LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vanadel indoeurooplastel. Seni, kuni tulijat ei tunta, suhtutakse temasse äärmiselt emotsionaalselt. Ta võib ju olla jumal, kes tuli, et külvata oma väljavalitule õnne ja rikkust, aga ka vaenlane, kes on valmis pererahva kõigest ilma jätma. Käibel oli kõnekäänd: “Oota külalist, oota surma”. Kõik need tundma saamise piinad asenduvad hingelise tasakaaluga, kui tulijast saab külaline. Siinkohal on väga tähtis tulija identifitseerimise moment. Niivõrd silmakirjalik ja potentsiaalselt ohtlik kui on tulija, sedavõrd ühetähenduslik ja ettearvatav on külaline. Külalislahkuse rituaal on paika pandud sel moel, et allutada külaline täielikult enda stsenaariumile, sõltumata sellest, kes ta on. Jumal, vaenlane või lihtne teekäija, kes oma asju ajab, võetakse vastu umbes ühtemoodi, ehkki erineval tasemel talle austust avaldades.

      Külalislahkuse rituaali võib kujutleda dialoogina kahe suhtleva poole vahel. Nii peremees kui külaline alluvad rangele etiketistsenaariumile, mis seob ja piirab nende tegevust, kuid samal ajal võimaldab saavutada kindlaid eesmärke: peremees võtab külalise vastu väärikalt, teenides ühtlasi ära kaasinimeste austuse ja lugupidamise, aga ka jumala armu, sest külaline saab toitu, peavarju ja abi. Peremees mitte ainult ei hoolitse külalise eest, vaid kohustub kaitsma teda nagu oma suguseltsi liikmeid.

      Kõige erinevamates traditsioonides kannab kohustuslikku iseloomu ühine söömaaeg, millest külaline ei või loobuda, et pererahvast mitte solvata. Selles seisneb üks traditsiooniliste kommete erinevus kaasaegsetest Euroopa tavadest, mille kohaselt on inimesel vabadus süüa seda, mida ta tahab, ja nii palju, kui ta tahab. Külalise toitmine on peremehe kohus, nii osutab ta külalisele au ja näitab üles oma heldust. Ühine söömaaeg kujutab endast keskset ja sihipärast rituaali, mis võimaldab näidata üles külalislahkust. See on sajandite vältel kasutusel olnud viis, kuidas äratada huvi oma kodu vastu ja teha külalisest nii-öelda oma inimene. Samal ajal on ühine söömaaeg ilmekas mudel kollektiivist, selle ideaalkujund.

      Head maneerid on tõelisele kõlblusele õilsaks raamistuseks, kuid sellest siiski ei piisa, et otsustada inimese üle tema väärtuste järgi. Head maneerid, käitumisstiil ja delikaatsus ei kujune välja iseenesest. Suurt tähtsust omab sotsiaalne mikrokeskkond, milles inimene elab, samuti lapsepõlves saadud kasvatus. Igal juhul võib inimene alati omandada head käitumismaneerid, kui see talle vaid huvi pakub.

ÜLDISED NORMID JA REEGLIDÄRIETIKETI PÕHIMÕTTED

      Ärietiketi reeglite aluseks on üldised eeldused ja põhiprintsiibid.

      Üldisteks eeldusteks on, et:

      ● kõiki inimesi, kellega äritegevuses kokku puututakse, tuleb kohelda ühesuguse viisakuse ja austusega;

      ● etiketireeglid on sarnased nii meestele kui naistele.

      Loomulikult säilivad sealjuures üldiselt omaks võetud etiketireeglid, ehkki mõningad neist, näiteks rüütelliku käitumise elemendid, on tänaseks päevaks kaotanud oma aktuaalsuse. Restoranis arve maksmine, naisterahva ees ukse avamine, toolilt tõusmine, kui ruumi sisenev naine on saabunud kokkulepitud ajast hiljem, ja talle istumiseks tooli ette nihutamine, daami endast ette laskmine liftist väljumisel – need traditsioonid hakkavad minevikku vajuma. Kaasaegne ärietikett soovitab väljuda esimesena sellel, kes seisab uksele lähemal. Mees ja naine panevad ise endale mantli selga, ent kui kummalgi neist tekib sealjuures raskusi, on nad kohustatud teineteist abistama. Kuid kindlasti on vaja märgata tähelepanuavaldusi teise inimese poolt. Naised mitte ainult ei ava ise endale ust, vaid vajadusel lasevad ka teise endast ette, sõltumata sellest, kas tegemist on mehe või naisega. Lühidalt öeldes, vastutulelikkus, delikaatsus, andmine ja saamine, vajadusel üksteisele abi osutamine (sealjuures võrdselt mõlemale sugupoolele) – need on ärietiketi peamised tunnused.

