ТОП просматриваемых книг сайта:
Kafka mererannas. Харуки Мураками
Читать онлайн.Название Kafka mererannas
Год выпуска 2002
isbn 9789985338612
Автор произведения Харуки Мураками
Жанр Современная зарубежная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Tüdruk laseb vaid viivuks kergel naeratusel üle näo libiseda. Naeratus justkui lahkuks hetkeks ja tuleks siis kohe tagasi. Minu nägu on endiselt punane.
„Ma mõtlen, et kui sa soengut muudaksid, oleksid veel rohkem tema nägu. Kasvatad juuksed natuke pikemaks ja ajad geeliga niimoodi uljalt püsti. Teeks kasvõi siinsamas kohe praegu ära, kui saaks. Sulle kindlasti sobib. Ma olen tegelikult juuksur.”
Noogutan. Rüüpan pisut teed. Kohvikus on väga vaikne. Isegi muusika ei mängi. Inimeste kõnet ei ole kosta.
„Kas sulle ei meeldi rääkida?” pärib tüdruk tõsise näoga käsipõsakile vajudes.
Raputan pead. „Ei, seda mitte.”
„Ega ma sind ei sega või midagi?”
Raputan veel kord pead.
Tüdruk võtab ühe saia kätte. Maasikamoosiga. Tüdruk kortsutab kulmu ja teeb näo, nagu ta ei usuks oma silmi.
„Kuule, ole hea, söö see ära. Maasikamoosiga sai on üks kõige jäledamaid asju siin maailmas. Juba lapsest saati vihkan seda.”
Võtan saia vastu. Ega mullegi maasikamoosiga saiad just väga ei meeldi. Aga söön selle vaikides ära. Tüdruk jälgib teiselt poolt lauda, et ma selle ikka ilusti lõpuni ära sööks.
„Kuule, kas ma tohin sult ühte asja paluda?” ütleb ta.
„Mida?”
„Kas ma tohin Takamatsuni sinu kõrval istuda? Ma ei suuda üksinda kuidagi maha rahuneda. Enne oli kogu aeg selline tunne, et tuleb mingi pervert ja istub mu kõrvale, nii et ma ei jäänud kuidagi magama. Kui ma pileti ostsin, siis öeldi, et kõik istmed on omaette, aga kui bussi peale ronisin, tuli välja, et tegelikult on kahekohalised istmed. Tahaks enne Takamatsusse jõudmist kasvõi natukenegi magada. Ja sina ei näe eriti perverdi moodi välja. Kas tohib?”
„Ikka tohib,” vastan ma.
„Aitäh,” ütleb tema. „Reis – see on teekaaslased.”
Noogutan. Mulle tundub, et ma muud ei teegi, kui ainult noogutan. Aga mida ma peaksingi ütlema?
„Mis pärast seda tuleb?”
„Pärast mida?”
„Pärast seda „Reis – see on teekaaslased”. Sealt läks kuidagi edasi ka, eks ole? Ei tule meelde. Ma olen juba vanast ajast kirjanduses nõrk.”
„Maailm – osavõtlikkus,” ütlen ma.
„Reis – see on teekaaslased, maailm – osavõtlikkus,” kordab ta, justkui üle kontrollides. Sellise näoga, et kui oleks paberit ja pliiatsit, siis kirjutaks kohe üles. „Kuule, aga mida see tähendab? Nii paari sõnaga.”
Mõtlen järele. Mõtlemine võtab aega. Aga tema ootab vaikselt.
„Ma arvan, et see tähendab, et juhuslikud kohtumised on inimestele üsna tähtsad, kui paari sõnaga öelda.”
Tüdruk mõtleb hetke selle üle järele, paneb siis viimaks laua kohal käed kergelt kokku. „Tõepoolest, kui mõtlema hakata, siis on ootamatud kohtumised inimestele üsna tähtsad jah. Minu meelest ka.”
Heidan pilgu käekellale. Kell on juba pool kuus. „Kas me ei peaks varsti bussi tagasi minema?”
„Mhmh, peaks jah,” ütleb ta. Aga ei tee seda nägugi, et hakkaks püsti tõusma.
„Aga ega sa ei tea, kus me oleme?” pärin mina.
„Mhmmm, huvitav tõesti,” ütleb tüdruk. Sirutab kaela välja ja vaatab ümbruses ringi. Kõrvas rippuvad kõrvarõngad õõtsatavad ebakindlalt nagu küpsed puuviljad.
„Mina ka ei tea. Kuigi kui aja järgi võtta, siis võiksime kuskil Kurashiki kandis olla, aga tegelikult, kas pole ükskõik? Lõppude lõpuks on kiirteede teenindusalad kõik lihtsalt läbisõidukohad. Siit sinna.” Tüdruk tõstab parema ja vasaku käe nimetissõrme püsti. Nende kahe vahele jääb kuskil 30 sentimeetrit.
