LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Olin arvanud, et olen ainus külaline.

      Minu küsimus näis temas vastikust tekitavat. Ma ei näinud sellel mingit põhjust ja kaalusin, kas mitte lubada oma kärsitusel välja paista, kui kuulsin majast ukse avanemist ja häält, mille ma ära tundsin. „Catchpool! Mon cher ami!”

      „Poirot?” hõikasin. „Kas see on Hercule Poirot?” küsisin ülemteenrilt. Lükkasin ukse lahti ja astusin majja, olles juba väsinud külma käes ootamast, kuni mind sisse kutsutakse. Nägin kaunist kahhelkivist põrandat, milletaolisi võib kohata paleedes, suurejoonelist puutreppi, liiga paljusid uksi ja koridore, et neid esimesel pilgul meelde jätta, kappkella ja ühel seinal hirve pead. Vaene loom näis naeratavat ja ma naeratasin vastu. Kuigi surnud ja kehast eraldatud, oli hirve pea külalislahkem kui ülemteener.

      „Catchpool!” Jälle sama hääl.

      „Kuulge, kas Hercule Poirot on siin?” küsisin tungivamalt.

      Sel korral vastas ülemteener tõrksa noogutusega ja hetk hiljem ilmus belglane enda kohta kiire sammuga nähtavale. Pidin tahtmatult muhelema, nähes munakujulist pead ja läikivaid kingi, mis olid nii tuttavad, nagu muidugi ka tema eripärased vuntsid.

      „Catchpool! Mul on hea meel näha, et teiegi olete siin!”

      „Ma tahtsin teile just sama öelda. Muide, kas see olite teie, kes tahtis mind võõrastetoas näha?”

      „Jah, jah. See olin mina.”

      „Nii ma arvasin. Hästi, siis te saate mulle teed juhatada. Mis siin üldse toimub? Kas midagi on juhtunud?”

      „Juhtunud? Ei. Mis peaks olema juhtunud?”

      „Noh…” Pöörasin ringi. Me olime Poirot’ga kahekesi ja mu kohvrid olid kadunud. „Ülemteenri ettevaatlik käitumine pani mu kahtlema, kas…”

      „Ah jah, Hatton. Ärge pöörake talle tähelepanu, Catchpool. Tema käitumisel, nagu te seda nimetate, pole mingit põhjust. Tal on lihtsalt selline iseloom.”

      „Kas te olete kindel? Iseloomu kohta on see kuidagi imelik.”

      „Oui. Leedi Playford rääkis mulle temast – õige varsti pärast seda, kui ma pärastlõunal saabusin. Ma küsisin temalt samu asju mida teie minult, mõeldes, et midagi on juhtunud, kuid ülemteener leiab, et tal pole sobiv sellest rääkida. Leedi Playford ütles, et Hatton on selliseks muutunud oma pika teenistuse tõttu. Ta on näinud nii paljusid asju, mida tal poleks sünnis mainida, ja nüüd, ütles leedi Playford mulle, eelistab ta öelda nii vähe kui võimalik. Leedi jaoks on see samuti häiriv. „Ta ei jaga isegi kõige elementaarsemat teavet – mis kell serveeritakse õhtusööki? millal meile sütt tuuakse? –, käitumata seejuures nii, nagu püüaksin ma temalt välja pigistada hoolikalt hoitud ja plahvatusohtlikku perekonnasaladust,” kurtis ta mulle. „Ta on kaotanud selle hindamisoskuse, mis tal kunagi oli, ning pole nüüd võimeline valima pöörase taktituse ja täieliku vaikimise vahel.””

      „Miks pole leedi siis uut ülemteenrit palganud?”

      „See on samuti küsimus, mille ma esitasin. Me mõtleme ühteviisi, teie ja mina.”

      „Ja kas ta andis teile ka vastuse?”

      „Teda paelub Hattoni isikuomaduste muutumise jälgimine ja ta tahab näha, milliseks kujunevad tema harjumused tulevikus.”

      Tegin nördinud näo, mõeldes, millal ilmub välja keegi, kes pakuks tassi teed. Sel hetkel maja värises, siis tardus, siis värises uuesti. Tahtsin just öelda: „Misasja maa peal…?”, kui märkasin trepi ülemises otsas kõige suuremat meest, keda ma elus näinud olen. Ta oli teel alla. Tal olid liivakarva juuksed ning rippuvate põskedega ja lõualotiga nägu; ta pea oli nagu planeedisuuruse keha otsa sätitud kivike.

      Kui ta liikus, kostis ta jalge alt vali krigin ja ma kartsin, et ta võib laudadest läbi vajuda. „Kas te kuulete seda vastikut häält?” uuris ta ennast tutvustamata meie käest. „Astmed ei peaks oigama, kui nende peal seistakse. Kas astmed mitte selleks ei olegi, et nende peal seistaks?”

      „On küll,” nõustus Poirot.

