber rohmakas kaitsetõke. Nende ettevaatusabinõude mõte oli Kelseale nüüd täiesti selge ning teda läbistas abitu hirmuvõbin, millesse sugenes süütunnet. Kõik üheksa meest olid tema pärast sihikule võetud.

      „Söör!”

      Puude vahelt astus raskel sammul välja Carroll. „Mis on?”

      „Pistrik, söör. Loodesuunast.”

      „Hea, et märkasid, Kibb.” Carroll hõõrus laupa, mõtles viivu ning hakkas siis telgi poole tulema.

      „Pen, mine aita süüa teha!”

      Pen vaatas korraks Kelseale otsa ja tema ulakast naeratusest aimus heatahtlikkust. Seejärel kadus ta hämarusse.

      Silmad paistsid Carrolli näost tumedate sõõridena. „Nad on meil kannul, leedi. Meile on jälile saadud.”

      Kelsea noogutas.

      „Kas te võidelda oskate?”

      „Üksiku ründaja vastu suudan kaitsta end noaga. Mõõkadest ei tea ma paraku suurt midagi.” Ühtäkki andis Kelsea endale aru, et enesekaitsevõtteid õpetas talle Barty, kelle refleksid polnud enam nii kiired kui noorel mehel. „Ma pole eriline võitleja.”

      Carroll laskis pea viltu ja tema tumedais silmis välgatas huumorisäde. „Ei tea midagi, leedi. Olen teid sellel retkel jälginud, te talute raskusi vapralt. Aga varsti jõuab kätte hetk,” Carroll vaatas ringi, madaldas häält ja jätkas, „jõuab kätte hetk, kui pean jagama rühma kaheks, et jälitajatest pääseda. Kui nii, siis pean teile ihukaitsjat valides teadma teie enda võimeid.”

      „Noh, ma olen nobe lugeja ja oskan valmistada hautist.”

      Carroll noogutas heakskiitvalt. „Te suudate võtta kõike huumoriga, leedi. Naljasoont läheb teil vaja. Teie elu on nüüdsest täis hädaohte.”

      „Te olete kõik pannud oma elu suurde ohtu, et toimetada mind kindlusesse, kas pole?”

      „Saime selle ülesande teie emalt, leedi,” vastas Carroll jäigalt. „Meie au ei lubaks teisiti käituda.”

      „Sina olid mu ema ihukaitsja, eks?”

      „Olin küll.”

      „Kui olen kindlusesse toimetatud, kas astud siis regendi ihukaitsesse?”

      „Ma pole veel otsustanud, leedi.”

      „Kas mina saan teha midagi, et sinu otsust mõjutada?”

      Mees tundis end nähtavasti ebamugavalt ja vaatas kõrvale. „Leedi …”

      „Räägi julgesti.”

      Carroll laiutas abitult käsi. „Leedi, ma arvan, et olete tehtud kõvemast puust, kui pealtnäha paistab. Ütleksin, et teist võiks kunagi saada hea kuninganna, aga te kannate endal surma märki ning samamoodi on ära märgitud kõik, kes teile järgnevad. Mul on perekond, leedi. Lapsed. Ma ei paneks kaardimängus oma lapsi tagatiseks; ma ei saa seada nende elu ohtu, hoides teie poole, kui jõuvahekorrad on niisugused.”

      Kelsea noogutas, püüdes varjata pettumust. „Saan aru.”

      Carroll näis tundvat kergendust. Ehk oli ta oodanud, et Kelsea hakkab hädaldama. „Oma auastme tõttu ei või ma teada, kas teie vastu sepitsetakse mingit vandenõu. Lazaruselt, meie Mace’ilt, küsides veab teil ehk rohkem: temal õnnestub alati välja nuuskida sääraseid asju, millest teistel aimugi pole.”

      „Me oleme kokku puutunud.”

      „Ettevaatust Jumala kirikuga! Kahtlen, kas püha isa regendi vastu just sooje tundeid hellitab, ent inimest, kes istub troonil ja hoiab enda käes riigikassa võtmeid, tuleb ikkagi armastada. Ta vaatab, kustpoolt tuul puhub, ja loodab kõige paremat ning seda peame tegema meiegi.”

      Kelsea noogutas jälle. Kõigest paar päeva tagasi oli Carlin öelnud umbes sedasama.

      „Minu rühmas on ainult tublid mehed. Selle peale võin oma elu pandiks panna. Teie timukas, kui too peaks kord tulema, ei ole meie hulgast.”

      „Tänan, kapten.” Kelsea vaatas

Скачать книгу