LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kihla, kui kaua te siin vastu peate, kui esimesel päeval tööle tulite. Joele ennustasime ühte päeva ja sulle kahte nädalat. Ei osanud isegi arvata, et tulete toime. Ületasite meie kõigi ootusi. Andke mulle nädal aega ette teada, kui ära sõidate, et ma saaks kellegi teise asemele võtta.“ Ta keeras ringi ja hakkas jalaga kana lükkama, kui me asusime minekule. „Ah jaa, ja ärge unustage,“ hüüdis ta meile järele, „kui teil tõesti kunagi üht baarmeni vaja on …“

      Kui meie ülejäänud putkakolleegid uudiseid kuulsid, olid nad meie suhtes skeptilised. Nad arvasid, et meie näod ilmuvad mõne teise leti taha kusagil turu kaugemas nurgas, kus hakkaksime müüma kaalukomme või odava tualettpaberi pakke.

      Viimasel tööpäeval saadeti meid ära ohtrate soojade ja südamlike edusoovidega. Vanad kalasoolikad ja kanalihatükid topiti suure rõõmuga meie riiete vahele ja pidime suurema osa päevast kandma peas jänesekorjust.

      Üks paarike jäi leti ette seisma, suu ammuli. Nad kandsid ühesuguseid sirelilillasid dresse ja mõlema päevitus oli naeruväärselt oranžikat tooni. „Miks teil jänesed peas on?“ küsis arusaadaval põhjusel segaduses mees.

      „Sest oleme viimast päeva tööl,“ vastas Joy.

      „Ahhaa,“ vastas ta, pidades selgitust justkui mõistlikuks.

      „Miks te nii oranžid olete?“ päris Joy.

      „See on päevitus, et sa teaks,“ vastas naine.

      „Ah nii. Käisite reisil?“

      „Jaa, tulime alles äsja tagasi Tenerif-eilt,“ vastas naine nae-ratades.

      „Pigem Shirley Solaramast kuramuse Hardwicki tänaval,“ pomises Pat, kui kõndis mööda, kandes kasti, mille Terry oli hetk tagasi toonud.

      „Tenerifelt!“ hüüatas Joy.

      „Jaa, meil on seal oma villa. Proovime käia seal nii tihti, kui saame, et selle jubeda ilma käest pääseda, saate ju isegi aru.“ Tema hääletoon kargas hetkega paari ühiskondliku klassi võrra kõrgemale, et rõhutada tema staatust kinnisvaraomanikuna. „Olete seal käinud?“

      „Jaa, ikka,“ vastas Joy rõõmsalt. „Ostsime seal baar-restorani. Paari päeva pärast kolime. Äkki isegi satume seal jälle kokku.“

      „Jaa … võib-olla tõesti,“ vastas naine tagasi tõmbudes. Tema eksklusiivne staatus seisis silmitsi labastumisega, pealegi oli ründajaks juhuslik turumüüja! Talle ei olnud see vaade meeltmööda, olgu tegu pettekujutluse või tõega. See naisterahvas polnud turul esimest korda ja oli ka varem kogenud enda nahal müüjate lõõpjuttu. Seega ei saanud panna talle pahaks, et ta ei jäänud uskuma, et kaks kalamüüjat, peas surnud jänes, on ostnud tema saarel endale äri.

      „Hakkan teist puudust tundma,“ ütles Sandra päeva lõpus. Üks pisar langes kooritud hiidkrevette täis kotile. „Näete, need on teile,“ kogeles ta. Ta kiikas üle õla veendumaks, et Pat ei vaata pealt, ja ulatas meile lahkumiskingiks krevetikoti.

      Pat kutsus meid otsekohe. „Teie kolm seal, kobige jalamaid siia!“

      „Pagan,“ vandus Sandra. „Äkki pean ka ise nüüd uut tööd otsima.“

      „Panime kõik raha kokku ja ostsime teile baari ühe asja,“ lausus Pat. Ülejäänud kollektiiv seisis meie ümber ja jälgis. Pat ulatas meile ühe pappkarbi. Selle seest leidsime uhke ääristusega noolemängulaua koos kahe noolekomplektiga. „Vaevalt, et teil baaris see juba olemas on või mis?“

      „Ei, kindlasti pole,“ vastasin. „Aitäh, Pat. Aitäh teile kõigile.“ Olime liigutatud, et Pat võttis vaevaks otsida meile lahkumiskink, isegi hoolimata tõsiasjast, et hinnalipiku sõnul oli Boltoni Whitakeri kaubamaja selle meile enda teadmata annetanud.

      Pat säästis meid viimasest päevalõpukoristusest. Kibelesime koju, et alustada pakkimist. Kõigest kolme päeva pärast pidime lennukisse istuma ja ühtäkki tundus, et meil on lausa mäekõrgune nimekiri tegelemist ootavatest asjadest. Ma ei olnud selleks valmis, ei füüsiliselt ega vaimselt.

      Olin plaaninud minna kooliaegsetest mälestustest kubisevasse Glossopisse.

