ТОП просматриваемых книг сайта:
Maresi. Punase kloostri kroonikad. I raamat. Maria Turtschaninoff
Читать онлайн.Название Maresi. Punase kloostri kroonikad. I raamat
Год выпуска 2017
isbn 9789985341155
Автор произведения Maria Turtschaninoff
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ma tõusin voodilt püsti. „Aitab küll. Teil kõigil on tegemist. Laske jalga.”
Kõik kuuletusid mulle. Naljakas on mõelda, kuidas ma alguses siia tulles pidevalt endale häbi tegin ja keegi poleks ilmaski minu käsku täitnud. Nüüd olin Noviitside majas üks vanimaid, kellel ei olnud veel oma maja ega õde, kelle ees vastust anda. Ma olen olnud noviits kauem kui enamik siin. Ennike on ainus, kes tuli enne mind ja pole ka veel ühegi õe noviitsiks saanud.
Ma näitasin Jaile tema kappi ja puhtaid riideid, mis seal sees olid, selgitasin, kus välikäimla asub, ja aitasin tal voodisse uue lina panna. Ta jälgis hoolega kõiki mu tegemisi, kuid ei öelnud endiselt midagi.
„Täna sa ei pea ühtegi tööd kaasa tegema,” ütlesin tema tekki korda sättides. „Õhtul tuled meiega Roosi templisse tänuavaldusele, aga ära muretse, ma näitan sulle kõike, mida sa pead teadma.” Ma ajasin selja sirgu. „Varsti on õhtusöögi aeg. Ma juhatan su Koldemajja.”
Jai ei olnud ikka veel midagi öelnud.
„Saad sa aru, mida ma räägin?” küsisin sõbralikult. Võib-olla tuli ta nii kaugelt, et ei mõistnud ühtegi rannikukeelt. Nagu mina siia tulles. Ülal põhjas, sellistes maades nagu Rovas, Urundien ja Lavora räägime teist keelt kui siinsed mereäärsed rahvad. Rannikukeeled on kõik üsna sarnased. Need, kes neid räägivad, saavad üksteisest aru, kuigi hääldus võib erineda ja osa sõnu samuti. Nende maade vahel käib tihe kaubavahetus, ütleb õde O, nii et nende keeled on lähedaseks jäänud. Minu jaoks oli esimene aasta kloostris raske, kuni ma alles keelt õppisin.
Jai noogutas. Siis avas ta äkitselt suu.
„Kas siin pole tõesti ühtegi meesterahvast?” Tema hääl oli üllatavalt sügav ja aktsent selline, mida ma ei olnud varem kuulnud.
Ma raputasin pead. „Ei. Meestel ei ole lubatud siia saarele tulla. Kalurid, kellelt me kala ostame, ei tohi maale astuda, õde Veerk ostab neilt saagi sillalt. Meil on muidugi isaseid loomi. Üks üsna kuri kukk ja mõned sokud. Aga ei ühtegi meest.”
„Mismoodi te siis hakkama saate? Kes loomade eest hoolitseb, kes maad harib, kes teid kaitseb?”
Ma juhtisin teda magamistoa kõrge kitsa ukse poole. Siin on nii palju uksi ja ükski pole teise sarnane. Mõned uksed jätavad sind välja, mõned luku taha, teised kaitsevad, katavad, varjavad, peidavad. Need vaatavad mind oma läikivate rautistega, jõllitavad suurte oksaaukudega, põrnitsevad nikerdatud mustritega. Olen arvutanud, et tavalisel päeval lähen ma läbi vähemalt kahekümnest uksest.
Kodus oli meil kaks ust. Majauks ja kemmerguuks. Mõlemad olid puulaudadest ja rippusid nahast uksehingedel, mis olid isa tehtud. Majaukse sulges isa õhtuti seestpoolt suure riiviga. Kemmerguukse sai seest kinni panna väikese haagiga, mida minu vend Akios tihtipeale väljast puukilluga lahti tegi, kui mu õde Náraes sees istus ja talle hüüdis, et ta meid rahule jätaks.
Ma läksin Jaiga läbi koridori Noviitside majja. „Me ei kasvata vilja ise, see saar on selleks liiga mägine. Me ostame meile vajaliku koguse maismaalt. Aga meil on mitu köögiviljaaeda ja üks oliivisalu, ja õed teevad Üksildases templis veini. Seda me joome ainult mõnel korral aastas, pidustustel ja riitustel.”
Jõudsime välja sooja õhtupäikese kätte ja ma tõmbasin pearätiku silmadele. Õde Loenile ei meeldi, kui ma rätikut nii kannan, ta ütleb, et see ei näe kena välja, aga mulle ei meeldi, kui päike silma paistab.
