LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seonduvate sotsioloogiliste uuringute hulgast võib esile tõsta 1972 valminud teleauditooriumi tüpoloogilise analüüsi, mille alusel Hagi Šein koostas programmi- ja teemavaldkondade ning nende ajakirjandusliku ja žanrilise käsitluse lähedusspiraali, mida ETV toimetustes teemade ja saateformaatide valikul ka praktikas kasutati (vt Šein, 1978: 55; 2005: 179–184).

      Alates 1980. aastate algusest vähenes ringhäälingus huvi auditooriumiuuringute vastu, nende asemel hakati põhjalikumalt tegelema saadete sisuanalüüsiga. 1990ndate algul vähenesid põhjalikumad ringhäälingu sotsioloogilised uuringud, neid korraldanud struktuurid lõpetasid järk-järgult tegevuse.

      Oluline on esile tuua, et raadio- ja teleuuringute tulemused on enamasti talletatud Eesti Sotsiaalteaduslikus Andmearhiivis (vt www.psych.ut.ee/esta). Arhiiv sisaldab ka paljude teiste 1970–2015 läbiviidud uuringute elektroonilist andmebaasi (sh ülalkirjeldatud küsitluse „Ajaleht ja elu“ tulemusi), samuti mitte-elektroonilisi materjale (uuringute aruandeid).

      Põhjaliku ülevaate empiiriliste meediauuringute kujunemisest ja arenguloost leiab huviline lugeja Peeter Vihalemma 2004. aastal avaldatud artiklist kogumikus „Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965–2004“ (vt ka Vihalemm, 2001). Vihalemm toob välja, et empiirilised uurimused katsid kõiki põhilisi meediakanaleid ja valdkondi nii palju, kui see nõukogude režiimi tingimustes võimalik oli. Ta nendib, et uuringute nõrgad küljed olid kasinad võimalused tulemusi publitseerida ja isoleeritus „läänelikust akadeemilisest diskursusest“. Nii olid kuni 1990. aastateni Eestis kasutatud teoreetilised kontseptsioonid mõne läänes tuntud teooria kohandused nõukogude ainese uurimiseks, kusjuures mõnigi kord varjatud kujul, kuna otsene toetumine lääne allikale ei olnud lubatud (Vihalemm, 2004: 55). Kasutati nt tarvete ja tasude kontseptsiooniga (ingl uses and gratifications theory, vt McQuail, 2003: 346–350) sarnanevat lähenemisviisi, kuigi seda otseselt niiviisi ei nimetatud, vaid kõneldi auditooriumi ootuste ja vajaduste uuringutest.

      Elulaadiuuringud

      Ühiskondlikel muutustel (nt hariduse kasv, uudsed kommunikatsioonivormid jne) on kahtlemata mõju ka inimeste elulaadile ja elustiilile4, mis praktiliste aspektide kõrval peegeldub hoiakutes, väärtusorientatsioonides ja valikutes. Siinkohal on olme kõrval suur tähtsus ka suhestumisel kultuuriga, traditsioonide hoidmisel, kontaktidel ümbritseva keskkonnaga ning meedia vahendatud kogemustel.

      Esimene empiiriline elulaadi uuring „Sinu kodu“ viidi TRÜ sotsioloogialaboris läbi aastatel 1972–1973. Erinevaid elulaade (ühtekokku joonistus välja kaheksa elulaadi tüüpi) analüüsiti toona peamiselt tegevuste kaudu, mis olid seotud kas kodukeskkonna või töökohaga. Tulemustest selgus, et kõige olulisemad tegurid elulaadi kujunemisel on elutingimused ja elukoht. Eristusid kaks modernset ja kaks konservatiivset linlikku elulaadi, uutele maakeskustele omane modernne linnalis-maaline ning sellele vastanduv traditsiooniline alevi ja väikelinna elulaad ning kaks traditsioonilist maa-elulaadi tüüpi (Raitviir, 1981).

      Perioodi 1979–1985 väldanud uuring „Meie muutuv elulaad“ (Hion, Lauristin ja Vihalemm, 1988) põhines küsitlustel „Ajaleht ja elu“ ning „Raamat ja lugeja“ ning võttis eesmärgiks elustiilide tüpologiseerimise, tuginedes statistilisele andmeanalüüsile ning konkreetsetele elujuhtumitele (uuringuandmed sisaldasid väljavõtteid Ene Hioni intervjuusarjast „Meie elu lood“, mis oli Eesti Raadio eetris aastatel 1983–1984)5. Kogutud andmeid analüüsiti järgmiste kategooriate alusel: a) millised tegevusvaldkonnad on vastajate elus olulise tähtsusega; b) millist laadi huvide rahuldamisele ning probleemide lahendamisele on suunatud tegevus nendes valdkondades, s.t on see suund ühiskonnakeskne või enesekeskne; c) kui suur on sotsiaalne, vaimne, praktiline aktiivsus neil tegevusaladel; d) kui tulemuslik on see aktiivsus, milline materiaalne ja sotsiaalne heaolu sellega kaasneb; e) rahulolu iseenese ja oma eluga, f) üldine suhtumine ümbritsevasse ellu, kas rahulolev, oludega leppiv või kriitiline, muutustele suunatud (Hion, Lauristin ja Vihalemm, 1988: 42).

