LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hullu. Head päeva, preili Sloan.”

      Uurija noogutas kergelt ja astus eesruumi. Lindsey vaatas talle järele, kuni mees kadus fuajeesse viiva ukse taha.

      “Kas politsei kimbutab teid, preili Sloan?”

      See oli Steven Byrd, kes võttis kapi ülemiselt riiulilt Ameerika lipu. Üks lõpuklassi õpilastest, kelle kohustuseks oli heisata see hommikul õues, langetada pärast tunde ja korralikult ära panna. Randolph-Loweni õpilaste silmis – isegi andekate programmis osalejate arvates – tõstis see kohustus ta kõrgemasse kategooriasse.

      “Kas sa tunned teda?” küsis Lindsey imestunult, ega osanud arvata, kuidas Steven kohalikku politseid nii hästi tunneb.

      “Ma istusin autos, kui tema enda omast välja astus. Politsei numbrimärk. Ja see mees näeb võmmi moodi välja. Tore, et mu tähelepanuvõime on nii hästi arenenud, nagu ma arvasin.” Steveni sinisilmad särasid Lindseyle prilliklaaside tagant vastu.

      “Seega sa oletasid.”

      “Seni, kuni te seda kinnitasite. Mida kurja te tegite? Sõitsite punase tule alt läbi?”

      “Midagi sinnapoole,” vastas Lindsey puiklevalt.

      Ei Dave ega Nolan polnud käskinud tal jutuajamisest vaikida, kuid Lindseyl ei tulnud pähegi asja õpilastega arutada. Isegi mitte Steveniga, keda ta pidas usaldusväärseks.

      “Ei, siis nad oleksid saatnud mõne mundrimehe. Seega polnud küsimus teis. See oli meis.”

      “Meis?”

      “Õpilastes. Võib-olla teie õpilastes. Ja kui ma võin oletada…”

      “Sa oled juba piisavalt oletanud,” ütles Lindsey, lisades toonile annuse pedagoogi rangust.

      See ei jäänud Stevenile märkamata. “Hästi. Ma oskan suud pidada. Te teate seda. Mind ei üllata see visiit.”

      Lindsey ei suutnud uudishimule vastu panna ja küsis: “Miks?”

      “Tavalised kahtlustused. Kui midagi juhtub, süüdistavad nad alati lapsi. Eriti siis, kui tulekahjud on jäljendajate kätetöö, nagu uudistes räägitakse.”

      Eelmine tulekahjude laine oli paari kolledžiõpilase kätetöö, millel polnud poliitilist tausta. Kuigi sihtmärgiks polnud ainult mustanahaliste kirikud, võeti arvesse nende geograafilist asendit. Ja need kolm ehitist, mis selles maakonnas põlema pandi, olid ainukesed, mis asusid mugavalt eraldatutena.

      “Sa arvad nii?”

      “Ma arvan, et see on tobedus. Ainus vahe seisneb selles, et antud juhul nad teadsid, millal lõpetada.”

      See oli kohalike oletus. Arvati, et süütajatel polnud lihtsalt enam kirikuid, millele saaks tule märkamatult otsa panna. Ja nähtavasti olid nad eelmistest tulekahjudest üht-teist õppinud. Ajalehtedes kirjutati, et viimastest kohtadest leiti väga vähe asitõendeid.

      “Kas sa oled nendest tulekahjudest midagi kuulnud?”

      “Muidugi,” ütles Steven, kokkuvolditud lippu vastu rinda surudes ja kapiust küünarnukiga sulgedes. “Sellest räägitakse palju. Oletatakse palju. Ei midagi tähelepanuväärset. Ma pean selle vardasse tõmbama.”

      Lindsey noogutas, astus kõrvale ja lasi poisi koridori. Talle järele vaadates mõtles ta nii Nolani kui ka Steveni sõnadele. Ta oli juba Dave’i juurde tagasi minemas, kui koolikell helises ja talle meenus, et tema klassi uks on lukus.

      Koolipäev oli alanud. Kõik muud jutud hommikusest üllatuskülalisest peavad päeva lõppu ootama.

      Õpetajate puhketuba oli ainus koht, kus sai pärast tunde lõõgastuda. Imelikul kombel oli ruum täna tühi.

      Lindsey vaatas kella ja see oli ainult kaksteist minutit kolm läbi. Nagu tema õpilased viimases tunnis, oli temagi usin päeva lõpetama. Tal olid asjad koos juba enne, kui viimane õpilane oli klassist lahkunud.

