LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja heitis siis pilgu alla, et seda vaadata. Seitsme Reegel.

      Mida põrgut kavatses Harry Van Dorn pahaaimamatule maailmale kaela saata?

      Ja kas tema tapmisest piisab selle peatamiseks?

      2

      Harry Van Dorni häärberit meenutav jaht oli piisavalt suur, et Genevieve võis peaaegu unustada, et ta oli ümbritsetud veest. Mere lõhna oli ikkagi tunda, aga talle meeldis ookean, kui ta ei olnud jahil, ja ta suutis kergesti ette kujutada, et viibib mingil kenal turvalisel kaljul, mis ulatub vee kohale, mitte ei hulbi selle keskel.

      Harry Van Dorn oli nii veider kui ka võluv, seda ei saanud eitada, ja ta suunas kogu oma sarmi talle. Mehe pimestav naeratus, naerukurdudega sinisilmad, laisk hääl ja elav tähelepanu iga tema sõna vastu oleks pidanud ta sulama panema. Ainult et Genevieve ei sulanud kergesti, isegi mitte sooja Kariibi mere päikese all, miljardär tema võrgutamiseks endast parimat andmas.

      Tab oli loomulikult toodud, külmana ja klaasitäie jääga. Genevieve teadis, et oleks pidanud nõudma Pellegrinot või midagi sama peent – firma ei kiida iialgi heaks midagi nii tavalist kui karastusjook –, aga ta oleks ju pidanud olema puhkusel ning siis võis endale selliseid möödalaskmisi lubada. Ta oli isegi kingad jalast võtnud, sirutas end valgest nahast lamamistoolil välja ning liigutas siidsukkadega kaetud varbaid päikese käes.

      Genevieve teadis, kuidas muuta ka kõige tagasihoidlikum mees avatuks ning Harry oli kõike muud kui müürilill. Van Dorni Fond polnud kunagi Genevieve’i tegevusalasse kuulunud – teda hoiti tegevuses mitme väiksema fondi üsna tühiste asjadega –, aga ta pidas mehe maailmavaadet paeluvaks. Mõni ime, et Van Dorn korjas kamalutäitega auhindu humanitaarse tegevuse eest – teda oli nomineeritud isegi Nobeli rahupreemia saajaks, kuigi Genevieve arvas, et enne läheb põrgus külmaks, kui ta selle saab. Teisel pool ookeani asuvate asutuste tulud olid poole väiksemad, sest ta keeldus laskmast neil kasutada lapstööjõudu ning töötajad said piisavalt tasu, et mitte saata oma lapsi tehastesse ja bordellidesse tööle. Ta teenis ikkagi kasumit, mõtles Genevieve küüniliselt, ja tema helded palgad olid ikkagi vaid murdosa sellest, mida ta maksis töötajatele Ameerika tehastes, mis nüüd suletuna ja mahajäetuna kesklääne hääbuvates linnades seisid, aga humanitaarorganisatsioonid ei pannud seda seika tähele. Nad kas eirasid seda või teadsid, et miljardärile auhinna andmine muudab tema heategevusfondi nende suhtes veelgi lahkemaks.

      Mees sai raha kõikjalt – naftapuuraugud Lähis-Idas, teemandikaevandused Aafrikas, nii keerulised investeeringud, et naine kahtles, kas mees isegi neid kõiki mõistis. Genevieve teadis vaid seda, et Van Dorn teenis raha kiiremini kui jõudis kulutada ning tema maitse oli väga pillav.

      Aga Genevieve oli miljardäridega paari viimase aasta jooksul ära harjunud ning lõppkokkuvõttes olid nad kõik ühesugused, isegi Harry Van Dorni moodi pisut ekstsentrilised. Genevieve kuulas, kuidas mees oma laisa texase aktsendiga lobises, ning ütles endale, et ta peab vaid lõdvestuma, et homme saab ta vabaks neist riietest ja professionaalsest kaitsekilbist ning matkab Costa Rica džunglites, võideldes moskiitode ja villidega. Võrreldes praeguse plüüsist kookoniga tundus see mõte taevalikuna.

      Genevieve ärkas ehmunult. Harry rääkis ikka veel – nähtavasti polnud ta märganudki, et naine oli hetkeks suigatanud. Genevieve võis selle eest peegelkattega päikeseprille tänada – kui Walt Fredericks saaks kunagi teada, et tema protežee oli jäänud kliendi ees tukkuma, lendaks ta mõne tunniga tänavale. Kuigi alati oli olemas see hea võimalus, et just seda ta tahtiski.

      Ning siis taipas naine, mis oli ta äratanud. Mitte Harry laisk mõmin, vaid jaht tema all. Selge mootorimürin, kuigi see neetud koloss oleks pidanud vaikselt paigal hulpima.

      “Miks mootorid tööle pandi?” Ta katkestas Harry tiraadi tarokaartide teemal.

