Atlantise väravad. Iidsete triloogia 1. raamat - I. R. Tagarian

Скачать книгу

loomisvõime ja sotsiaalse käitumisega seotud ajupoolkerale,” jätkas doktor Medini hääl.

      Aime oleks nagu puuga pähe saanud. Ta teadis, et tal olid lapsest saati tundlikumad kõrvad. Näiteks lennuki õhkutõusmine tekitas tema kuulmekäikudes silmipimestavat valu, hoolimata sellest, et tänu emaga reisimisele lendas Aime tihti ja tegelikult talle meeldis reisida. Ta pidas oma tundlikkust üheks oma paljudest eripäradest ega rääkinud sellest sageli, pigem püüdis kohaneda. Siin templis kuuldud heli tekitas aga tunde, nagu oleks tema ajus tõepoolest midagi sisse või välja lülitatud. Grupp doktor Mediniga eesotsas liikus oraakliruumist edasi.

      4

      “Seda ruumi nimetatakse lõpetamata halliks,” selgitas Aime oma kolmandale grupile sel päeval. Kuna naisehäälele oraakliruumi avaus ei resoneerunud ja tüdrukul puudus Medini mahlakas bariton, oli ta saanud teistele gruppidele lihtsalt näidata, kuidas august tulev heli tekitas suure ruumi väikestesse kõrvalkambritesse pugenutel tunde, nagu kostaks valjult lausutud sõna peale läbi seinte südamelöögid. “Sagedust 110 hertsi on nimetatud Maa südamelöökideks,” kordas ta siis doktor Medinilt kuuldut. “Ja kuna siit on leitud emajumalanna kujukesi, oli ilmselt selle heli eesmärgiks viia inimesed transilaadsesse seisundisse jumalanna auks korraldatavatel rituaalidel.” Mingil arusaamatul põhjusel tundus see osa lausest talle algusest peale vale olevat, kuid ta kordas seda ikka – parema puudumisel.

      Nüüd olid nad jõudnud saali või ruumi, mis arheoloogide arvates jäi templi rajajatel lõpetamata. Seinas asus kahe sirgelt kõvasse kivimisse lõigatud sambataolise portaaliga ukseava, mis ei viinud kuhugi ja trepp, mis algas kinnisest seinast ning lõppes poolel teel enne põrandale jõudmist. Ta ei teadnud, miks ta otsustas just siin proovida sama, mida doktor Medin oli teinud oraakliruumis esimese grupiga. Ta vajutas hetkeks taskus olevale diktofonile, ja lasi kuuldavale paar õige sagedusega löödud trummiheli. Tundus, et kogu hoone hakkas vibreerima. Tema ees seinal, kohal, kus paistis lõpetamata ukseava, lõi hetkeks virvendama õhuvoog, mis meenutas…

      “Vabandage palun, kas teil hakkas halb, siin pole tõesti õhku, ka mina tunnen juba tükk aega, et pea hakkab ringi käima.” Aime kõrval seisis vanem prantsuse naine ja hoidis tal käest kinni ning vaatas teda ehmunud ilmel. “Vabandust,” pomises Aime, mõistmata, mis temaga juhtunud oli, ja mis naise tähelepanu temale oli tõmmanud. Naine paistis samuti veidi segaduses olevat. “Mulle tundus, et te minestate kohe, te läksite näost lubivalgeks.” Aime kogus end kiirelt. “Ma tõesti vabandan, mul vahel juhtub… vererõhk.” Esimene loogilisena tunduv vabandus. Tal polnud mõtet oma kõrvade eripärast ega virvendama löönud seintest siin rääkima hakata. Näis, et see tabas kümnesse, sest naise kõrvale astunud vanem mees hakkas kohe rääkima vererõhu ja maa-aluste koobaste rõhu seosest, mida ta ise olevat mitmetes maa-alustes rajatistes kogenud.

      “Kuulge, rääkige parem meile neist pikergustest väljaveninud kujuga pealuudest, mida siit on leitud. Kas siin pole neist hetkel ühtki vaatamiseks välja pandud?” päris prillidega pikajuukseline mees, kes oli kogu tuuri vältel püüdnud teistest maha jääda ja keelust hoolimata salaja telefoniga pildistada. “Kas vastab tõele, et selliste pealuudega skelette oli siin koopa leidmise hetkel lausa 7000? Kuhu siis kõik need koljud kaduda said?” Grupp liikus edasi ja Aime jätkas kiirelt hommikul õpitud tekstiga ekskursiooni.

      “Peaasi, et sa neile igas ruumis midagi sellist räägid, mis neid endid edasi mõtlema paneb, siis pole sul vaja väga palju endal seletada ja kui ühe ruumi jutust midagi meelest läheb, mine lihtsalt järgmisesse ruumi. Nagunii on teil aega vaid tund ja ruume piisavalt palju, et jõuate need vaid läbi kapata,” oli piletimüüja Marco talle lõunapausi ajal muistise kohta käivat ametlikku turistiteksti üle korrates rahustavalt seletanud. Oraaklikambris toimunud helietendust tavaturistidele ei tehtud. Vibratsiooniefekt oli ilmselgelt olnud doktor Medini isiklik teadmine, mida too tahtis lihtsalt oma viimase paariküme aasta ainsa ekskursiooni ajal katsetada. Aime laenas Medinilt diktofoni trummihelide ja madala meeshääle laulvate häälitsustega. “No kui mul tekst ununeb ja ma vajan mõnd hetke nende tähelepanu mujale juhtimisks,” oli ta oma küsimist põhjendanud. Medinit oli ta leidlikkus naeratama pannud ja ta andis tüdrukule oma diktofoni. See oli esimene ja viimane kord, kui Aime seda maa-alustes kambrites koos turistidega kasutada proovis.

