LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tuleb päev.

      Kord tuleb päev, kui Kingamees soovib, et ei oleks sündinud.

      8

      Arstikabinetist väljus Lynn oimetuna. Ta kõndis piki tänavat väikese oranži Peugeot’-loksuni, millel puudus märgatavalt üks rattakilp, avas ukse ja puges sisse. Tavaliselt jättis ta auto lukustamata seni täitumata lootuses, et keegi varastab selle ning tal õnnestub pälvida kindlustusraha.

      Töökojast oli teda mullu hoiatatud, et see ei läbi ealeski järgmist tehnoülevaatust põhjaliku putitamiseta, mis maksaks rohkem, kui on auto enese väärtus. Nüüd elaski ta nädala pärast koitva ülevaatuse hirmus.

      Mal oleks suutnud auto ise ära remontida – polnud asja, mida tema eksmees ei osanud parandada. Jumal küll, kuidas ta seda taga igatses. Kuidas ta ihkas praegu kellegagi rääkida. Kellegagi, kes võiks talle toeks olla peatses – koledasti kardetud – jutuajamises tütrega.

      Ta otsis käekotist mobiiltelefoni, valis parima sõbranna Sue Shackletoni numbri ja pilgutas ägedalt silmi, et saada jagu neisse valgunud pisaraist. Lahutatud nagu temagi, oli Sue nüüd nelja lapsega üksikema. Selle kiuste näis sõbranna alati vankumatult heatujuline.

      Vesteldes jälgis Lynn sillutisel patseerivat parkimiskontrolöri, ehkki muretsemiseks polnud põhjust: makstud aega oli tema aknapealsel piletil veel rohkem kui tund. Sue suhtumine oli kaasatundev, aga realistlik nagu ikka.

      „Elus tuleb selliseid asju ette, kullake. Ühele mu tuttavale siirdati neer, vist juba oma seitse aastat tagasi, ja tema tervis on korras.“

      Lynn noogutas, sest oli Sue viidatud sõbraga kohtunud. „Jah, aga see on natuke teine teema. Neeru puhul aitab dialüüs siirdamist aastaid edasi lükata, kuid mitte maksakahjustuse korral. Variante pole. Ma kardan Caitlini pärast, Sue. Lõikus on hiiglaslik. Paljugi võib valesti minna. Doktor Hunteri sõnul pole edu tagatud. Ja pagana pihta, lõppude lõpuks on ta ju alles viisteist!“

      „Milline on varuvõimalus?“

      „Varuvõimalust ei ole, selles häda ongi.“

      „Siis on sinu valik lihtne. Kas sa tahad, et ta elab või sureb?“

      „Muidugi et ta elab.“

      „Sel juhul lepi möödapääsmatuga, ole tema nimel kõigutamatu ja tugev. Sinu liimist lahtiminek on viimane, mida tal vaja.“

      Viis minutit hiljem helisesid need sõnad Lynnil kõrvus, kui ta lõpetas kõne lubadusega juua õhtu poole Sue seltsis tassike kohvi, tingimusel, et tütart tohib üksi jätta.

      Ole tema nimel kõigutamatu ja tugev.

      Hõlpus öelda.

      Ta valis Mali mobiilinumbri, ebakindel, kus mees parajasti viibib. Mehe laev kolis aeg-ajalt, õige hiljuti oli too töötanudWalesis Bristoli kanalil. Nende vahekord oli vihavaenuta, ehkki natuke jäik ja pidulik.

      Mal vastas kolmandal kutsungil, ühendus ragises valjusti.

      „Tere,“ alustas Lynn. „Kus kohas sa oled?“

      „Shorehami reidil. Sadamast kümme miili, me sõidame bagerdamispiirkonda. Levi katkeb mõne minuti pärast. Mis lahti?“

      „Me peame rääkima. Caitlini seisund halveneb. Ta on väga haige. Kohutavalt haige.“

      „Kurat,“ ütles mees, hääl tuhmumas, kuna ragin kasvas. „Jutusta.“

      Teades varasemast kogemusest, kui kiiresti signaal hääbub, ladus Lynn lagedale diagnoosi tuuma. Mehe repliike eristas ta vaevu – umbes seitsme tunniga jõudvat laev tagasi Shorehamisse ja Mal helistavat talle.

      Järgmiseks võttis Lynn kõne emale, kes viibis bridžiklubis hommikukohvil. Ema oli vapper ja näis Lynni isa surmast saadik nelja aastaga isegi tugevamaks muutuvat, mööndes Lynnile kord, et ei sallinud tema isa enam aastaid. Seda praktilist naisterahvast ei viinud iial miski rööpast välja.