      Järgnevalt on välja toodud ärietiketi kolm peamist reeglit:

      ● kuldreegel: suhtuge eranditult kõigisse nii, nagu tahate, et teisse suhtutakse;

      ● viis võlusõna: “palun”, “tänan”, “väga hästi tehtud”;

      ● ärge segage alkoholi ja narkootikume äriga.

      Ainuüksi sellest, et inimene on viisakas, vastutulelik ja heasoovlik, ei piisa. Ärietiketis omandavad õige käitumise üldpõhimõtted spetsiifilise varjundi, mis väljendub järgmistes põhiprintsiipides:

      ● tee kõike õigeks ajaks;

      ● ära liialt lobise;

      ● mõtle mitte ainult endale, vaid ka teistele inimestele;

      ● riietu nagu ette nähtud;

      ● räägi ja kirjuta korrektses keeles.

      Vaadelgem neid punkte üksikasjalikumalt.

      “Tee kõike õigeks ajaks”. Vähe sellest, et hilinemine segab tööd, see on ka märgiks, et vastavale inimesele ei saa loota, ta pole kohusetundlik. On täiesti ilmne, et taoline negatiivne omadus – kohustuste mitteõigeaegne täitmine – mõjutab ka tõusu ametiredelil.

      Esimene neist kohustustest on vajadus saabuda õigel ajal tööle, kusjuures nii on vaja teha iga päev. Kui asjaolud ei võimalda mingil päeval õigeks ajaks tööle ilmuda, tuleb helistada kontorisse ja anda sellest teada oma ülemusele. Ainult nii võib selles situatsioonis säilitada enda kui usaldusväärse inimese reputatsiooni.

      Nõudmine teha kõike õigeks ajaks puudutab ka teisi professionaalseid ja ametialaseid tegevusi. Kõik peab valmis olema tähtajaks! Seepärast omab suurt tähtsust oskus arvestada ülesannete täitmiseks vajamineva ajaga. Pidage alati silmas tuntud Murphy seadust: “Kui midagi saab untsu minna, siis see ka läheb” ja sellest tehtavaid järeldusi.

      – kõik tööd võtavad rohkem aega kui arvatakse;

      – kui neli võimalikku ebameeldivuste põhjust on kõrvaldatud, leidub alati viies;

      – kui asjad kulgevad isevoolu teed, on sündmustel kalduvus areneda halvalt veelgi halvema suunas;

      – niipea, kui asute töö kallale, leidub alati mõni muu töö, mis on vaja varem ära teha.

      Peale selle on kasulik pidada meeles ka Chisholmi teist seadust: “Kui asi edeneb hästi, siis läheb midagi untsu”.

      Niisiis, ülesande täitmiseks tuleb varuda aega ja võtta arvesse võimalikke probleeme, mida on raske prognoosida.

      “Ära liialt lobise”. Põhimõte seisneb selles, et inimene on kohustatud hoidma oma asutuse või organisatsiooni saladusi. Sealjuures tuleb silmas pidada kõike, mis seda firmat või asutust puudutab, alates tehnoloogilisest informatsioonist kuni kaadrit puudutavate küsimusteni. Sama võib öelda ka isikliku elu üksikasjade kohta, millest kaastöötajad üksteisele räägivad.

      “Mõtle mitte ainult endale, vaid ka teistele inimestele”. Ilma selleta ei saa mingist edust juttugi olla. Ostja, kliendi või partneri arvamuse ja huvidega mitte arvestamine on umbes sama, kui üritada vaakumis tiibadega lehvitades lennata. Üks ärimees on selle kohta öelnud: “Kõik ebameeldivused tekivad kas egoismist või siis oma isiklike ambitsioonide esile tõstmisest. Näiteks püütakse mõnikord oma kolleegidele kahju tekitada selleks, et saavutada eelis konkurentsis kaastöötajatega või asutuse siseselt end üles upitada.”

      Alati peab silmas pidama, et kõigil on oma huvid ja igas arvamuses sisaldub terake tõtt, isegi kui teile tundub, et teie oponendil või kaasvestlejal pole üldse õigus. Seepärast on ärietiketi vaieldamatuks nõudeks vajadus austada teise inimese arvamust ja üritada seda mõista. Juurige endast välja kannatamatus teisiti mõtlemise suhtes ja püüd oma “vastane” hävitada. Vastasel juhul leidub varem või hiljem keegi, kes on sunnitud hävitama teid. Kannatlikkus ja tagasihoidlikkus ei takista teil sugugi olemast enesekindel.

      “Riietu nagu ette nähtud”. Selles põhimõttes on kõige tähtsam vajadus sulanduda ümbritsevasse töökeskkonda, aga keskkonna sees oma tasemel töötajate kontingenti. Lisaks sulandumisele peab riietus olema maitsekalt valitud ehk vastama moele nii tegumoelt kui ka värvigammalt. Sama kehtib ka jalanõude ja aksessuaaride kohta.

      Kui kohe pärast tööd seisab

Скачать книгу