      Marco lõi kassat kokku ja sättis end minekule. Ta tahtis keskpaneelist allmaalinna valgustava elektri välja lülitada ja signalisatsiooni peale seada, kui Aime südame rindu võttis ja päeva lõpuks talle üha tugevamalt pähe suruva idee katteks valega välja tuli: “Tead, mul jäi vist märkmik alla koos telefoniga, panin need mingil hetkel ühe kivi taha, kui näitasin turistidele seda ookriga värvitud laejoonistega koobast.” Marco ohkas, ta oli just helistanud, et ratastoolivarustusega invatakso talle järgi tuleks. Aime tegi süüdlasliku näo, mis õnnestus hästi, sest ta tundiski end süüdlasena. Aga ta ei saanud kasutamata jätta tõenäoselt ainukordset võimalust tema elus – käia ihuüksi ja rahulikult läbi teda Maltale toonud mõistatusliku rajatise ruumid. Uurida neid kummalisi madalaid, otsekui kääbustele mõeldud uksevõlve ja imetäpselt lõigatud kõrgete omapäraste ruumide seinu. “Aga sa mine rahulikult, ma panen ise valve peale, lülitan elektri välja ja panen uksed kinni.” Marco ilmselt ei kahtlustanud teda milleski, talle oli see hoone kõiges oma ebatavalisuses siiski lihtsalt töökoht, kust õhtul tahtnuks normaalsel ajal koju minna. “Olgu, mul on nagunii oma varuvõtmed, kui sa hommikul nii vara ei jõua, nagu mina,” muigas ta. “Too siis võtmed ära, kui järgmine kord kaevamistel lõunale lähed või vaata ise, kuidas saad.” Marco läks ja tõmbas ukse enda järel kinni. Aime ootas, kuni taksomürin maja ees vaibus ja lukustas siis seestpoolt ukse. Võtmed pani ta Marco letile, et need tagasi tulles sealt võtta.

      5

      Ta poleks iial uskunud, et see on võimalik. Ta on üksi. Ehitises, mida oli uurinud internetist pikki õhtuid. Ehitises, milles oli nii palju imelikku tuttavlikkust, tunnet, mis oli ta arheoloogia juurde toonud. Seetõttu polnud tal ka keeruline päeval turistidele jutustada, sest Medini ja Marco räägitu kattus paljuski sellega, mida ta korduvalt erinevatelt saitidelt oli lugenud. Aga nüüd avanes võimalus uurida seda, mida ametlikel turismisaitidel polnud.

      Esimese tasandi trepist alla jõudnud, jäi ta seisma sellessamas lõpetamata halliks kutsutud ruumis. Topeltraamidega kiviuks ei kuhugi oli talle päeval meenutanud mida? Aime teadis, et ta peab selle meelde tuletama, sest see tundus tähtis. Käsi otsis kobades diktofoninuppu. Samas hiilis ligi kummaline kõhedus. Ei, ta ei kartnud elekrtilampide kollaka valgusega segatud hämarust, iidses allmaarajatises olemist ega nurkades venivaid varje. Ta ei kartnud selles salapärases kohas üksi olla. Lapsena oli talle meeldinud maal vanaema juures öösiti üksi metsas jalutada, eriti vana lagunenud kiriku juures, mis väidetavasti oli kunagine mõisnike matmispaik ja enne seda muistsete eestlaste hiiekoht. Teda ei häirinud lood seal aeg-ajalt väidetavalt vilksatanud kooljatest ja vaimudest, mis teisi tüdrukuid hirmutasid. See oli kuidagi teistsugune kõhedus. See tundus mingi valikuna, ainult Aime ei teadnud, mida ja mille vahel ta hetkel valis.

      Võnge, mis trummihelist ja mehehäälest ruumi tekkis, vibreeris taas läbi kõigi kolme koopatasandi ja läbistas Aime kõiki keharakke, tekitades kõrvades tugevama impulsi kui tõusva reisilennuki mootorimüra. Ometi kordas Aime lühikest salvestist veelkord ja asetas siis diktofoni masinlikult enda ees asuvale kivile. Hetkel, kui ta eikuhugiviiva ukse poole vaatas, teadis ta täpselt, mida sinna tekkinud kummaline virvendus talle meenutas.

      Kõrge pikliku soengu või lausa peakujuga naine seisis sealsamas, samasuguse virvendava kardina taga, ainult kardin oli läbipaistvam ja naine selle taga materiaalsem. Naine naeratas ja viipas käega. Aime astus otsekui uneskõndija seina suunas ning kõigist talle seni tuntud loodusseadustest hoolimata ei löönud ta end järgmist sammu astudes vastu kaljuseina ära. Pikk naine astus sammu tagasi ja Aime sammu edasi ning siis ei olnudki ta enam Hypogeniumi teise tasandi lõpetamata hallis.

      6

      Naine oli siinsamas, käsi kutsuvalt ette sirutatud ja tema violetsed ovaalsed silmad naeratasid. “Sa suutsid selle ise avada. Sa oled siis tõesti tema. Lõpuks ometi!” Näis, et naise violetsed silmad välgatasid kuidagi… hellalt. Aime oli liiga segaduses, et kõigest midagi arvata osata. Ikka veel

Скачать книгу