      „Noh?” ütles mees tarbetult. Ta oli oma vastuse saanud. „Ma räägin teile, enam ei tehta selliseid treppe nagu vanasti. Kõik oskused on kadunud.”

      Poirot naeratas viisakalt, haaras siis mu käsivarrest ja suunas mu vasakule, ise sosistades: „See on tema söögiisu süü, et astmed oigavad. Aga ta on advokaat, nii et selle trepi asemel hangiksin ma endale juriidilise nõustaja.” Alles siis, kui ta muigas, sain ma aru, et see oli mõeldud naljana.

      Järgnesin talle ruumi, mida ma pidasin võõrastetoaks, see oli avar, aga suur kivikamin oli uksele liiga lähedal. Tuli koldes ei põlenud ja toas oli külmem kui eesruumis. Ruum oli märksa pikem kui lai, hulk tugitoole oli ebakorrapärases reas toa ühes otsas ja niisama korratu kobar toole teises otsas. Mööbli selline paigutus rõhutas ruumi ristkülikulist kuju ning tekitas selles polariseerunud mulje. Kaugemas otsas olid klaasuksed. Kardinaid polnud veel ööseks ette tõmmatud, kuigi väljas oli juba pime – märkasin, et sel kellaajal oli Clonakiltys pimedam kui Londonis.

      Poirot sulges võõrastetoa ukse. Lõpuks sain oma vana sõbra korralikult üle vaadata. Too näis olevat ümaram kui meie eelmisel kohtumisel ning vuntsid paistsid niiviisi üle toa suuremate ja silmapaistvamatena. Kui ta lähemale tuli, siis ma otsustasin, et ta nägi välja täpselt samasugune nagu varem, pigem olin mina ta oma kujutluses hõlpsamini kohaldatavatesse mõõtmetesse taandanud.

      „Milline rõõm teid näha, mon ami! Ma ei suutnud seda uskuda, kui ma kohale jõudes leedi Playfordilt kuulsin, et ka teie olete nädalaks siia kutsutud külaliste seas.”

      Tema rõõm oli ilmselge ja minus tuksatas süütunne, sest mu enda tunded ei olnud nii siirad. Tema hea tuju küll innustas mind ning näitas, et ta ei paistnud olevat minus pettunud. Poirot’ läheduses on kerge tunda end pettumust valmistava isikuna.

      „Te ei teadnud enne tänast siiajõudmist, et ma olen tulemas?” küsisin.

      „Non. Ma pean teilt kohe küsima, Catchpool. Miks te siin olete?”

      „Ma usun, et samal põhjusel nagu teiegi. Athelinda Playford kirjutas ja palus mul tulla. Ei juhtu just iga päev, et kedagi kutsutaks kuulsa kirjaniku poole nädalaks aega veetma. Lapsena ma lugesin mõnda tema raamatut ja…”

      „Ei, ei. Te mõistsite mind valesti. Ma otsustasin tulla samal põhjusel – kuigi ma ei ole tema raamatuid lugenud. Palun ärge seda talle öelge. Ma tahtsin küsida, miks võis leedi Playford meid siia tahta, teid ja mind? Ma kujutasin ette, et võib-olla kutsus ta Hercule Poirot’, kuna, nagu ta isegi, on Poirot oma valdkonnas kõige kuulsam ja teenekam. Nüüd ma tean, et see pole nii, sest teie olete samuti siin. Ma mõtlen… ilmselt on leedi Playford lugenud sellest, mis juhtus Londonis Bloxhami hotellis.”

      Mul ei olnud mingit tahtmist kõnealusest loost rääkida ja ma ütlesin: „Enne kui ma sain teada, et te siin olete, mõtlesin ma, et ta kutsus mind politseiasjadest rääkimiseks – et ta saaks mõned üksikasjad oma raamatutes õigesti paika. Need oleksid kahtlemata paremad, kui neis oleks rohkem realistlikke…”

      „Oui, oui, bien sûr. Öelge mulle, Catchpool, kas teil on see kutse alles?”

      „Hmm?”

      „Mille leedi Playford teile saatis.”

      „Oh, jah. See on mul taskus.” Sikutasin selle välja ning ulatasin talle.

      Ta lasi pilgul sellest üle libiseda ja andis siis mulle tagasi, öeldes: „See on täpselt samasugune kui mulle saadetu. See ei näita meile midagi. Võib-olla on teil õigus. Ma mõtlen, et võib-olla ta soovib konsultatsiooni seoses meie erialaste oskustega.”

      „Aga… te ütlesite, et kohtusite temaga. Kas te ei küsinud temalt?”

      „Mon ami, milline külaline oleks nii matslik, et hakkaks kohe saabudes oma võõrustajalt uurima: „Mida sa minust tahtsid?”. See oleks ebaviisakas.”

      „Ise ta midagi ei öelnud? Ei andnud

Скачать книгу