„Kaitset pole meile vaja. Vähesed purjetavad nii kaugele merele. Kas sa ei näinud, kui järsk mägi kloostrisse viib ja kui kõrge müür seda ümbritseb? Müüris on ainult kaks väravat. See, kust sina tulid, suletakse raske uksega ja pannakse riivi. Teise nimi on Kitsevärav ja see on müüri sees vastu mäge.” Ma osutasin käega. „Sealt pääseb vaid väikesele teerajale, mida mööda me kitsi karjamaale viime. Rada viib Üksildase templi, Valge Naise mäe ja köögiviljaaedade juurde. Kes seda väravat ei tea, ei leia seda mäe poolt tulles niisama lihtsalt üles. Ja sellest on kaua aega möödas, kui piraadid kloostrit ründasid. See juhtus algusaastatel, kui ürgõed olid alles siia tulnud, ja sellepärast nad ehitasidki müüri. Siin saarel ei ole peale kloostri mingit asustust. Meil pole end kellegi eest kaitsta.” Ma tegin parema käe nimetissõrmega vasakusse peopessa ringimärgi, et kurja eemale tõrjuda. „Me kõik oleme Ürgema teenrid. Tema kaitseb meid, kui vaja.”
Siseõu oli tühi. Kõik olid juba Koldemajja läinud. Nii on iga kord, kui levib jutt, et söögiks on värske kala. Enne siiatulekut olin vaid mõnel korral kuivatatud kala söönud ja sellel polnud peaaegu üldse maitset. Aga õde Ers kasutab kõigis Koldemajas valmistatud toitudes ürte ja haruldasi maitseaineid. Esimene kord, kui ma lusikatäie tema tehtud hautist suhu pistsin, oleksin selle äärepealt välja sülitanud, nii võõralt maitses see. Ainult õdede teravad ja halvakspanevad pilgud takistasid mind, ja olgu nad tänatud. Ma ei oleks küll tahtnud, et kõik oleksid mu võhiklikkusest teada saanud. Tundsin end niigi kohmaka talutüdrukuna. Hiljem õppisin kõiki neid harjumatuid maitseid nimepidi tundma. Kaneel idast, hanemalts põhjamaadest, kollane iruka ja metsik pune meie oma mäenõlvadelt.
Ma vaatasin Jaid. Ta tundis ennast ilmselt sama kohmetult kui mina saarele tulles. Sirutasin käe, et teda julgustavalt käsivarrele patsutada, kuid ta põrkus eemale, nagu oleksin tahtnud teda lüüa. Ta tõstis käed näo ette ja seisis tardunult paigal. Põsed olid veel kahvatumad kui enne.
„Ära karda,” ütlesin ettevaatlikult. „Ma tahtsin sulle ainult kõiki maju näidata. Näe, see seal on Keha Rõõm. Sellega tutvud homme. See trepp viib üles Templiõuele, kus on Teadmiste maja, Õdede maja ja Roosi tempel. Selle nimi on Õhtutrepp, sest see asub läänes.”
Nägin, kuidas Jai sõrmede vahelt piilus, ja rääkisin edasi. „Selle pika kitsa trepi nimi on Kuutrepp. Sellel on kakssada seitsekümmend astet! Ma lugesin ise üle. See viib üles Kuuaeda ja Kuumajja. Seal on Ema kamber. Kas sa oled juba Emaga kohtunud?”
Jai lasi käed alla ja noogutas. Ma teadsin, et ta oli Emaga kohtunud, kõik tüdrukud kohtuvad temaga siia tulles. Ma ei küsinud selle pärast. Tahtsin ainult, et ta maha rahuneks.
„Sinna üles on meil harva põhjust minna. Nüüd läheme Koidutreppi mööda. See viib Koldemaja ja aitade juurde. Tule!”
Ma ei julgenud tal käest kinni võtta, et teda juhatada, vaid pidin rahulduma ees minemisega, lootuses, et ta järgneb mulle. Ta järgneski, paar sammu tagapool. Lobisesin muudkui edasi, et teda rahustada, nagu ma teen kanadega, kui nende mune korjan. Õde Mareane naerab minu üle, aga jätab mu hinge rahule. Tema ei ole nagu õde Loeni, kes käsib mul pidevalt vait olla. Õde Mareane teab, et lahke hääl mõjub kartlikele olenditele rahustavalt.
„Sa veel imestad, kui hästi me siin süüa saame. Kui ma alguses kuulsin, et õhtusöögiks on iga päev liha või kala, siis ma naersin. Arvasin, et see oli hea nali. Liha iga päev! Aga see ei ole nali. Enamasti sööme kala või meie oma kitsede liha. Mõne noviitsi arvates saame liiga tihti kitseliha, aga minu meelest oskab õde Ers sellest nii palju häid toite teha. Kitsevorsti ja kitsepraadi ja kitsehautist ja kuivatatud kitseliha. Rääkimata kitsepiimast. Sellest tehakse mitut sorti juustu. Kanu peame põhiliselt munade pärast, aga vahel satub mõni lind ka õde Ersi patta. Õde Ers on see, kes Koldemajas vastutab. Igal õel on oma vastutusala, aga küll sa jõuad selle kõik aja jooksul selgeks saada.”
Läksime ähkides viimastest trepiastmetest üles. Kui me Koldemaja-esisele õuele jõudsime, tundsin valge kala ja keedetud muna lõhna. Mu kõht korises veidi. Ükskõik kui palju ma söön, tunnen end ikka näljasena. Nii on see näljatalvest saadik.
„Siin söövad kõik ühte ja sama toitu,” ütlesin, kui me Koldemaja ukse poole läksime. „Nii noorim noviits kui ka õed ja Ema ise. Ainult Üksildase templi õed söövad mujal. Noviitsid söövad kõigepealt, pärast meid õed. Pesemisega on samamoodi, aga seda näed homme.”
Hoidsin