„Kohanimi on tegelikult täitsa ükskõik. Peldik ja söök. Neoonlambid ja plastmasstoolid. Vastik kohv. Maasikamoosiga saiad. Kõigel sellel pole mingit tähtsust. Tähtis on see, kust me tuleme ja kuhu läheme. Või ma eksin?”
Noogutan. Ma noogutan. Ma noogutan.
Kui me bussi tagasi jõuame, on kõik teised reisijad juba oma kohtadel valmis ootamas, et buss võiks kasvõi sekundi võrra varem startida. Bussijuht on karmi pilguga noor mees. Näeb välja rohkem tammivaht kui bussijuht. Ta pöörab oma etteheitva pilgu meile, hiljaksjäänutele. Aga ei ütle midagi. Tüdruk heidab tema poole süütu naeratuse, justkui vabandades. Bussijuht sirutab käe välja, vajutab kangi ja laseb kompressori vilina saatel ukse uuesti kinni. Väiksemat sorti kohver kaenlas, tuleb tüdruk minu kõrvalistme juurde. Silmatorkamatu odav massitoodangu kohver. Oma suuruse kohta suhteliselt raske. Vinnan selle üles ja panen pea kohale pagasiriiulisse. Tüdruk ütleb aitäh. Laseb siis istme seljatoe alla ja jääb kohe magama. Buss hakkab sõitma, nagu poleks ta mallanud seda hetke ära oodata. Võtan taskust raamatu ja loen edasi.
Tüdruk magab sügavalt ja ta pea vajub kurvide kõikumiste saatel viimaks minu õla peale. Ning jääb sinna nõndasamuti pidama. Eriti raske ei ole. Suu on suletud. Hingab vaikselt nina kaudu. Tema hingeõhk puudutab korrapäraste vaheaegade järel minu õlaluud. Kui ma alla vaatan, näen kaeluse serva alt rinnahoidja paela välja piilumas. Kreemikarva peenike pael. Kujutan endale ette selle paela otsas olevat peenest materjalist rinnahoidjat. Selle all olevaid pehmeid rindu. Minu sõrmeotste vahel kõvaks tõmbuvaid roosasid nibusid. Mitte et ma tahaks seda kõike ette kujutada. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Ja loomulikult läheb mul selle peale kõvaks. Läheb lausa nii kõvaks, et on raske aru saada, kuidas võib üks kehaosa üldse niisuguseks muutuda.
Ja selsamal hetkel tärkab minus kahtlus, et äkki on just tema minu vanem õde. Vanus on enam-vähem sama. Tüdruku omapärased näojooned on foto peal nähtud vanemast õest üsna erinevad. Aga ega siis fotot ei või usaldada. Juhtub ju vahel, et pildi tegemise viisist sõltuvalt on fotole jäädvustatud nägu tegelikkusest täiesti erinev. Temal on jällegi umbes minuvanune noorem vend, kellega ta üsna pikka aega kohtunud ei ole. Pole sugugi võimatu, et see vend olen mina.
Vaatan ta rindu. Hingamise rütmis tõuseb ja langeb nende küngaste ümarus justkui mere rulluv lainetus. See toob silme ette lõputu merevälja, millele äärest ääreni langeb tasane vihm. Mina olen laevadekile roninud üksik meremees ja tüdruk on meri. Taevas on ühtlaselt hall ja sulab kaugel-kaugel üheks samasuguse tinahalli merega. Taolistel hetkedel on mere ja taeva eristamine väga raske. Meremehe ning mere eristamine samuti. Ning tegelikkuse ja hinges valitseva reaalsuse eristamine ka.
Tüdruku sõrmes on kaks sõrmust. Abielu- ega kihlasõrmused need pole. Noortele mõeldud tränipoest ostetud odavad sõrmused. Sõrmed on peened, kuid pikad ning sirged ja jätavad lausa sitke mulje. Küüned on lühikesed ning hästi hoolitsetud. Kahvaturoosa maniküür. Käed on kergelt kokku panduna miniseelikust väljaulatuvatele põlvedele asetatud. Tahan neid sõrmi puudutada. Aga loomulikult ei tee ma midagi niisugust. Magavana näeb ta välja nagu väike laps. Teravad kõrvad piiluvad juuste seest välja nagu seenepoisid. Ta kõrvad jätavad kummaliselt haavatava mulje.
Panen raamatu kinni ja jään mõneks ajaks akna taga mööda ruttavat maastikku silmitsema. Isegi seda märkamata suigun varsti uuesti unne.
neljas peatükk
USA Armee Luureosakonna (MIS) raport
Koostatud: 12.05.1946
Pealkiri: RICE BOWL HILL INCIDENT, 1944: REPORT
Dokumendi number: PTYX-722-8936745-42216-WWN
Alljärgnev