      „Vaja on konsulteerida kellegi teisega,“ õpetas ema kohe. „Ütle doktor Hunterile, et sa tahad konsulteerida teise arstiga.“

      „Kahelda vist ei maksa,“ lausus Lynn. „Doktor Hunter ja eriarst on ühel meelel. Käes on see, mida me pelgasime kogu aeg.“

      „Konsultatsioon ei jookse mööda külge maha.Arstidki vääratavad. Nad ei ole ilmeksimatud.“

      Võrdlemisi tõrksalt tõotas Lynn emale, et palub konsultatsiooni teise arstiga. Pärast kõne lõppu juurdles ta seejärel koduteel. Kui mitmel konsultatsioonil on mõtet? Läinud aastatega oli ta proovinud kõike. Oli kamminud internetti, otsinud sealt USA suuremaid õppehaiglaid. Saksa haiglaid. Šveitsi haiglaid. Oli katsetanud kuhjaga ka leitud alternatiive. Igat masti ravitsejaid: usuja kaugtervendajaid, võnkeid, käte peale panemist. Preestreid. Kolloidhõbedalahuseid. Homöopaatiat. Herbaliste. Nõelravi.

      Muidugi, ema jutus võis olla iva. Ekslik diagnoos polnud välistatud. Ehk oskab mõni teine eriarst, doktor Grangerist paremate teadmistega, soovitada midagi vähem drastilist. Ehk on olemas uudne rohi, mis selle haiguse seljatab.Aga kui kaua saab otsinguid jätkata tütre kokkuvarisemise hinnaga? Kui kaua kulub tõdemuseni, et antud juhul on lõikus ehk tõesti ainuke variant?

      Pöörates miniringristmikul London Roadilt paremale Carden Avenuele, vajus auto lääpa ja kostis jõletu kriipiv heli. Käiku vahetav Lynn kuulis altpoolt harjunud metalset kopsimist, mida põhjustas summutitoru katkine kinnitusklamber. Caitlin nimetas seda vikatimehe koputuseks, auto surmaendeks.

      Tema tütrel oli morbiidne huumorisoon.

      Ta sõitis künkast üles Patchamisse, silmad veekalkvel, sest olukorra talumatus hakkas hinge matma. Oh issand. Ta raputas rabatult pead. Mitte miski, mitte miski ei olnud teda selleks ette valmistanud. Kuidas põrgu päralt öelda tütrele, et tarvis on uut maksa? Niisugust, mis arvatavasti võetakse surnud inimese kehast.

      Ta pööras künkaveeru tänavasse ja vasakkurviga sissesõiduteele, tõmbas peale käsipiduri, keeras süüte välja. Nagu tavaliselt, podises see veel pisut, auto vibreeris ja turtsus ning summutitoru kolksatas jälle, enne kui mootor vakatas.

      Nende kodu oli ridaelamuboks rahulikul elurajooni puiesteel, ja sarnaselt paljudega linnas, asetses elamu järsu künka nõlval. Vaated avanesid üle London Roadi maskeerivate puude ja raudtee Withdean Roadi tohutute aedadega unelmatemajadele oru kaugemal nõlval. Kõik tema puiestee boksid olid ehitatud 1930ndatel sama põhikavandi järgi: kolme magamistoaga, ümara metalse art déco mõjutusega, mis oli Lynnile alati meeldinud. Kõigil oli väike eesaed, kus lühike sissesõidutee viis juurdekuuluva garaažini, ja viisakas mõõtkavas krunt maja taga.

      Varem oli boks kuulunud eakale abielupaarile ning Lynnil oli kolides rohkesti plaane selle ajakohastamiseks. Ent veetnud siin seitse aastat, polnud talle tänini taskukohane vanade viledate vaipadegi üleskiskumine ja asendamine, saati siis vägevamad sepitsused, nagu vaheseinte lammutamine ja aia ümberkujundus. Noorendav värvikiht ja natuke uut tapeeti oli praegu tema saavutuste lagi. Süngevõitu köögis levis endiselt kolkunud vanainimeselõhn, hoolimata tema pingutustest aroomipurkide ja elektriliste õhuvärskendajatega.

      Kord tuleb päev, tavatses ta tasakesi tõotada. Kord tuleb päev.

      Samade sõnadega tõotas ta tasakesi, et püstitab kord aeda tillukese ateljee. Ta armastas vesivärvidega maalida Brightoni stseene, mida oli tagasihoidliku eduga ka müünud.

      Lynn tegi eesukse lukust lahti ja sisenes ahtakesse esikusse. Heitis pilgu trepile, mõlgutades, kas Caitlin on juba voodist tõusnud, aga kuulda ei olnud kippu ega kõppu.

      Raske südamega ronis ta trepist üles. Ülemisel mademel oli Caitlini uksele teibiga kleebitud lai käsitsi kirjutatud silt, punased tähed teadustasid valgel foonil: PALUKS KOPUTADA. See silt oli uksel olnud niikaua, kui ta mäletas. Ja Lynn koputaski.

      See et vastust ei tulnud, oli normaalne. Emba-kumba, kas Caitlin magas või pommitas kuulmekilesid muusikaga. Ta astus tuppa. Sisustus jättis mulje, justkui oleks buldooser kogu krempli kusagilt mujalt kokku korjanud, siia toonud ja aknast sisse kallutanud.

      Riietepuntra,

Скачать книгу