      Vihalemm ja Lauristin kirjeldavad kokkuvõtlikult inimeste toonast elujärge, sotsiaalset aktiivsust, huvisid ja ühiskondlikke hoiakuid, tuues välja, et umbes pool eesti rahvast hoidis end aktiivsest ühiskondlikust elust pigem eemale ja keskendus igapäevasele tööle ja harrastustele, oma perele ja majapidamisele, samal ajal kui ligi kolmandik eestlasi oli tollases süsteemis hästi kohanenud ja aktiivse elulaadiga, kuid süsteemi suhtes sageli kriitiliselt meelestatud. Umbes viiendik eestlastest, nende hulgas paljud noored, distantseeris end nõukogude süsteemist ning rakendas oma aktiivsuse pigem „süsteemivälistes materiaalse tegevuse ja kultuuri valdkondades ning seltskondlikes harrastustes“ (Vihalemm ja Lauristin, 2004: 3).

      1980ndate keskel läbiviidud ja tervet elanikkonda haaranud analüüs andis hea ülevaate eestlaste eluviisidest ja ühiskonnas valitsevatest meeleoludest just enne suuri ühiskondlikke muutusi ja laulva revolutsiooni algust (Lauristin, 2010: 102). Tulemusi oli hiljem võimalik interpreteerida lähtuvalt erinevate ühiskonnagruppide võimekusest kohaneda drastiliste muutustega, mis kaasnesid 1990ndatel iseseisvuse taastamise ja turumajanduslikule ühiskonnakorraldusele üleminekuga. Samuti pakkus olulist ainest inimeste väärtusmaailma analüüs ning väärtuste teisenemine.

      Keskkonnateadvuse uuringud

      Eraldi tähelepanu väärib keskkonnateadvuse probleem, millest lähtus 1983–1984 korraldatud rahvusvaheline uuring. Selle käigus koguti andmeid Eestis, Venemaal (täpsemalt Leningradis), Ungaris ja Leedus, kuigi tulemuste võrdlev analüüs ei tulnud toonase režiimi tingimustes kõne alla isegi mitte „vennaliku“ Ungariga. Diskussioon sai heal juhul toimuda vaid teadurite omavahelise suhtluse formaadis, kuid mitte ühispublikatsioonide tasemel. Napilt enne nn fosforiidisõja algust 1987. aastal seostus keskkonnakaitse massiteadvuses kitsalt spetsialiseeritud tegevusalaga, mida peeti pigem eriteadlaste ja ametkondade vastutusalasse kuuluvaks. Siiski osutas Eestis läbiviidud küsitlus elanikkonna ökoloogilisele teadlikkusele ja murele keskkonna halvenemise pärast. Lisaks õhkus vastustest usaldamatust ametkondliku informatsiooni suhtes. Uurimuse tulemused on kokku võetud Boris Firsovi ja Marju Lauristini toimetatud kollektiivses monograafias (Lauristin ja Firsov, 1987) ning mitmes Eesti Looduse artiklis (nt Lauristin ja Vihalemm, 1985b; Lauristin, Vihalemm ja Timak, 1985).

      Veidi teisest vaatepunktist haakub keskkonnateemadega omaaegsest TRÜ sotsioloogialaborist väljakasvanud ja Mati Heidmetsa eestvedamisel käivitunud keskkonnapsühholoogia alane teadustöö (koos Jüri Kruusvalli, Toomas Niidu ja mitme teisega) Tallinna Pedagoogilises Instituudis, hilisemas Tallinna (Pedagoogilises) Ülikoolis (TPÜ). Nimetatud projektid keskendusid indiviidide interaktsioonile ümbritseva ruumiga (linnakeskkonna, eluruumi ja privaatse ruumiga) ning avaliku ruumi arhitektuurilahendustega (vt Kruusvall, 1981; Niit, Kruusvall ja Heidmets, 1981; Niit, Heidmets ja Kruusvall, 1987, 1994). 1990.–2000. aastatel laienes uurimishuvi indiviidide suhetele looduskeskkonnaga. TPÜ juurde loodud keskkonnapsühholoogia grupi töö käivitas keskkonnaga seonduva sotsioloogilise ja sotsiaal-psühholoogilise uurimistöö ka Venemaal, Ukrainas, Gruusias ja Kasahstanis. Organiseeriti konverentse ja kollokviume, avaldati hulgaliselt teaduspublikatsioone (Niit ja Heidmets, 2001: 195).

      Noorsoo-sotsioloogia, perekonna- ja rahvastiku-uuringud

      1966. aastal rajas Mikk Titma TRÜ juurde haridussotsioloogia uurimisgrupi (seda juhtisid eri aegadel Paul Kenkmann, Jüri Saarniit jt), millest 1969. aastal kujunes TRÜ kommunistliku kasvatuse laboratoorium ja mille töö laienes 1974. aastal Tallinna, täpsemalt ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi alla. Titma leidis sobiva uuringumudeli Ameerika Ühendriikidest ning võttis kasutusele Morris Rosenbergi koostatud ankeedi keskkoolilõpetajate küsitlemiseks.

      Uurimused keskendusid kindlatesse hariduskohortidesse kuuluvate noorte elutee uurimisele, tuginedes peamiselt longituuduuringutele6. Nende kaks seeriat algasid vastavalt 1966 ja 1982, püüti jälgida ja analüüsida elutee erinevaid aspekte, nagu hariduskäik, karjäär, ühiskondlik-poliitiline ning kultuuriline aktiivsus, perekonnaelu, sotsiaalmajanduslik olukord, plaanide ja väärtushinnangute kujunemine ja muutumine ajas (Titma jt, 1990; Titma, 1999, 2001; Titma jt, 2003; vt ka Helemäe, Saar ja Vöörmann, 2000). Uurimus oli orienteeritud võrreldavusele samalaadsete lääne uuringutega. Esimese longituuduuringu

Скачать книгу