      Alateadlikult ihkasin tagasi tollesse linna, kus hirmud, vastutustunne ja rahalised kohustused polnud veel tärganud. Tahtsin kogeda taas neid muretuid tundeid, kui kõndisin lõunavaheajal Su kohvikusse, kus olulisima otsusena oli vaja valida, kas süüa friikartuleid kastmega või ilma.

      Tahtsin seista taas Surrey Armsi ees, kus mu esimene tõeline suhe sai alguse pikast suudlusest, kui maailmas polnud midagi olulisemat kui vajadus veeta iga tund ja iga minut Lesley Alleniga. Ihkasin kogu südamest kogeda neid tundeid uuesti, et lüüa pea klaariks kõikidest muudest emotsioonidest, mis laamendasid marutuulena mu peas.

      Tahtsin minna Penniinide jalamil seisvasse Old Glossopisse, ronida mööda künkaid ja nautida vaadet üle kihava Derbyshire’i. Just neis paigus oli mul alati aega mõtteid mõlgutada, kuna teadsin kindlalt, et tagasi koju jõudes on ema teinud teed, pesnud mu riided puhtaks, käinud tööl ja hoidnud kõigest hoolimata ikka varuks piisavalt kannatust, et pühendada õhtul kogu oma aeg armastusega mulle ja mu vennale. Just meie ema kannatas välja ängistuses teismeliste ahastuse, lohutas purunenud suhetest valutavaid südameid, plaanis meile alalõpmata helgemat tulevikku, kui isa sukeldus samal ajal karjäärimerre ja oli alati liiga kaugel, et näha, kus ootavad tema tegelikud kohustused. Täiskasvanuna sain aru, et pärisin isalt tema kohustusi pelgavad geenid. Ka mina kartsin paaniliselt jääda lõksu mõnda olukorda, kus puudub pääsetee.

      Aga mu nostalgiline teekond pidi ära jääma ja jätkasin väljarände materialistlike probleemide lahendamist. Uue elu alustamiseks tuleb laduda kohvrisse nii mõndagi enamat kui paar särki, plätud ja mõni hea raamat. Iga ese, mille olin kokku kogunud, oli seotud millegi olulisega, ja iga kord, kui olin sunnitud kohvrist midagi välja võtma, tundus, nagu viskaksin minema ühe killu oma senisest elust.

      Hoolimata uue elu tarbeks eelmise elu kokkupakkimisega kaasnevatest piinadest kulges kõik plaanipäraselt, kuni meile helistas meie gestoria – ametnik, kes tegeles meie dokumentidega Tenerifel. „Väike probleem. Töö- ja elamislube on lihtne saada meestele kui kaasomanikele, aga mitte tüdrukutele. Sain äsja teada, et ainus viis neid legaliseerida on see, et te olete abielus, kuna sellisel juhul saavad naistest automaatselt elanikud. Te peate kõik kiiremas korras abielluma.“

      Kuigi meie südamed põksusid seda kiiremini, mida rohkem me mõtlesime Boltoni hallide toonide asemel subtroopika kirevates värvides elamise peale, jäime nii mina kui ka Joy kaljukindlalt oma arvamuse juurde, et abielu ei ole mõni kerge päästeabinõu. Meie kõrvus kõlasid pulmakellad hoopis häirekelladena ja me keeldusime. Kogu plaan rippus taas juuksekarva otsas.

      Isegi Faith oli pettunud. Nad olid juba otsustanud, et sõlmivad abielu, kui see kõrvaldaks takistused meie teelt. Nad ei rõõmustanud meie keeldumise üle.

      „Meie oleme valmis nii palju ohverdama ja teie ei tule sammugi vastu,“ kaebles Faith kriisikoosolekul.

      „Me ei kavatse käsu peale abielluda,“ ütlesin mina. „Me pigem jätame kogu asja katki.“ Kuigi ma armastasin Joyd, ei olnud mul sisimas vähimatki kavatsust eales abielluda. Mu vanemad lahutasid enda abielu ja ei ma uskunud, et päev otsa kõvakübara ja fraki kandmine ning lugematu arvu kaugete sugulaste söötmine-jootmine garanteerib, et meie armastus kestab igavesti.

      Samal ajal korraldasid David ja Faith jooksujalu ära enda pulmad, olles veendunud, et me muudame meelt. Alles pärast hulka rahvusvahelisi telefonikõnesid Jacki ja meie gestoria vahel tuli välja, et ta vist rõhutas tegelikult natuke liiga tugevalt, et me „peame“ abielluma. Võisime ikkagi Tenerifele kolida, aga juriidilised asjaajamised venisid nii tublisti pikemaks. Risk seisnes selles, et kui tolle perioodi jooksul jäävad Joy ja Faith juhtumisi tööloata või perekonnasidemeteta vahele, saadetakse nad suure tõenäosusega maalt välja. Iseenesestmõistetavalt said mu vend ja tema pruut sellise viimase minuti teadaande peale pahaseks, aga pulmade katkestamiseks oli juba liiga hilja, nii et nad pidasid oma tähtsa päeva ikkagi ära.

      Nii sündiski, et ühel tuulisel laupäeval vähem kui kolm kuud

Скачать книгу