LITMIR.BIZ

Скачать книгу

keda oli palju aastaid salaja imetlenud. Algul oli Leslie arvanud, et tegemist on väga kurva vaimuga, kes otsib armastust, mida eluajal endale lubada ei saanud. Kuid lugu polnud üldse nii. Naine avastas, et reverend oli endaga rahujalal; et tema kauge ja vastamata armastus Mrs Adella Baxteri vastu oli tegelikult olnud vaid meeldiv fantaasia ning mitte midagi sellist, mille täitumist ta oli lootnud. Mees oli nautinud poissmehepõlve, teenides oma kogudust. Reverend oli jäänud siia paljudeks aastateks, sest tundis, et paljud tema kogudusest väärisid mäletamist. Lühidalt, ta soovis, et surnuaed leitaks üles.

      Alguses ei olnud mees Lesliet usaldanud. Ta oli proovinud naise peal tosinat trikki, liigutades hambaharja, lukustades kohvrit, peites võtmeid. Mees ei arvanud, et Leslie teda näeb ega kindlasti mitte oodanud, et naine saab vihaseks, hakkab tema peale karjuma ning nõuab vestlust. Kui nad lõpuks nii kaugele jõudsid, osutus mees tõeliseks südametevõitjaks. Reverendi silmade kaudu õnnestus Lesliel näha maja sellisena, nagu see oli olnud mehe päevil. Naine oli kogenud mehe kirge, kui reverend rääkis, mida tema ja teised olid läbi elanud, et rajada uus maa; mehe hirmu, et ta võidakse üles puua kui äraandja – see oli karmidel Iseseisvussõja päevil palju kordi võimalik. Mees oli sügavalt häiritud, et vähesed, kes olid sellest vanast majast läbi käinud, olid teadlikud, kui ohtlik oli vabaduse eest võitlemine olnud. „Sa ei mõista,” oli ta Lesliele öelnud. „Me peaaegu kaotasime sõja. On lausa ime, et võitsime. Kõik need mehed, kes kirjutasid alla Iseseisvusdeklaratsioonile? Nad oleks võidud üles puua! Paljud riskisid nii paljuga. Ah, igatahes, kõigele vaatamata näitab Jumal oma tahet.”

      Praegu paistis reverend olevat mõttejärje kaotanud.

      „Tänan sind abi eest,” lausus Leslie talle väga pehmelt.

      Mees noogutas, seejärel vibutas talle sõrme. „Ootan, et mängiksid ausat mängu, noor daam. Vaata, et nad käituksid minu inimestega õigesti. Eriti väikese Pegiga. Sa ju leidsid tema haua just sealt, kuhu sind saatsin?”

      Leslie noogutas, seejärel vahtis hetke tulle, olles sama kadunud minevikku, nagu mees oli olnud. See oli kummaline. Enne plahvatust oli Lesliel olnud aimdusi nagu siis, kui ta oli aidanud leida kodutu mehe. Nagu võiks ta silmad sulgeda ning kujutleda midagi, mida enam pole, ning siis tabada selle. Loogika? Instinkt? Midagi enamat? Ta poleks osanud öelda. Kuid nüüd…

      Nüüd tulid vaimud tema ellu.

      „Vaatan, et Pegi lugu saaks räägitud,” kinnitas naine reverend Donegalile. Leslie kordas üle, mida mees oli talle tüdrukust ennist rääkinud. „Kui Peg oli kümnene, kõndis ta külma kallava vihma käes linnakesest kümme miili välja, et kutsuda maakonnast mehi, sest teadis, et kohe on rünnak tulemas. Ta kogus kokku kohalikud väed ja nood kaitsesid edukalt siinset jõge ja istandust, kõik tänu Pegi vaprusele. Ta suri palavikku, mille sai ööl, kui võttis ette retke läbi külma vihma ning vaenlaste ridade. Ning pärast sõda… inimesed olid vaesed. Talle korraldati parimad matused, mis olid tol ajal võimalikud.”

      Mees noogutas rahuldustundega. „Kuju oleks kena. Kas leiaksid kellegi, kes selle eest maksaks?”

      „Kui vaja, maksan tema kuju eest ise,” kinnitas naine.

      Mees vaatas teda nördinult. „Kuju minust!” kuulutas reverend. „Oh, muidugi, ma arvan, et Pegi peab samuti austama.”

      „Sina saad oma koha, kui nad taastavad kiriku, ja Pegi austatakse surnuaial. Kuidas tundub?” küsis Leslie, rõõmus, et võis naeratada.