      Lindsey asetas oma lõuendist kandekoti lauale lähima sohva ees ja läks endale kohvi valama. Vedelik klaaskannu põhjas oli tume ja kange, just selline, nagu ta vajas. Ta võttis kandikult kruusi ja tundis kohvi valades kerget kõrbelõhna. Enne kui ta jõudis kruusi suu juurde tõsta, kostis välisukse tuttav kriiksatus.

      Ta pööras ringi ja nägi oma kolleegi, kes asetas diplomaadikohvri ukse kõrval asuvale lauale. Shannon Anderson oli nõustaja. Kuigi Lindseyst mitu aastat noorem ja vaieldamatult atraktiivsem, olid nad saanud sõpradeks kohe pärast seda, kui Shannon oli Randolph-Lowenisse tööle võetud.

      “Kas sinna jäi veel midagi?” küsis Shannon.

      Lindsey võttis teise kruusi ja valas sinna kohvi. Ta ulatas selle sõbrale.

      “Aitäh!” Shannon võttis kruusi. Ta lükkas pika tumeda juuksesalgu kõrva taha ja rüüpas kohvi. “See on nagu kolmas semester.” Ta krimpsutas nägu.

      “Miks sa nii ütled?” küsis Lindsey naerdes.

      “Mul on niisugune tunne.” Shannon istus sohvale ja tõmbas pikad saabastes jalad istumise alla. Värviline seelik laotus laiali, ulatudes peaaegu põrandani. Ta nõjatus tahapoole ja sulges silmad. “Ma vihkan kooli algust. “Ma olen kohutavalt väsinud.”

      “Sa töötad aasta ringi. Sa peaksid rügamisega harjunud olema.” Nõustajatel pole ligi kolme kuu pikkust puhkust nagu õpetajatel.

      “Ilma nende võrukaelteta pole see mingi töö.”

      Lindsey naeratas. Shannonile meeldis õpilastega suhtlemine rohkem kui kellelegi teisele, kuid tal oli õigus. Tegemist oli teismelistega ja nende mässavad hormoonid võtsid neid kõiki võhmale. Shannon töötas õpilastega individuaalselt, silmast silma, see erines õpetaja suhtlemisest klassiga.

      “Kes sulle praegu peavalu valmistab?”

      “Mitte keegi üksikult võttes.” Shannon tõstis pea sohva seljatoelt ja rüüpas kohvi. “Kõik en masse,” ütles ta, hääldades viimaseid sõnu korrektselt prantsusepäraselt. “”Kas te saaksite muuta tunniplaani, preili Anderson? Ma ei taha algebras käia.” Ma muutsin, aga ma ei tea, mida ma vanapreili Brockile ütlen.”

      “Kas sa paned seda neile pahaks?”

      “Ei, aga keegi peab ju ka Brocki tundides käima.”

      “Ta peaks pensionile minema. Ta töötas siin juba siis, kui mina koolis käisin.” Neliteist aastat tagasi, mida polnudki tegelikult väga palju. “Me kutsusime teda juba siis vanaks Brockiks.”

      “Kas ta oli sama halb õpetaja kui praegu?”

      “Ma ei tea. Mulle ta tunde ei andnud. Ma ei mäleta, et lapsed oleksid teda siunanud. Aga tollal ei räägitud õpetajatest halvasti.”

      “Sa liikusid siis vales kambas.”

      “Või õiges.”

      Nad jõid kohvi seltsimehelikus vaikuses. Shannon nõjatus taas seljatoele ja kohendas harjumuspärase liigutusega juukseid.

      “Täna hommikul juhtus midagi imelikku,” alustas Lindsey.

      Shannon ajas ennast sirgu, tema pilk oli uudishimulik. “Klassis?”

      “Enne seda. Kui ma kooli tulin, ütles Melanie, et Dave tahab mind näha. Tema kabinetis istus keegi uurija. Ta ütles, et FBI on koostanud portree kirikute süütajate isikuomadustest.” Lindsey vakatas, tahtes näha, kas Shannon jõuab samale järeldusele nagu tema hommikul.

      “Ja nad tahtsid rääkida sinuga? Nad kahtlustavad sinu õpilasi?”

      “Ilmselt küll. Ma olen terve päev sellele mõelnud ja see ajab mind üha enam vihale.”

      Shannon ei vastanud, kuid Lindsey peaaegu luges mõtteid, mis liikusid tema roheliste silmade taga. Ta teadis, et nõustaja sõelub läbi andekate programmi õpilasi, nagu Lindsey oli teinud terve päeva. Mis oligi tema viha peamine põhjus.

      “Kas ta ütles sulle, keda nad kahtlustavad?”

      “Ta

Скачать книгу