      “Kas pandi? Ma ei märganudki. Nad vist teevad seda iga natukese aja tagant, et mootoreid kontrollida. Vaatavad, et jaht ikka kenasti töötaks. Umbes nagu tuletõrjeõppus. Tavaliselt teevad nad seda vaid paar tundi enne sõitu, aga mul pole praegu küll plaanis kuhugi minna. Eks see on vist mingi hoolduse värk.”

      Genevieve oli tikksirgelt istukile tõusnud. Nad olid teise teki all varjus olnud, kui Harry oli ta lamamistoolile pannud, aga nüüd oli päike liikunud piisavalt kaugele, et paistis talle poolde säärde. See oli mõistlik seletus, aga naine ei uskunud seda.

      Ta tõstis jalad hoogsalt üle nahkistme serva, libistas tapjakingad vaevu võpatades jalga ning tõusis püsti. “Ma ei saanudki aru, et kell juba nii palju on – teie lood on nii huvitavad,” luiskas ta aastatega lihvitud andega. “Teil tuleb nüüd tõesti neile paberitele alla kirjutada – ma pean lennukile jõudma. Pean homme pärastlõunal Costa Ricas olema.”

      “Rumalus. Ma ei taha teie lahkumisest kuuldagi,” vastas mees. “Me sööme kenasti õhtust, te jääte ööseks siia ja ma lasen homme oma eralennukil teid viia ükskõik kuhu soovite.”

      “Ma ei saaks…”

      “Ja ärge arvake, et mul on teie suhtes mingid kurjad plaanid,” sõnas mees silma pilgutades. “On küll, aga ema õpetas mind daamidega alati härrasmehelikult käituma. Siin on seitse magamistuba, igaühel oma vannituba, ja pole midagi paremat kui magada ookeani hällitavas rüpes. See kiigutab kõik teie mured minema.”

      “Mul ei ole hetkel eriti muresid,” lausus naine, luisates võluvalt nii, et suu suitses. “Ja ma ei saaks teile selliseks tülinaks olla.”

      “See ei tee üldse tüli,” kavaldas Van Dorn teda üle. “Mul on lennuk ja piloot, kellel pole midagi teha – talle meeldiks mõneks päevaks ära sõita. Ta võib teid isegi ära oodata, kuni olete sealsete äriasjadega ühele poole saanud, et siis teid tagasi tuua, kas siia või New Yorki.”

      “Ma jään sinna kuueks nädalaks, härra Van Dorn.”

      “Keegi ei kutsu mind härra Van Dorniks,” protesteeris mees. “See oli mu papsi nimi. Ja miks põrgu päralt te tahate veeta kuus nädalat Costa Ricas?”

      “Ma lähen matkale vihmametsa.” Ta ootas mehe reaktsiooni.

      Van Dorn pilgutas silmi ning hetkeks mõtiskles Genevieve, kui kaugele mehe humanitaarsus ulatus. “Van Dorni Fond on alati ka keskkonnaküsimustes väga aktiivselt kaasa rääkinud. Meile on ju antud vaid üks maakera.”

      Genevieve ei hakanud talle rääkima, et tema otsust minna puhkama vihmametsa ei motiveerinud mitte mingid heategevuslikud instinktid, vaid pigem mõte sellest, et sealt ei saa teda keegi kätte. “Tõepoolest,” pomises ta. “Aga ma pean nüüd tõesti minema hakkama…”

      “Peter!” Harry oli vaevalt häält tugevdanud, aga Peter Jensen oli hetkega kohal. Ta oli vist kusagil vaateulatusest väljas seisnud. “Ma tahan, et võtaksid ühendust minu piloodiga ning käsiksid tal lennuk valmis panna. Preili Spenser sõidab homme Costa Ricasse ja ma tahan, et ta end mugavalt tunneks.”

      Genevieve avas vastu vaidlemiseks taas suu ning siis märkas veidrat pilku Peter Jenseni traatraamidega prillide taga. See oli seletamatu, aga kindlalt olemas, ja väga uudishimulik. Enigma, mõtles naine, meenutades ristsõnamõistatust.

      “Kui te olete kindel, et see tüli ei valmista,” lausus ta, hoides oma meeldiva oleku muutumatuna. Näis, et ta peab öö veetma sellel jahil, keset seda neetud vett.

      “Hästi, härra,” pomises Jensen ilmetult.

      “Ja laske talle tüürimehe kajut valmis panna, eks. Ta jääb ööseks siia.” Van Dorn pöördus taas võiduka naeratusega Genevieve’i poole. “Näete? Kõik on avalik. Ma kavatsen olla täiuslik härrasmees.”

      Mingil põhjusel tabas Genevieve end pilku assistendi poole heitmast. Ta vist kujutas ette, et nägi põlgusläiget tema värvitutes silmades – hea teener ei reeda kunagi oma emotsioone ning ta kahtlustas, et Jensen on tõepoolest väga hea teener. Harry sai endale lubada parimat ning Genevieve oli juba olnud tunnistajaks Jenseni masinlikult tõhusale tööle.

      “Hästi, härra.”

      “Sa pead laskma kellelgi preili Spenseri reisikotid ära tuua.”

      “Kardan,

Скачать книгу