      Mees noogutas, vahtides tulle. „Siin on jahe,” ütles ta. „Ah, need vanad kondid…”

      „Täna on jahe, aga ma ei usu, et sa tõesti tunned oma vanu konte,” narris Leslie. Ta pani tassi maha ja tõusis, kõndis tule juurde ning soojendas selle paistel käsi. Kui ta uuesti reverendi poole pöördus, oli mees läinud.

      Naine istus tagasi toolile. Veidi aja pärast kuulis ta teisi tulemas. Aeg oli hiline; Leslie eeldas, et kõik lähevad kohe üles oma voodisse, kuid siis tundis ta kellegi kohalviibimist ja seekord kuulis ta hingamist.

      Leslie pööras ümber. Ukseavas seisis Brad ja vahtis teda.

      „Hei,” ütles naine.

      „Hei,” kordas mees kajana, ikka veel naist vaadates.

      „Mis on?” nõudis Leslie.

      „Kas Laymon tõesti ei öelnud sulle veel midagi?” küsis Brad, paistes üllatunud. „Ma arvasin, et ta helistas sulle.”

      „Mis asjus?” uuris Leslie.

      „Nad uurivad alam-Manhattanis teist paika,” vastas Brad.

      Leslie tundis külmajudinaid seljal, nagu oleks teda jäise mõõgaga löödud. Ta vaatas tulle, püüdes rääkida täiesti rahulikult. „Ma olen kindel, et keegi kaevab alati kusagil Alam-Manhattanis.”

      „Sellest saab suur projekt.” Mees jäi minutiks vait. „Hastings House’i lähedal.”

      „Tore,” pomises Leslie, jõllitades endiselt tulle.

      Brad kükitas tema tooli kõrvale. „Sa ju tead, et ainult üks ruum sai tõsiselt kannatada. Nad on koha enam-vähem uuesti püsti ajanud ja töötavad nüüd.”

      Naise sõrmed käetoel tõmbusid krampi. „Tore kuulda.”

      „See, mis seal juhtus, oli traagiline õnnetus, Leslie.”

      Naine jõllitas Bradi kangelt. „Jah, ma tean seda, Brad.”

      „Asi on selles, et sa ei paista aru saavat, mida see tähendab. Ma ei taha jõhker olla, Leslie, aga Matt suri. Mitte sina.”

      Leslie vaatas mõne hetke tühjal pilgul Bradi.

      „Ma peaaegu surin seal.”

      „Aga sa ei surnud.”

      „Ma tean. Olen tänulik, et olen elus. Ma tõesti hindan iga päeva.”

      „Sul on aeg tagasi minna.”

      „Aeg tagasi minna?” kordas naine.

      „Sa pead minevikuga leppima, liikuma olevikku ja seejärel tulevikku. Sa ei unusta Matti kunagi. Aga sa pead leppima tema surmaga. Sa oled olnud… veidike imelik pärast juhtunut. Võib-olla peaksid sa oma mälestustega silmitsi seisma.”

      Leslie vaatas teda jälle üksisilmi.

      Oh, Brad. Sa ei mõista, kas pole? Ma ei hakka sulle kunagi seda selgitama, seda võin sulle kinnitada.

      „Meil on siin veel tööd teha,” sõnas Leslie kindlalt.

      Mees lehvitas kätt õhus. „Me oleme profid – siin on palju töömesilasi. Tänu sulle ja sinu imelistele instinktidele on siin jäänud teha vaid must töö. Me võime edasi liikuda.”

      Leslie raputas pead.

      „Kuula, see uus koht on väga oluline… Ma tean, et Laymon tahab sinuga sellest rääkida. Ta läheb tagasi rühma juhtima, sinuga või sinuta. Meiega või meieta,” parandas Brad kiiresti.

      Naise küüned surusid tooli käetugedesse. Ta vahtis leeke. „Ma andsin siin mõned lubadused,” sõnas Leslie.

      Brad näis segaduses olevat. „Andsid mõned lubadused? Kellele?”

      „Endale. Tahan olla kindel, et inimesi austatakse, et luud maetakse kombekohaste riitustega,” lausus naine.

      „Me ütleme seda Laymonile ja ta teeb nii, et tavadest kinni peetaks,” ütles Brad. „Ega me riigist lahku. Sinu kasvanud reputatsiooniga piisab sul vaid pillata sõna ja inimesed hakkavad tegutsema, sa ju tead seda.”

      „Olgu,” pomises Leslie.

      „Laymon sai kõne, kui olime teel kõrtsi, ja ta ei rääkinud sinna jõudmiseni enam millestki muust,” sõnas Brad pehmelt. „New York, Leslie! Sa ju tead, et armastad seda.”

      „Ma ei saa tagasi minna.”

      „Sa pead tagasi minema.”

      „Brad…”

      „Leslie, palun.”

      Naine

Скачать книгу